Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
20.09.2018

K.Meti omanikud käivitavad vihmaussimulla äri ja ootavad läänlasi partneriteks

Tarmo Õuemaa

12. mai 2014 Lääne Elu

Kui Lõuna-Läänemaa metalltoodete tehase K-Met osanikud mullu hakkasid mõtlema, kuidas kasutada oma tühjaks jäävaid tootmishooneid, tuldi Eestis ebatavalise äriplaani peale panna seal vihmaussid mulda tootma. Nüüd on nende eestvedamisel loodud Eesti Vihmaussikasvatajate ja Biohuumusetootjate Liit, seltsi on saadud vihmaussi- ja mullateadlased ja soov on vihmaussimulda tootma saada võimalikult palju ümbruskonna inimesi. Just neile on maikuus Virtsus tulemas tasuta õppepäev.

Vihmaussiäri plaanidest rääkis Läänlasele K.Meti aktsionär
Aimar Roomets.

Kuidas te vihmaussikomposti teema juurde olete sattunud?

Eks see ole pikk ja keeruline käik. Meelde on jäänud need elukad mulle 20-30 aastat tagasi loetud artiklist, et vist kusagil Jaava saarel kasvatavad talupojad vihmausse ja elatuvad sellest. Investeeringuks pole muud vaja, kui kingakarbitäis vihmausse ja hakka aga pihta omale karja kasvatama.

Otsad jooksid kokku sellest, et tegelikult olen ma metallitöötlemisettevõtte K.Met aktsionär ja kuna meie ettevõttel on vajadus uute tootmishoonete järele, siis mõtlesime, mida teha vanadega. Möödunud talv tegime osaühingu, panime talle nimeks K.Compos OÜ. Tegevussuund oli otsida võimalusi kohaliku tooraine kasutamiseks. Ja mida meil seal siis muud on kui biomassi. Sattusime kokku ka vandeadvokaat Armand Reinmaaga, kes meie kandis Massus mõisa taastab ja tema oli komposti tootnud juba seitse aastat. Nii see mõte meil seal idanema hakkas.

Võtsime esialgu asja rahulikult, kaalusime erinevaid võimalusi. Sügiseks olime kohalikud toorained läbi sõelunud ja tundus, et midagi väga lihtsalt käsitletavat seal siiski ei ole. Proovisime kõike – meremuda, adru ja muud.

Ja siis tulid uuesti päevakorda vihmaussid, millest mina olin juba varem rääkinud. Uurisime neid põhjalikult ja leidsime, et nendega ehk tasubki biomassi väärindada.

Iseenesest vihmaussid millest jutt käib, näevad välja nagu need, kes on maa sees, aga tööstuslikuks tootmiseks elukad on ikkagi tõuloomad, nagu on sead ja veisedki. Tõuvihmausside erisuseks on see, et nad sigivad oma paarkümmend korda kiiremini kui tavalised vihmaussid ja saavad endid nii palju juurde toota, et söövad ära kõik, mis kätte antakse.

Mis kompost sellest tuleb?

Üks komposti eriliik. Oma olemuselt on need vihmaussid sõnnikuussid, ega nad vabas looduses ikka ei ela. Kõige rohkem maitseb neile veisesõnnik, aga teatud mööndustega võib neile sisse sööta ka linnu- või seasõnnikut või mistahes muud orgaanikat. Ongi üsna võimalik, et lisades veisesõnnikule 30 protsenti midagi muud, oleks meie kandist võimalik kasutada nii rannaadru kui ka luhaheina. Aga vihmausse tuleb uusi segusid sööma õpetada.

Õpetamine käib nii, et kui söödaratsiooni vahetada, siis ussid, kes varem on teise toidu peal olnud, surevad ära. Muidu elab vihmauss väidetavalt 7-14 aastat, ise mõõtnud ei ole. Aga ta eripära on see, et süüa suudab ta seda, mida ta sünnihetkel on süüa saanud. Seedekulgla harjub sellega ära ja elu jooksul ta menüüd vahetada ei suuda. Aga kuna nad munevad iga kolme päeva tagant, siis järeltulev populatsioon on jälle võimeline seda uut toitu tarbima ja ilmselt looduses on ühe- ja teisesööjaid läbisegi. Kolme kuu pärast on nad jälle sigimisvõimelised.

Et see ei oleks päris tühi jutt, siis veebruaris tõin siitsamast Haapsalust siinkandi tuntud vihmaussiisa Viktor Dulini käest ka mõne karbitäie omale koju. Elama on jäänud ja vist järgmine põlvkond juba tegutseb, sest nad on seal üsna noored ja neid on päris palju.

Kas tootmishoonetes tahate siis vihmausse kasvatada?

