Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
20.09.2018

Kalapüügist Virtsu rannas poolesaja aasta eest

M. Reiman

16. oktoober ja 3. november 1929 Lääne Elu

Minu kavatsus on siin mälestusi elustada Virtsu ranna kalandusest nagu see oli aastat poolsada tagasi.

Kalapüügi riiste oli ka tol ajal juba mitmesuguseid. Kõige huvitavamad ja ka tululikumad olid noodaga ja võrguga kalastamised. Peale selle püüti veel jalgnoodaga, äärevõrguga ja isegi unnaga.

Suure noodaga kalapüük, mida nüüd veel vanemad inimesed mäletavad, toetus ühistegevuse põhimõtetele. Põhikirja sel ühingul küll polnud, aga teda juhiti traditsioonilise põhiseaduse järele, mis ei vajanud mingit kinnitamist ega registreerimist, vaid esiisadelt päritud määrused ja korraldused seisid peas ja nende sundus pesitses põues, s.o. asja aeti meelespidamise ja südametunnistuse järel.

Ühisnoodad asutati eesmärgiga, et võimalikult suurel viisil ja ühendatud jõul teostada räimekala püüki. Räimed lähenevad kevadel kaldale kudemise tuhinas suurtes parvedes, mille laius mõnekümne tessatiini peale ulatus. Mida suurem oli noot, seda suurema “loomamaa” võis sisse haarata. Vaja oli verstapikkust noota, kui taheti edukalt kalastada. Pealeselle oli veel tarvis muid püügiriistu: nootlaeva ja pära, lootsikuid kümmekond tükki, köied, udjad j.m. Püügi sooritamiseks oli vaja 25-30 inimese tööjõudu. Ühel talul seda teostada ja hankida, käis kaugelt üle jõu. See oli põhjus, mis talusid ja mõisat juhtisid juba tol ajal ühistegevuse alalt toetust otsima.

Noodaühingu liikmeteks olid ümbes kolmkümmend talu ja mõis. Iga talul oli kohustus anda kümme sülda noota, sama palju köit ja püügiajal saata kalastusele üks tööline (noodaline). Mõis omalt poolt andis nootlaeva, lootsikuid ja udjad (siledaks hööveldatud latid). Mõisa poolt noodalisi ei olnud, orjus lasus vaid talude õlal. Iga talu oli kohustatud talvel mõisas 2-3 noodakudumise päeva tegema.

Liikmed said osa kalapüügi saagist, mille jagamise juures kasutati mõõte: toobrit, kappa, natta. Mõisa osa oli kümnekordne. Näit. kui sai talunik ühe toobri, siis sai mõisnik kümme. Püügi saak oli mitmekesine. Vahest tuli tühja tööd teha, aga teine kord tuli ka kümme toobrit ühele osanikule. Üks toober oli 50 toopi, kapp – 10 toopi. Natt oli umbkaudne mõõt, võrkne kühvel, millega kalu anumatesse või kottidesse tõsteti.

Jagamist toimetasid noodalised kipri ja mõisavalitseja kontrolli all. Päraase jäeti mõõtmata, noodalistele kasutada. Päraasemeks hüüti saagi ülejääki, mis kalda lähedale vette jäi, kust noodalised ta nattadega välja norisid ja taskurahaks tegid.

Päraaseme kasutamine oli huvitav talitus. Tuli töötada energiliselt, viibides rinnuni jääkülmas vees aprilli kuul. Soojuse ja “kuraasi” saavutamiseks rüübati tublisti viina. Naisnoodalised oma eesõigust siin ei kasutanud, vaid andsid selle edasi meesomakstele ehk tuttavatele.
Rikkaliku räimesaagi teated levisid nagu traadi teel naaberküladesse ja -valdadesse, kust siis ostjaid kokku voolas nagu laadale rahvast. Kel omal polnud püüniseid ja kes elasid rannast eemal, püüdsid tabada momenti, et ennast varustada soolasega terveks aastaks. Kalurid ise toimetasid vajaliku osa koju, ülejääk müüdi maha. Mõis müüs oma kümnekordse saagi kõik ära.

Külad lehkasid sel päeval värske räime haisust, sest igas majas rapiti ja soolati silku.

