Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
25.05.2018

Haapsalu rajoon. Siin- ja sealpol maanteed

Karl Õismaa

1981 Eesti Raamat, Tallinn

37. Karuse

Karuset (Cozzo) on esmakordselt muistse eesti kihelkonnana mainitud 1218. aastal. Kirik (Arh.) on ehitatud 13. sajandi teisel poolel Lääne-Eesti tavalise ühelöövilise kindluskirikuna. Torn pärineb 16. sajandist. Sisustuses on huvipakkuv Chr. Ackermanni kantsel (K) aastast 1697. Kirikusse on maetud Suure väina jääl 1270. aastal lahingus leedulastega langenud ordumeister Otto v. Lutterberg. Kiriku juures on väga vanu (13. saj.) hauaplaate ja kiviriste. Ühele plaadile on raiutud härjasarv, mille tõttu seda kutsutakse Sarve-Matsi hauaks.

1842. aastal asutas Karuse pastor Fr. W. A. Hasselblatt siin esimese eestikeelse laenuraamatukogu. Ta andis välja ka luuletusi uues kirjaviisis (“Lääne lauliku laulud”, 1861 jt).

Edasi minnes on tee ääres Karuse-Koti tammik kuni Kotini. Koti teeharust kilomeetri jagu Vatla pool on endise Karuse raudteejaama juurde tekkinud asula. Kuni uue keskuse väljaehitamiseni on siin Karuse kolhoosi kontor.

Karuse ühismajand on Haapsalu rajoonis suurim, ta loodi 1977. aastal “Koidu”, “Kevade” ja osa Matsalu kolhoosi liitumise teel. Kolhoosil on 16 500 ha maad, sellest haritavat maad ligi 5 000 ha. On neli farmi: veise-, sea-, hobuse- ja lambafarm. Märkimisväärset tööd tehakse hobuse- ja lambakasvatuse alal. Kasvatatakse tori ja saaremaa tõugu hobuseid; saaremaa tõugu hobuseid ristatakse ponidega, et saada väiksekasvulisi hobuseid lõbustusparkide tarbeks. Majandi esimees on endise Matsalu kolhoosi kauaaegne esimees Illar Viller, parteikomitee sekretär varem ligi 30 aastat kolhoosiesimehena töötanud Eduard Viipsi. Peale põhitoodangu annavad sissetulekut ka abitootmisharud: Vatlas asuv maltoosatsehh ja Pivarootsi puukastitsehh.

Kotilt Virtsu pool Ridasel on maanteest umbes 300 m lõunas ohvrikivi, mida tuntakse Hiiekivi (A) (LK) nime all. Kivi on kaugelt nähtav oma suurte mõõtmete (läbimõõt 5-7, kõrgus 4 m) tõttu. Ridasel asub ka kümme kivikalmet (A), mis pärinevad I aastatuhande esimesest poolest, ja muistne asulakoht (A).

38. Kõmsi

Kõmsil on Hanila külanõukogu, kauplus, ETKVL-i koondise “Auto” metallitöökoda, Karuse kolhoosi töökoda, vilja- ja kartulihoidlad, siia on kerkinud keskasula esimesed hooned. Üleliidulise tähtsusega arheoloogiamälestised on Kõmsi tarandkalmed 1.-2. sajandist ja põletusmatuste väli 11.-13. sajandist. Kõmsi kalmeid kaevas esmakordselt 1914. aastal A. Friedenthal. Juba siis selgus, et kalmesse on maetud kahel ajajärgul. Leiti ka hauapanuseid. Aastail 1969- 1972 kaevati siin V. Lõugase juhtimisel. 1979. aastal kaevati M. Mandeli juhendamisel läbi kogu järelejäänud kalmeteosa, sest osa sellest läks Karuse kolhoosi majapidamishoonete alla. Kalmete lähedal uuriti läbi ka 26 põllukivihunnikut, mis andsid teavet põldude paiknemise kohta muinasaja lõpul. Kalmetest on kogutud üle tuhande leiu, mille hulgas on relvakatkeid, ehteid, kaaluvihte, silindriline surulukk, õmblusnõelu ja palju muud. Üks läbiuuritud tarandkalme, mis koosneb paarikümnest tarandist, jäeti pärast kaevamist endisesse seisundisse matkajatele vaatamiseks. Teine ühetarandiline kalme (8 m pikk, 6,7 m lai) on pärast kaevamisi rekonstrueeritud.