Siin hakkavad mõtted juba vähehaaval muutuma. Kui suured kasvatajad meist endist saavad, praegu enam nii kindel ei ole, kuigi oma proovipartii paneme suvel kindlasti kasvama. Rohkem on läinud mõte meil turunduse peale. Eeldatavasti hakkab neis tootmishoonetes toimuma toodangu pakendamine, mullasegude tootmine, et ussisõnnikut, vermikomposti, biohuumust – mitu nime tal, et seda väärindada tehes spetsiifilisi tooteid ühe ja teise põllumajandusliku tegevuse tarbeks.

Esialgu on see kõik veel puhtalt teoreetiline, aga kuna me EASist juba saime alustava ettevõtte toetust, siis see juba kohustab vähemasti sel suvel äriplaani järgi tegutsema hakata.

Virtsus tuleb 26. mail vihmaussikasvatamise tasuta õppepäev, kuhu on oodatud kõik huvilised. Tahate, et vihmaussikasvatajaid oleks teie kandis võimalikult palju.
Kust koolituse mõte tuli?

See oli loogiline rada, et põhirõhk oleks rahvaettevõtluse poolel. K.Meti seltskond on vastutustundliku mõttelaadiga. Tegeleme Virtsus külaseltsi kaudu elukeskkonna kujundamise ja loomisega. Me oleme arvamusel, et ettevõte ei saa elukeskkonnast ainult võtta. Peab ka midagi tagasi andma ja see ei saa olla pelgalt maksude maksmine. Räägitakse küll palju rahust ja vaikusest maal, aga ega see ära ei elata. Tööd ja leiba on ka sinna kõrvale vaja. Sellepärast me seda elukeskkonda ka kõrvalt arendada püüame, et meie ümber oleks elu jätkusuutlik.

Teine põhjus on puhtalt äriline. Võib paralleeli tuua, et kui seakasvatusest poleks Eestis keegi midagi kuulnud ja üks teeb kusagile nurka ühe farmi, ega tal eriti edukalt ei läheks. Seakasvatus on seepärast edukas, et sellega tegelevad väga paljud ja väga laialdasel maa-alal. Ei kujuta ju ka ette, et kogu vajaminev sealiha ühes farmis toodetaks. Sama on ka vihmaussidega, et ei ole ju mõtet seda toorainet kusagilt kaugelt kokku vedada, vaid ikkagi tegutseda rahvaettevõttena, paljudele tööd ja tegevust andes.

Kas te mõtlete, et ümbruskaudne rahvas kasvataks ise vihmausse ja tooks teile pakendamiseks valmistoodangut või ootate te neilt vihmaussidele sööki, toorainet?

Me loodame ikka seda vihmausside toodangut kokku osta.

Kui suur huvi kohapeal on?

Pole jõudnud palju reklaami teha ja kuna alustasime alles sügisel, siis on asi üsna noor. Aga need, kellega rääkinud oleme, on suhtunud positiivselt, et tööd ja tegevust pakume. On küll toodud ka paralleele varasemaga, kui on püütud üht või teist juurutada, aga pingutused on liiva jooksnud. Astelpaju on toodud näiteks, reklaamiti suure kisa ja käraga, aga ei tulnud midagi. Aga peab ju proovima. Kuni proovinud pole, ei tea. Võib-olla meil õnnestub.

Kust te vihmaussid hangite?

Siinsamas Haapsalus Viktor Dulin müüb, aga tema müüb väikses koguses. Suure tööstuse vajadusi sellega ei rahulda. Meie lähedal Paatsalus on Veiko Albergi firma Ökomuld, kes oleks võimeline kohe suurtootmise jaoks komplekti müüma. Temaga on meil head suhted. Lätist saaks ka.

Miks teil seda pika nimega MTÜ-d vaja oli?

MTÜ nimi on Eesti Vihmaussikasvatajate ja Biohuumusetootjate Liit. Nimi on seepärast lohisev, et Armand Reinmaa juristina vaatas maailmapraktikat ja leidis, et nii oleks otstarbekas nimetada, kuna ka mujal on nii. Ja meil on plaan toodang piiri taha eksportida.

Ka põhielatuskohal K.Metis oleme ju tublid eksportijad olnud ja mingi kogemus meil on. Seepärast arvestasime kohe rahvusvaheliste vajadustega.

Otseseks eeskujuks on lätlaste sarnane organisatsioon, kellega oleme ühendust võtnud ja kust mõne aja pärast tuli telefonikõne, et meil on tootjaid küll, mis teie nüüd sellega jamama hakkate. Hakake parem müüma! Lätis ongi müügi ja turustuse pool jäänud tahaplaanile.

