Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
12.11.2018

Kaabelliin läbi Suure väina

Heldor Pitsner

2003 Peatükk raamatust Elekter Läänemaal (Tallinn 2003)

Käsitledes elektrienergia ülekandeobjektide arengut Läänemaal aastatel 1963-1988, ei saa kuidagi mööda minna ühest unikaalsest üritusest – meie läänesaarte elektrivõrgu ühendamisest mandri energiasüsteemiga.

Kuna Kuressaare linnas ja ümbruskonnas elektri tarbimine pidevalt kasvas, jaama töökindlus oli aga äärmiselt nigel, vedelkütuse kulu suur (pealegi tuli see kohale tuua üle mere) ja energia omahind kõrge, siis peeti otstarbekaks ühendada saared mandri elektrisüsteemiga.

Moskva vastavad organid kiitsid ettepaneku heaks ja augustis 1958 tegi NSVL Elektrijaamade Ministeeriumi Tehnikavalitsus projekteerimisinstituudi Teploelektroprojekt Leningradi osakonnale ülesandeks koostada kaalutlused saarte elektrivarustuse kohta.

Kaalutlused koostati kolme variandi kohta:
o vahelduvvoolu kasutamine pingel 110 kV kogu ülekandes,
o sama, kuid läbiviik Suurest väinast pingel 35 kV,
o alalisvoolu kasutamine pingel 100 kV (±50 kV).

Kõigi variantide järgi pidi Väikesest väinast üle minema õhuliin.

NSVL Riikliku Plaanikomitee Energeetika Peavalitsus kiitis 1960. a. saarte ühendamise mandrivõrguga heaks ja tegi ülesandeks koostada täpsed projektkaalutlused ja eelarvelised arvestused alalis- ja vahelduvvoolu kasutamise kohta. Sama aasta lõpul kinnitas Eesti Energia Virtsu ja Võiküla alajaama projekteerimise lähteülesande.
Kuna alalisvoolu kasutamine oleks olnud seotud keeruliste seadmetega ja nõudnud vastavate spetsialistide olemasolu, siis teatas Eesti Energia 1961. a. jaanuaris projekteerijale, et alalisvoolu varianti pole vaja koostada. Samal aastal anti peaprojekteerija funktsioonid üle Eesti Tööstusprojektile.

Kogu ülekandeprojekt nägi ette järgmiste objektide ehitamise:

o Lihula-Virtsu 110 kV liin,
o Virtsu 110/35/10 kV alajaam,
o 35 kV kaabelliin läbi Suure väina (110 kV kaablist loobuti tehnilistel kaalutlustel),
o Võiküla 110/35/10 kV alajaam.

1962. a. juulis kinnitatud Virtsu-Võiküla kaabelliini projekt nägi ette kaks kolmefaasilist OCK-35 marki merekaablit, soonte ristlõikega 3×120 mm2. Madalas vees nähti ette kaablite süvistamine pinnasesse (hiljem osutus vajalikuks süvistada kuni 5 m meresügavuseni).

Kaldalõikudel merepiirist kuni Virtsu lahutuspunktini ja Võiküla alajaamani kasutati kaablit OCB-35, soonte ristlõige 3×150 mm2. Liini kogupikkus oli 8,2 km ja kaablid nimetati põhja- ja lõunakaabliks.
Sügavaim koht väinas oli 23 m ja lisaks jätkumuhvidele oli ette nähtud spetsiaalsete stoppermuhvide kasutamine.

Prometeilt lastakse merre järjekordne kaablilõik (1963)

1962. a. detsembris välja antud käskkiri määras tööde tellijad ja teostajad ning kaabli töölerakendamise tähtajaks juba järgmise aasta.
Pikkade läbirääkimiste tulemusena nõustus kaablit paigaldama Tallinna Teedeehituse ja Remondi Valitsuse hüdrotehnika osakond, kes pidi selleks kasutama Virtsu-Kuivastu liinil varem kasutusel olnud Saksa dessantpraami.