39. Hanila

Hanila on Kõmsilt paar kilomeetrit Virtsu pool. Esmakordselt on Hanilat mainitud kirjalikult al-Idrisi geograafias (Anhel) 1154. aastal. Hanila kirik (Arh.) on ehitatud 13. sajandil. See on üks stiilipuhtamaid ühelöövilisi kirikuhooneid mandril. 1707. aastast pärinevad barokkstiilis kantsel (K) ja nikerdaltar (K), mille on valmistanud meister Friedrich Weiss Pärnust. Kirikuaias pakuvad huvi vanad hauakivid. Veidi eemal asuval Hanila kalmistul on kaks vennaskalmu, kuhu on maetud Nõukogude armee, peamiselt Eesti laskurkorpuse võitlejad, kes langesid Muhu- ja Saaremaa vabastamislahingutes 1944. aastal. Vennaskalmud on tähistatud dolomiidist mälestustahvlitega (Aj.).

40. Kaseküla

Kaseküla Hanila lähedal on üks Lääne-Eesti vanemaid asulaid. 1970. aastal uuris arheoloog Vello Lõugas siin hoonete ja põldude asetust, Mati Mandel aga kalmeterühma. Kaevamistega tehti kindlaks, et küla on tekkinud praegusesse asupaika umbes kahe tuhande aasta eest või veelgi varem. Algul paiknes küla mereabaja kõrgemas ja kuivemas kaldalõigus. Kuna aga kõrgem pank, kuhu hooned ehitati, oli võrdlemisi väike, siis tekkis siia kokkusurutud sumbküla. Hiljem küla laienes. Põllud paiknesid külast edela, lääne ja põhja pool. Tänapäeva põldude tagumises osas paikneb muinaskalmistu (16 kalmet) (A). Kalmistu taga kõrgemal künkal asunud kultusepaigas on 39 lohuga kultusekivi (A). Enamik praegustest talunimedest esineb juba 17. sajandi kaardil. Matkajaile tutvumiseks on avatud Kaseküla Pärnamäel läbikaevatud kivikirstkalme koos seda ümbritseva kiviringiga.

Kaseküla lähedal loopealsel on ligi 100-hektarisel alal tihe kivikülv. Peatus tasub teha veel paar kilomeetrit enne Virtsut, et vaadata maanteest lääne pool asuvat kaht suurt ohvrikivi (A). Neist esimene, umbes 50 meetrit maanteest, on raudkivi keset kadastikku ja selle keskosas on madal kausikujuline hästi viimistletud lohk; kivile toodud ohvriande ja seal käidud nahahaigusi ravimas. Teine kivi asub eelmisest 90 m põhja pool ja seda kutsutakse Inimese ja hundi jäljega kiviks. Mida enam Virtsu poole, seda valdavamaks saavad tee ääres kadastikud, mere läheduses aga ulatuvad maantee lähedale roostikud.

41. Virtsu 

Virtsu on üks Haapsalu rajooni rahvarikkamaid alevikke. Siin on “Lääne Kaluri” Virtsu osakonna kaluribrigaad, mitu kalatöötlemisettevõtet, töökojad, karusloomafarm. Kolhoosil on endises Virtsu pargis lastepäevakodu, kõlakoda ja klubi.

Kolhoosi kalatööstus annab aastas üle 5 miljoni karbi kalakonserve. Kalur Timofei Maas (1899-1979) sai ühena esimestest vabariigis Eesti NSV teenelise kaluri nimetuse. Virtsu sadam on suurima reisiliiklusega Eesti NSV-s. Siitkaudu saabuvad mandrile ja lähevad tagasi Muhu- ja Saaremaa elanikud. Siit veetakse Saaremaale ka peaaegu kogu vajaminev kaup ning tuuakse mandrile saarlaste toodang – põllumajandus- ja tööstussaadused. Virtsu ja Kuivastu vahel on praamiühendus, päevas tehakse üle kümne reisi.