Lätis olevat alustajaid olnud viiesaja ligi, nüüd on paarisaja ringis jäänud. Aga see on ju päris palju. Paralleele tõmmates mahuks Eestisse oma sada tootjat küll. Praegu on tõsiselt võetav ainult Veiko Alberg, mõned kodukasvatajad ja väikesed tegijad veel. Püüaksime seda muuta, et neid juurde tuleks.

MTÜ sai sellepärast loodud, et kohe sai selgeks, et vajadused, mis selle alaga kaasnevad, väljuvad ühe äriettevõtte eesmärkidest ja tegevusraamidest. Ei pea ja ei saagi ju üks äriettevõte sellist ühiskondlikku tegevust väga teha.

Oleme kohe algusest väga suurt rõhku pannud teaduspõhisusele, oleme otsinud üles Eesti selle ala asjatundjad, teinud kokkulepped ja saanud nõusolekud saada ussindusele veenev teaduspõhi taha. Just võtsid ühendust kaks daami Tallinnast, kes oleksid huvitatud ühiskondliku poolega tegelema. Üks neist on ka mullateadlane olnud. Tasapisi hakkab seltskonda kogunema. Praegu on meid seltsis seitse inimest – üksainuke tootja ja teised niiöelda teoreetikud.

Teadlasi on seal praegu Mari Ivask, TTÜ mullabioloogia labori juhataja ja kõige kauem vihmausse uurinud Eesti teadlane.

Teaduse poole pealt on valdkonnad maaülikooli ja TTÜ vahel ära jaotatud. Loomse poolega tegeleb Tartu kolledž ja saadusega on nõus tegelema maaülikool eesotsas professor Alar Astoveriga, kes on juba pannud esimesed seemned katsesegudesse idanema, et sügiseks juba oleks mingeid tulemusi. Aga jah, kuna sellega Eestis tegeldud ei ole, siis tööpõld on lai.

See konkreetne koolitus ei piirdu Virtsu üritusega, vaid jõuab ka Tartusse ja Tallinnasse.

Jah. Koolitus oli plaanitud juba varakevadesse, aga rahastamisotsus võttis PRIAs nii kaua aega, et muutsime oma plaani. Ühe osa, esmase vihmaussikasvatamise koolituse jõuame nüüd 26. mail ära teha, kuhu Tartu kolledži rahvas, tootja Veiko Alberg ja Viktor Dulin tulevad rääkima.

Kiirustame esimese koolitusega seeärast, et vihmaussidega on kasulik kevadel alustada. Suvel on neil siin sooja ja sügiseks on elujõuline populatsioon olemas, kelle paned siis talveunne. Katad kinni ja jäävad magama. Kevadel võtad soojustuse pealt ära ja hakkavad jälle tööle. Uue plaani järgi on ülejäänud kolm neljandikku koolitusest septembrist.

Tehnoloogiliselt tuleb see biomass, mida ussid söövad, kuigipalju enne ära komposteerida. Päris toorest sõnnikut nad ei söö. Seepärast on ka kompostikoolitus, mida maaülikool teise etapina korraldab, väga sobiv. Muud orgaanikat võib lisada 30 protsenti. Veisesõnnikut meil on, just lihaveiste sõnnik on kõige rohkem kasutamata, kasvatajad ei oska sellega midagi peale hakata. Kui selle hulka segada muud käepärast ja tootmine korralikult käima läheb, siis saaks ju korraliku ettevõtte.

Mis võiks toodangu maht tulevikus olla?

Loodame, et hakkab tekkima tuhandeid tonne. Alla selle ei ole pikki plaane mõtet teha.

Mujalt pole jõudnud veel uurida, aga Soomes tegime EASi toel turu-uuringu ja kasvumuldade turg on seal suurusjärgus poolteist miljonit tonni. See on sihtgrupp, millele me paremat asendust saaksime pakkuda.

Rõhuda tuleb kvaliteedile. Eks vihmaussimuld on kallim. Esialgu ka seepärast, et kui toota vähe, siis lähebki kallimaks. Kui mahtu kasvatada, siis läheb ka tootmine odavamaks ja muutub toode konkurentsivõimelisemaks. Aga turu sissesöötmine kindlasti kerge olema ei saa.

Vähesed teavad seda, aga kõigi biohuumusetootjate kauguses terendav unistus on naftašeigid, kes pannes kolmandiku biohuumust liiva sisse saavad sellest korraliku mulla. Sinna tuleb mulda laevadega viia, aga ka väiksemad laevad võtavad peale paar tuhat tonni, nii et võib tootmismahtusid ette kujutada, mida hoolsa turunduse korral oleks vaja.

Kindlasti skeptikud ütlevad, et jälle mingi jama. Mina nii ei arva, ikka tuleb proovida. Kõige hullem, mis saab juhtuda, on see, et ei saa hakkama. Aga kui me ei alusta, siis on ju seis täpselt sama.

Tagasi artiklite lehele