Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
11.08.2018

Ja rändlinnud asunud teele …

A. Rätsep

november 1956 Pilt ja Sõna

“Teele, teele, kurekesed üle metsa, maa …” kostab laste laul koolimaja aknast. Seda tuttavat laulu, milles jutustatakse lindude lendamisest üle suurte mägede ja merede, ikka, ikka lõunapoole, kus Egiptimaa, mäletavad ka vanemad inimesed luba oma lapsepõlvest. Laulusalmis soovitakse, et linnud tuleksid kevadel jälle tagasi, et kõlaks nende lauludest õhusaal.

Ka vanasõnad jutustavad meile aastasadade jooksul tehtud tähelepanekutes. “Kured lähvad – kurjad ilmad, haned lähvad – hallad käivad…” Nii on inimesed jälginud lindude rännuaegu ja teid, on teinud sellest oma järeldused ja oletused. Kuid kuhu siis rändavad meie linnud? Kus nad viibivad talvel? Nendele küsimustele vastuse saamiseks teeme matka ornitoloogide, linnuteadlaste juurde, kes on eriti huvitatud lindude kevadistest ja sügisestest rännuteekondadest.

Virtsu poolsaarel, Suure väina ääres, asub Eesti NSV Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudi ornitoloogiajaam. Seal kohtame ornitoloogiajaama tehnikut sm. E. Savi, kes parajasti jälgib binokliga mööduvat linnuparve. Kuna vaatluse aeg lõpeb kell 11.20, peame veidi ootama, et mitte segada vaatluse käiku.

Aeg-ajalt lendavad Suure väina kohal üksikud linnuparved. Mõned neist koosnevad vaid kümnestkonnast linnust, kuid sm. Savi teeb iga grupi kohta märkuse oma päevi¬kusse, kuhu juba varem on märgitud andmed tuule suuna, temperatuuri, õhurõhu ja pilvituse kohta. Sirvime veidi päevikut. Merikajakaid – 20, naerukajakaid – 10, kalakajakaid – 12, hõbekajakaid 3, kuldnokke – 200 … nii järgneb sissekanne sissekandele ja 4 tunni looksul on sinna märgitud üle paarikümne linnuliigi. Päeva lõppkokkuvõte annab aga rohkem kui 1000 lindu. Mõnedel päevadel on see arv mitu korda suurem, teinekord ulatub rea päevade jooksul vaid paarisajani.

Täpselt kell 11.20 lõpetab sm. Savi vaatluse ja tutvustab meid oma tööga.

“Miks teie ornitoloogiajaama asukohaks on valitud just Puhtu?”
“Kuna asume Suure väina ääres ja enamik linde armastab rännata maa kohal, või vähemalt nii, et maa näha oleks, koguneb siia rändlinde kokku nagu trehtrisse. Suurest väinast lendab rännuaegadel üle umbes 10 000 000 lindu. Partlastel on siin ümbruses soodsad pesitsuspaigad ja seetõttu leidub neid meie lähemas ümbruses eriti rohkesti.”

“Kui palju möödub teie vaatluspunktist linnuliike ja kuidas määrate kindlaks nende liigi?”
“Meie vaatlus kestab 15. augustist 14. oktoobrini ja selle aja jooksul lendab siit läbi kuni paarsada liiki linde. Nende seas on rohkesti värvulisi: kuldnokki, linavästrikuid. metsvinte, kanepilinde, lõokesi, palju on ka kajakalisi ja kaurilisi. Muidugi näeme veel kurelisi, hanelisi ja teisi linnuliike. Paljud neist pesitsevad meie metsades või rannikul, kuid rohkesti on ka neid, kes on siin läbirännul. Nii kohtame siin iga päev kümneid linnuliike. Ja eks peamine liikide määramine jääb ikkagi silma ja kõrva hooleks. Aastate jooksul on meie vabariigi rohkem kui paarsada linnuliiki tuttavaks saanud ja läbirändajad on enamasti ka ühed ja samad liigid. Rändehääled on lindudel enamasti teistsugused kui tavaliselt, kuid eks me ole nendega juba harjunud.”

“Millest on tingitud nii suur kõikumine lindude arvus?”
“Eks peamiselt ikka ilmastikust. Lind tunneb ilmamuutust paremini kui baromeeter, eriti õhurõhu muutust. Madalrõhkkonna eel algab massiline linnuparvede liikumine. Tugeva tuulega ei tule aga lennust midagi välja. Linnud proovivad veidi ja tulevad uuesti tagasi.”

“Kuidas teie saate teada nende linnuparvede liikumisteid?”
“Peamiselt rõngastamise teel. Näiteks Puhtus oleme tänavu rõngastanud üle 2000 linnu kurvitsalisi, partlasi, värvulisi. Osa neist lindudest püütakse hiljem kinni või lastakse jahimeeste poolt maha. Tagasisaadetud rõngaste või rõngaandmete järgi saame aga teada, kus see või teine lind viibis.”

