Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
12.10.2018

Jooni Virtsu elust, ajaloost ja arengust

H. - sen

16. veebruar 1929 Lääne Elu

Läänepoolse Läänemaa osa, sopiline ja saarterikas poolsaar, kannab nime Virtsu. Kaugemad elanikud mõistavad selle nime all ka Virtsust põhjapool asuvat kivist, kehva ja kadakast rannamaastikku. Selle piirid on aga lahtised, kuna Virtsu kitsamas mõttes on lahutatud mandrist Rame ja Mõniste lahtedega ja ühendatud Risti-Virtsu maanteega.
Lähem küla on Virtsust lõigatud ühelt poolt viie kilom. igava maastikuga ja teiselt – pilliroogse veekoguga. Olenedes osalt sellest, osalt minevikust ja inimesist, on seal nii paljugi omapärast, tähelepanuväärilist ja ümbrusest erinevusest.

Kohalikkude vanade inimeste mälestustes ulatub Virtsu ajalugu kaunis kaugele. Teatakse rääkida, et vanal vabadusajal seal kaks vanaeesti küla asunud. Samuti on elavad mälestused püsinud endisest röövlilossist, n.n. Vanalinnast, selle tegevusest ja hävitamisest. Lossi vareme asuvad just mere kaldal, võrdlemisi järsku sügavneval kohal. Omal ajal püüdnud loss Muhu väinast läbisõitvaid laevu, meelitades neid tulega paari klm. kaugusel asuvale saarestikule (praegune Kõbaja). Röövimisest on loss omandanud määratu rikkuse.
Praegugi usutakse all varemete avamata keldreis kulda ja hõbedatpeidus olevat. Keldrite avamiskatse Vene mereväelastele keelati ja nii seisab see praegugi. Hävitatud on Vanalinn primitiivsete puust suurtükkidega (rahva jutu järele). Teatakse isegi kusagil viie kivi juures näidata põgenemisel surma saanud pealiku hauda.

Elavalt jutustab ka Virtsu sündmusrikkast minevikust saare kõrgemal kohal asuv kruusiküngas. Peaaegu iga kruusakoormaga tuleb päevavalgele kas raha, mõõk, prees, pealuu ehk teised luukere osad. Luude vahel leidub isegi mädanenud riideosi. Esemete ja rahade järgi võib oletada mingit lahingut Vene Liivi sõjast.

Rahva piinast ja vaevast tõuseb Virtsu mõis omanikkude Üksküllide kepi all vaikse orjaöö kestel üheks esimeseks ümbruses. Eemal saarekesel asuv Puhtu mets on täiesti loodud suvituskoht. Ääretu meri ja alati kohisevad murdlained ühel pool, ja teisel vaikne laht taga idülliliste külade ja metsadega, siis põline laineteni ulatuv hämar mets oma salalise kohinaga, olid asjaolud, mis Puhtu kokku tõmbasid kogu Üksküllide soo ja sõbrad. Mets täitub suvilate ja sirgete kõnniteedega, mõis aga igal kevadel – sakslastega. Kogu kevade liiguvad lille- ja roosikoormad mõisa kasvuaiast Puhtu. Keset metsa on soo matusepaik – hämaram ja müstilisem koht toredate marmorsammastega. Muude hulgas väärib tähelepanu luuletaja Schileri ausammas – ainuke Baltimaades. Virtsu on ühe sõnaga sakste paradiis.

Hiljem tekib praeguse vana sadama kui käidavama koha ligi uhke kahekordne kuuekorstnaga kõrts, samasuur postimaja ja aegamööda veel mõned põliste massiivsete kivimüüridega ehitused mõnele mõisa heategijale.

Täiuse saavutab aga Virtsu ilmasõja kestel. Raadio saatejaam, lennuki bassein uues sadamas, ilus tuletorn, rannapatarei ja palju teisi ehitusi ja elamuid lähendavad teda väliselt peaaegu linnale. Kes aga ehitab – see ka hävitab. Ühel ilusal sügispäeval, hirmust merelt lähenevate sakslaste vastu, muutub kogu inimeste vaev ja kätetöö suitsuks ja soojuseks. Ainult ühe öö punetab seal kohas sinimust taevas ja kogu see aastasadade vältel kokku voolanud rahva töö ja varandus, paariaastane rohkete tööliste hoolas töö ja sellega saavutatud ilu on kõik muutunud õudseiks jäänuseiks.

Virtsu on mahajäetud. Ainukesed elanikud järgmisel kevadel on hakid ja varesed suitsunud korstnaist. Maa aga nõuab harijat ja peremeest. Mõis on riigi ja vaeselt algab see uut elu uue vabaduse algusel.

Võideldes kaua mitmesuguste takistustega jõuab ka kord kauaoodatud planeerimine Virtsu. Esimesteks peremeesteks saavad saare rahvas keslased ja peale mitmekordseid ümberpaigutusi on lõpplikud elanikud ülekaalus muhulased. Need on hoolsalt edasipüüdjad ja oma kodust kaasatoodud keelest ja eluviisidest kinnipidajad perekonnad. Teine silmapaistvam rühm elanikke on endised põlised mõisasulased, kelle majapidamistes kauaaegne käskude all päevast päeva elamine veel kaunis valusalt tunda annab.

Praegu on käsil uute kodude loomine ja ehitamine. Sõja haavad on aga veel võrdlemisi värsked. Igal pool paistavad endisest ilust vaid valusad jäljed. Suured massiivsed müürid seisavad veel tugevalt ja kindlalt vastsete kergete asunikehitiste kõrval. Vaadata kõlbab siiski täiesti metsik Puhtu, nöörsirge poolteise klm. puiestee ja ainuke sõjaajast säilinud ese – sadam. Viimase kaudu toimub korralik ühendus Kuivastu, Tallinna ja Pärnuga; seega käidavamaid kohti ümbruses. Lähemal ajal, nimelt Rapla-Virtsu raudtee valminedes, loodetakse aga Virtsule jälle kiiremat arengut ja kasvu.

Raudtee ehitamine on kavatsusel olnud juba kaua aega, kuid sihiajamisest kaugemale pole kunagi jõutud. Kusagil Venemaa kaardil olevat ta ka juba olemas olnud. Rahvas on pikast ootamisest kaunis pessimistliseks muutunud. Alles siis. kui venelased (Petserist toodud töölised) suure hoo ja raginaga metsa laastama asuvad, julgetakse öelda, et nüüd teevad ta ikka tõepoolest valmis.

Tulevad aastad kavatseb aeg Virtsus mööduda just tööstuse tähe all. Iseäranis palju tööjõudu tarvitab tammi ehitamine läbi Rame lahe, milleks tuhandeid kuupmeetreid raudkive vajatakse.

Vaieldakse kohapeal küll elavalt raudteega kaasaskäivate hüvede ja pahede üle, kuid Virtsule toob ta siiski avarama ja arenemisvõimelisema tuleviku. Virtsu saab Haapsalu kõrval meie Läänemaa teiseks raudtee lõppjaamaks ja seega elavamaks keskuseks võrdlemisi laiale ümbrusele.

Ehk ta küll niipea oma endisele täiusele ei jõua, siiski on seal looduses küllalt ilu, mida muidu meie kivisel ja hallil Läänemaal ikka nii vähe öeldakse olevat.

Tagasi artiklite lehele