Ettevalmistustööd ja kaabli saamine võtsid palju rohkem aega kui arvatud ja alles 1963. a. sügisel alustas praam Rand päästelaeva Hermes puksiiris teekonda Piritalt Virtsu, pardal 3 rulli kaablit, kaablipanekuks vajalik materjal ja kaablipanijate isiklikud asjad. Teekond lõppes Suurupi all 55 m sügavusel merepõhjas: põhjuseks päästelaeva meeskonna tähelepanematus – suure kiirusega sõitva laeva meeskond ei märganud vee alla vajuvalt praamilt lastud rakette.

Nüüd kulus hulk aega, enne kui saadi vana jääklassi merepuksiir Prometei. Selle ahtrisse ehitati puitehitis (mis sai kohe nimeks “tuvipuur”) kaabli muhvide montaaziks. Kaotatud oli aga sobivaim aeg kaablipanekuks, sest algasid sügistormid.

Kaablipaneku tehnoloogia oli ülilihtne: laev sõidab trassile ja laseb 400 m pikkuse kaablilõigu merre, siis võtab laev pardale uue rulli ja sõidab eelmise lõigu otsa juurde. Kaabli ots tõstetakse pardale ja ühendatakse muhvi abil uue kaablilõiguga. Uus lõik lastakse merre, ja nii kuni lõpuni. Talvel tuli merre lastud lõigu otsale kinnitada tross, mille ots jääb jääle. Iga kolme lõigu vette laskmise järel nähti ette kõrgepingeproovi tegemine. Nii lihtne nägi see välja paberil – tegelikkus oli hoopis midagi muud.

Möllasid tormid, tekkis jää, segasid hoovused, mis sobiva suunaga tormi puhul saavutasid kiiruse kolm sõlme. Sellise kiirusega hoovus ei lasknud tuukrit sukelduda, kuna tõstis tuukri põhjast üles. Töid oli ülikeerukas koordineerida – kaablimuhvide tegijad olid Tallinnast, Saarte Kõrgepingevõrkude tuukrid Kuressaarest, laev Virtsus. Kui meeskond oli kohal, algas tavaliselt torm; kui torm lõppes, polnud harilikult meeskond koos.

Kuna ilm läks külmaks, tuli kaabel enne paigaldamist soojendada laeva auruküttega soojakus vähemalt poolteist ööpäeva 20°C temperatuuril. Soojendatud kaabel tuli merre lasta ühe tunni jooksul.

Kaabli laadimine laevale (1963)

Kaablimuhvi montaaz Prometeil (1963)

Kaablimuhv on pontoonil valmis merre laskmiseks (1963)

Katamaraan Viirelaid (1964)

Nähes, et Prometei ei suuda üksi hakkama saada, tõid Saarte Kõrgepingevõrgud Leningradist kaks metsaveopraami, millest moodustati katamaraan Viirelaid.

Kõrgepingeproovil ei pidanud vastu ükski stoppermuhv ja Eesti Energia 18. augusti 1964. a. otsusega loobuti nende kasutamisest. Sama aasta oktoobri algul oli Kuressaare elektrijaamas avariiolukord ja 3. oktoobril 1964 kell 18.30 lülitati lõunakaabel pinge alla kõrgepingeproovita. 6. detsembril lülitus kaabel välja ja alles 23. veebruaril 1965 saadi kaabel pärast parandustöid uuesti tööle panna.

Põhjatrassil veeti osa kaablist kohale ujukitele kinnitatult ja siis uputati, osa pandi kohale jäält. Põhjakaabel lülitati tööle 28. veebruaril 1965. a. kell 21.00, aga juba 45 minutit hiljem oli kaablis lühis. Lõplikult lülitati kaabel tööle järgmise aasta 25. märtsil.

Mitmel korral tõmbasid laevad ettevaatamatult merre lastud ankrutega kaablid puruks ja seepärast pandi hiljem Virtsu-Võiküla trassile veel kaks lisakaablit (1970. a. ja 1981. a.).

1988. a. pandi veel 2 kaablit põhja pool Virtsu-Kuivastu laevateed. Selleks ehitati Lihula-Rõuste 110 kV liin ja Rõuste 110/35/10 kV alajaam 25 MVA trafoga. Nii tugev side mandri energiasüsteemiga võimaldas Kuressaare elektrijaama lõplikult seisma jätta. 1997. a. 1. oktoobril kell 17.00 käivitati üks diiselagregaat mõneks minutiks viimast korda jaama 50-aastases ajaloos.

Tagasi artiklite lehele