1931. aastal valmis Virtsu-Rapla kitsarööpmeline raudtee, mis soodustas Virtsu aleviku arengut. Autotranspordi kasvades aga kaotas raudtee tähtsuse ja 1968. aastal see likvideeriti. 1973. aastal ehitati Virtsusse uus koolihoone, kus asub 8-klassiline kool. Alevikus on kauplus, kaks sööklat, võõrastemaja, meteoroloogiajaama vaatluspunkt, teenindustöökojad ja muud asutused. Autobussiliinid ühendavad Virtsut Tallinna, Tartu, Pärnu, Haapsalu, Kingissepa ja teiste linnadega.

Virtsu ja Puhtulaid olid veel möödunud sajandil saared, nüüd on nad mandriga poolsaareks (7 km2) liitunud. Keskajal kuulus Virtsu (Werder) Uexküllidele. Neile kuulus ka mereäärne vasallilinnus (Aj.) – umbes 25 m pikkuste külgedega pae- ja maakivist nelinurkne kindlus. Linnus hävitati 1533-1534 Saare-Lääne piiskopkonnas toimunud kodusõja ajal. 1536. aasta Valmiera leppe järgi ei tohtinud seda enam üles ehitada. Nüüd on linnuse müüri jäänuseid lahti kaevatud ja nad pakuvad huvi kui säilmed väikekindlusest.

Virtsu lähedal merejääl toimus 16. veebruaril 1270 suur lahing Saaremaalt rüüsteretkelt tagasipöörduva Leedu väe ja teiselt poolt Saare-Lääne piiskopi, ordu ja Tartu piiskopi vägedega.

Esimese maailmasõja päevil ehitati Virtsusse tugevad kindlustused. Nende jäänuseid on veel praegu näha. 17. oktoobril 1917 toimus Virtsu lähedal Saksa ja Vene laevastiku vahel suur merelahing. Lahingus vigastada saanud liinilaeva “Slava” uputas selle meeskond laevateele, et takistada Saksa laevastiku tungimist Suurde väina.

Suure Isamaasõja algul toimusid Virtsus ägedad lahingud. Virtsu oli Eesti mandri viimane asula, mille fašistlikud väed okupeerisid (5. septembril 1941). Virtsu vabastati 26. septembril 1944. 1972. aastal pandi Virtsu sadama juurde mälestuskivi (Aj.), tähistamaks 29. septembril 1944 Eesti laskurkorpuse üksuste alustatud Suure väina forsseerimist.

Üheksa aastat töötas Vana-Virtsu mõisas inspektorina kroonikakirjutaja Thomas Hjärne (1638-1678). Virtsus on üles kasvanud geobotaanik ja mullateadlane Gavriil Tanfiljev (1857-1928), kelle isa oli siin tolliametnik. Kirjanduses sai Virtsu tuntuks mereväeohvitseri, hilisema aktiivse dekabristi Nikolai Bestuževi(1791-1855) ajaloolise jutustuse “Hugo von Bracht” (esialgse alapealkirjaga “Eesti legend”) kaudu. 1912. aastal sündis Virtsus postiametniku pojana Aristarch Sinkel, kes on kirjutanud ajaloolised romaanid “Musta risti ikke all” ja “Mõõgaga mõõdetud maa”, näidendeid ja lühiproosat.

42. Puhtu poolsaar

Puhtu poolsaar (LK) on ühenduses Virtsu poolsaarega. Alles sada aastat tagasi oli Puhtu veel laid. Puhtus on säilinud loodus nii, nagu see oli meie maal 4 000-5 000 aastat tagasi, mil valitses niiske ja soe mereline kliima. Puhtu on kaetud laialehise salumetsaga, kus pilku köidavad hiigeltammed ja -männid. Suurima männi ümbermõõt on meetri kõrguselt 3,5 m, puu vanust hinnatakse 600 aastale. 700-800-aastase tamme ümbermõõt rinnakõrguselt on 4,25 m. Metsas kasvab saari, pärnasid, kaski, vahtraid, alusmetsas sarapuid, kukerpuid, kontpuid, türnpuid. Siia on omal ajal toodud ka võõrpuid (mägivaher, lehis jt.). Puhtus on ligi 60 puu- ja põõsaliiki. Metsa all kasvab rikkalik taimestik, rohkesti esineb karulauku, mille vänge lõhn on kevadepoole metsa all valitsev.