Sm. Savi tutvustab meid ornitoloogiajaama tööga ja näitab ka noort konnakotkast. kes suvel väikese pojana püüti klnni Jõgeva lähedalt. Nüüd laseb ta kotkal harjutada lendamast, et hiljem lind vabadusse lasta. Kahjuks on selle kotka liigikaaslased luba ära lennanud ja lind võib langeda inimeste ohvriks, kuna ta ei oska neid karta. Sm. Savi jutustab ka hiljutisest halvast uudisest, kus Lihula ajaleht kirjutas haruldasest jahisaagist. Keegi jahimees oli maha lasknud kotka. Nagu selgus, oli see üks kotkastest, kelle paar pesitseb Lihula ümbruses juba aastaid. Nii võib ka noor kotkapoeg kergesti niisuguste jahimeeste ohvriks langeda, kes ei oska lugu pidada linnuriigi haruldustest.

Teiselpool Matsalu lahte, meie mandri läänepoolses tipus, Puise neeme otsal on vaatlustel zooloogia ja botaanika instituudi töötaja sm. Aino Kumari. Külastame ka seda vaatluspunkti. Sm. Kumari lõpetab parjasti õhtupoolset vaatlust.

“Kuidas teie “saak” täna oli?”
“Ainult mõned tuhanded. Kuid mõne päeva eest oli siin haruldaselt suur kuldnokaparv. Umbes 50 000 lindu. Olen lindude rändu jälginud juba veerand sajandit, aga nii suurt parve pole varem näinud.”

“Aga kuhu siis rändavad meie linnud?”
“Kuldnokad jäävad Euroopasse, kuid näiteks valged toonekured võtavad ette õige kauge reisi. Vahemere kaldaäärseid mööda lendavad nad piki Araabia poolsaare rannikut edasi Aafrikasse, piki Niiluse jõge Viktooria järve äärde ja sealt edasi Aafrika mandri lõunatippu. Tuhanded kilomeetrid tuleb neil lennata enne talvituspaika jõudmist ja nii kordub see igal aastal. Aafrikasse lendavad meie lindudest vee| pääsukesed, peoleod, randtiir ja teised.”

“Kui pikad on lindude päevateekonnad ja kui kiiresti nad edasi lendavad?”
“Rahvas arvab tavaliselt, et linnud lendavad iga päevaga sajad kilomeetrld. See ei ole päris õige. Lindude päevane teekond ulatub 20–50–100 kilomeetrini. Lennukiirus on värvulistel 30–60 kilomeetrit tunnis, kuldnokkadel 60–80, hanedel 90–100, partidel 70–80 kilomeetrlt tunnis. Suurema osa päevast linnud toituvad ja puhkavad. Paljude lindude rändamist meie tavaliselt ei näegi. Näiteks kakulised, öösorrid ja mitmed teised linnud liiguvad ja toituvad öösiti.”

Sm. Kumari, kes on kaheksa tundi lahtisel neemetipul linde jälginud, ruttab sooja tuppa, ei seal kokkuvõtteid teha oma päevastest vaatlusandmetest.

14. oktoobril aga lõpetavad vaatluse kõik 12 punkti vabariigis. Vaatlusandmed kogutakse kokku Eesti NSV Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituuti, kus neid uuritakse kogu talve vältel. Neid uurimistöid juhatab bioloogiateaduste doktor, professor E. Kumari. Palusime ka sm. Kumarit vastata mõnedele küsimustele.

“Millisel eesmärgil ornitoloogid niisuguseid vaatlusi teevad?”
“Rändevaatlused ja märgistamised aitavad selgitada lindude rännuteid ja rännu-alasid. Meie saame teada, kus talvituvad ja kus pesitsevad rändlinnud. Selgitame, millest on tingitud nende rännualade valik ja mis põhjustab rännuala ning -teede muutumist. Lindude rändamine tervikuna on väga keerukas loodusnähtus, mille lahendamine nõuab suuri uurimistöid. Lindude rändamise küsimus aitab lahendada ka jahiloomade liikumise probleemi ja on väga oluline linnukaitse seisukohalt.”

“Kust on saabunud kõige rohkem teateid Eestis märgistatud lindude leidmise kohta?”
“Peamiselt Belgiast, Hollandist, Prantsusmaalt, Inglismaalt, Saksamaalt ja Itaaliast, kus enamikus talvituvad meie rändlinnud. Ka meie leidudest on suurem osa nendes maades rõngastatud linnud.”

“Kuidas on korraldatud lindude rändvaatlused?”
“Meie vabariigis on tänavu 12 vaatluspunkti. Esmakordselt teeme meie nii ulatuslikke vaatlusi. Vaatluspunktid asuvad Sõrves, Virtsu poolsaarel, Saadjärve ja Võrtsjärve ääres ning teistes punktides. Varsti saabuvad andmed kõigist vaatluspunktidest instituuti ja siis asume nende läbitöötamisele, mis kestab tuleva kevadeni.
Samaaegseid vaatlusi tehakse ka teistes ornitoloogiajaamades, kellega vahetame andmeid. Hiljuti taastati ja alustas uuesti tööd otnitoloogiajaam Kura saarel Kaliningradi oblastis. Sinna asusid töötama ka kaks Tartu ülikooli lõpetanud noort ornitoloogi sm-d Remmo ja Eerik.
Iga kolme aasta tagant vahetavad Baltimaade ornitoloogid kogemusi. Järgmine konverents peetakse Leedus 1957. aastal. Aasta hiljem kogunevad ornitoloogid aga Helsingisse rahvusvahelisele kongressile, kus tõstame üles küsimuse rahvusvahelise koostöö laiendamise kohta.”

Tagasi artiklite lehele