Puhtu rand on kivirahnune. Taimedest äratab tähelepanu küllalt sageli esinev merikapsas. Poolsaarel pesitseb ligi 90 linnuliiki, rände aegu aga lendab siit üle kuni 200 liiki linde. Rikkaliku linnustiku tõttu asutati siia Eesti NSV TA Zooloogia ja Botaanika Instituudi Ornitoloogiajaam. Küllalt palju on poolsaarel ka imetajaid ja roomajaid. Möödunud sajandi algul laskis Vana-Virtsu mõisnik v. Helwig kujundada Puhtu puhkepargiks ning seada seal üles mälestussambaid nii oma perekonna liikmeile kui ka tuntud kultuuritegelastele. 1813. aastal püstitati mälestussammas (K) saksa luuletajale Friedrich Schillerile. See oli esimene Fr. Schilleri mälestussammas maailmas. Sammas sai kahjustada juba Esimese maailmasõja päevil, viimase sõja ajal aga purustati see hoopis. Pärast sõda korjati sambatükid kokku ja toodi Haapsallu. Praegu asuvad samba fragmendid koduloomuuseumi ees. Puhtus tehti 1957. aastal esialgsest sambast rekonstruktsioon.

Virtsu-Laelatu-Puhtu riiklik botaanilis-zooloogiline kaitseala hõlmab Virtsu ümbruse rannikualad, laiud ja merelahed; pindala on 3 609 ha. Kaitseala põhiülesanne on lindude ohutu läbirände ja pesitsemise tagamine, Laelatus ja Puhtus aga liigirikka taimekoosluse säilitamine. Eriti rikkaliku taimekooslusega on Laelatu puisniit. Siin on säilinud paljud taimed, millele Virtsu ümbrus on lääne- ja idapoolse leviku piiriks. Siin leidub ka haruldasi maarjakaski.

45. Massu

Massu. Möödunud Mõisaküla Salumäest, jõuame peagi Massu. Mõis rajati siia Rootsi ajal. Praegune klassitsistlikus stiilis mõisahoone(Arh.) ja kõrvalhooned (Arh.) on ehitatud 19. sajandi esimesel poolel. Mõisahoonet ümbritseb stiilse vabaplaneeringuga park (LK). Aastail 1920-1974 asus mõisahoones kool (esimene kool Massu mõisa lähedal asutati 1859. a.), praegu on seal rahvamaja ja raamatukogu.

Massu vallakoolis oli õpetajaks luuletaja Jaan Oks (1884-1918). Massu tuli ta 1905. aastal ja võttis aktiivselt osa siinsetest revolutsioonisündmustest. Ta oli omapärane ja andekas luuletaja ja prosaist, kelle põhiline looming on pärit hilisemast ajast. Massust on pärit luuletaja ja revolutsionäär Jaan Kreek (1885-1908). Mõisa metsavahi pojana püüdis ta saada rohkem haridust, kuid oli sunnitud koolitee Pärnu gümnaasiumis siiski katkestama. Ta siirdus Tallinna, kus A. Laikmaa toetusel leidis võimalusi teha kaastööd ajalehtedele. 1905. aasta revolutsioonist võttis J. Kreek aktiivselt osa. Ta kuulus VSDTP ridadesse. Aastail 1906-1907 ilmus temalt ajalehtedes rohkesti luuletusi. 1906. aastal J. Kreek vangistati, kuid põgenes. Hiljem vangistati ta uuesti ja saadeti asumisele Vologda kubermangu, kus ta peagi suri. Hiljem oli kaua aastaid Massus õpetaja ja koolijuhataja tema vend Johannes Kreek (1892-1942), kes on avaldanud 1905. aasta revolutsioonisündmusi käsitleva jutustustekogu “Viis juttu”.

1917. aastal olid Massus revolutsiooniliste ümberkorralduste aktiivsed elluviijad Adu Putk, Jaan Velt, Tõnis Vabi, Priidu Kelder jt. Priidu Kelderi lastest on tütar Vilma Eesti NSV teeneline teadlane, TRÜ kolhoosiõiguse professor, poeg Johannes Eesti NSV teeneline kultuuritegelane ja vanim poeg August Eesti NSV teeneline õpetaja. Jaan Velti poeg Johannes Varju (Velt) (1913-1941) oli 1941. aastal Läänemaa parteikomitee sekretär (hukkus Hiiumaal). Massust on pärit Eesti NSV teeneline arhitekt Ilmar Laasi (sünd. 1907).

Massu mõisahoonest Kokuta poole minnes jõuame viiesaja meetri järel Liukivi (LK) juurde. Kivil on kolm sügavat renni, mis tekkinud liulaskmisest. Liulaskmise ajal olevat olnud võimalik midagi soovida, soov aga täitunud ainult siis, kui liulaskja püsti jäänud. Kivil on veel kaheksa väikest kunstlikku lohku. Massu maalinn (Linnuste rank) (A) on rajatud arvatavasti 13. sajandi algul.

46 Vatla linnus

Vatla linnus (A) (Linnuse maalinn). See asub Käru-Linnuse otsamoreenseljaku loodetipus. Seljaku muust osast oli linnus eraldatud kraaviga. Vall on väljastpoolt keskmiselt 9,5, seestpoolt 3,5 m kõrge, linnuse pindala on umbes 1 400 m2. Sissekäik linnusesse oli arvatavasti selle idapoolses küljes. Linnust ümbritsesid madalad heinamaad ja sood. Linnusest 2,5 km kauguselt on leitud umbes ühe meetri sügavuselt kivitee jäänused, mida peetakse linnuse ja selle ümbruse asula ühendusteeks mererannaga. Vatla linnus oli Kotsu (Karuse) muinaskihelkonna keskus. Vatla linnust kaevasid 1895. aastal arheoloogid P. Stackelberg ja S. Bogojavlenski, kes leidsid põlenud palgijäänuseid ja kive. Linnuse kõrval mäejalamil asub Linnuse küla, kus on nn. Kaie kaev (A). See on vana ohvriallikas, millega on seotud rohkesti muistendeid.

Linnuselt edasi minnes jõuame Vatlamäele, kus on Karuse kolhoosi osakonnakeskus ja kauplus.

47. Vatla

VatlaVatlamäelt kilomeetri kaugusel (Tõstamaa teed pidi) on Vatla kultuurimaja, raamatukogu, kolhoosi maltoosatöostus ning farmid.
Enne endise Vatla mõisani jõudmist tasub vaadata teelt paremale, kus asub kivikalmete ja kultusekivide (A) rühm. Neist on Vahtramäe pere juures asuv kivikalme (A) (läbimõõt 11, kõrgus 0,75 m) Lääne-Eesti üks ilusamaid kalmeid. Vatla 8-klassiline kool asub endises mõisahoones (Arh.), mille lähedal on ohvriallikas “Püha allikas”(A). Esimene külakool asutati Vatlas 1844. aastal. Mõisahoone on ehitatud 18. ja 19. sajandi vahetusel varaklassitsistlikus stiilis.

Peahoone ees maantee ääres on kaks kumerate seintega majandushoonet, millest teine on nüüd ümber ehitatud kultuurimajaks. Pargi, mõisahoonete ja tiikide kujundamisel on lähtutud sümmeetria printsiibist. Mõisahoone saalis, seina laeks üleminekukumerusel on 30 m pikkune meetrikõrgune maalitud friis(K). Friisil on kujutatud rooma leegioni rünnakul ja sellesse on sobitatud viimaste mõisaomanike Maydellide vapp – kolm kala ja kolm leiba. Kõrvalruumis on seinamaal “Grott” (K). Huvitavad on 18. sajandi lõpust pärinev kahhelkividest ahi ja kamin. Koolil on oma koduloonurk. 1973. aastal, kooli 50. aastapäeval avati kooli õuel mälestuskivi (Aj.), kuhu on kantud Suures Isamaasõjas langenud ning fašistide poolt mõrvatud endiste õpilaste ja ümbruskonna elanike nimed.

48. Nehatu

Nehatu on Vatlast neli kilomeetrit Virtsu pool. Siinses mõisas sündis maalikunstnik Gregor v. Bochmann (1850-1930). Ta õppis Düsseldorfi kunstiakadeemias ja oli hiljem samas professor. Bochmann viibis korduvalt Eestis. On loonud ˛anrimaale ja maastikke eesti ainetel (“Laadal”, “Kartulivõtt Eestimaal”, “Kalaturg Tallinnas”, “Sepikoja ees” jt.). Nehatu soo on riiklik botaanilis-zooloogiline kaitseala (kokku 410 ha).

Nehatust edasi sõites jõuame Hanila juures Lihula- Virtsu maanteele.

Tagasi artiklite lehele