Tavaliselt püüti ühisnoodaga räimi ja ainult kevadel, jääminekust kuni mai keskpäevadeni. Soomkala: ahvenaid, kiisku, hauge j.m. püüti rohkem lõbusaks ajaviiteks. Räimi püüti mandrirannas, soomkala enamasti laidudel, kuhu korraldati väljasõidud selleks. See sündis enamasti maikuul, soojade ilmade puhul. Saartele sõuded kujunesid huvitavateks ekskursioonideks. Kuivad noodad tõmmati kokku ruumikasse nootlaeva, sõudjad istusid sõudepinkidele, kipper asus tüürile, lootsikumehed asusid lootsikutesse. Nüüd liikus terve püügiseltskond kalda äärest eemaldudes, siledal merepinnal, aerusid taktis vette kastes. Nootlaev ta ümber ujuvate lootsikutega näis hiigla merelinnu perena. Lõbu oli laialt. Suurepärane looduseilu, mida moodustasid künklise rannamaastiku ja lähedase laiustiku suhtumine peegeldava veepinnaga; ligistikku istuvate noodaliste huumoririkas jutuvestmine ülendasid seltskonna meeleolu. Laiule jõudes asuti kiiresti püüdma kala. Oli vaja rutata, et õhtuks tagasi jõuda mandrile.

Räimepüük mandri rannikul sobis kõige edukamalt, kui kalaparved rannale lähenesid. Vaatajate meeste – valvurite kohustus oli niisuguste parvede liikumist jälgida ja sellest kiires korras kiprile ja noodalistele teatada: signaali andes vilega, mütsiga või rätikuga lehvitades. Teate saanud, kipper käsutas noodalised ruttu kokku: sest nüüd oli igal silmapilgul tähtsust. Kipri sõna kuuldi masinlikult ja töötati südamlikult. Ruttu, võimalikult vagusi, et kalad ei ehmuks, ära ei põgeneks, sõideti valvurite juhatusel kohale, piirati räimeparv noodaga sisse ja paarkümmend noodalist hakkasid vette heidetud püünist pikkamisi kalda poole tõmbama.

Noodaühisuse juhatus koosnes: 1) kiprist, kelle kohus oli ühisuse tegevust, eriti kalapüügi toimimist juhtida ja muid korraldusi teha ja nende täitmist nõuda. 2) kaks valvurit (vaatajat), kogemusrikkad, vilunud kalurid, kes tuulte, ilmamuutmise, temperatuuri, veevärvi, merelindude lennu ja paljude muude tunnuste järele oskasid aimata kalaparvede liikumise suunda. Neil oli sunduslik kohustus terve päeva jooksul jalutada oma rajoonis merekaldal ja merd tähele panna. Kipper ja valvurid valiti ühingu liikmete häälteenamusel ametisse kolmeks aastaks. Nende palk oli kahekordne osa kalapüügi saagist.

Ühisuse teenistuses seisis ka veel majaeit või “majakrants”, kelle kohuseks oli kütta ja harida noodamaja ning pruulida kalja linnastest, mida iga noodaline tõi määratud mõõdul. Tasuks oli tal soe tuba ja magus jutt ja hapukali juua. Püügikorral sai ta ka natuke osa kalasaagist.

Kui kalapüüki polnud, siis oli noodalistel hea põli. Siis istusid nad enamasti kõik noored inimesed, merekaldal metsa varjus murul. Neitsid kudusid sukka, kinnast, õmblesid särki. poisid võtsid päikese vanne haljal rohul pikutades, lõbusat huumori pajatades ja neidudega vaieldes. Poisid katsusid vahest ka kaarte lüüa, mida tuli teha salaja, sest see lõbu oli kalarannas keelatud. Kaarte hüüti tolajal kuradipiibliks. Pühapäeval oli jutluse lugemine ja kuulamine noodamajas vanasti olnud sunduslik, hiljem aga vabatahtlik. Usumäratsemist ja hullupööra palumist Virtsus üldse ei tuntud.

Ropud, liiderlikud sõnad ja jutud olid keeldud ja üleastujaid karistati seltskonna poolt noomitusega ja äärmisel juhul ka tegelikult: süüalune kasteti märjaks, vahest üle pea ja kaela. Vanasti oli “kastmist”toimetatud põhjalikult. Suuremad süüdlased tõmmatud köiega veel hõljuva nootlaeva alt läbi, vahest kahel ja kolmel korral. Vana jutu järgi olevat üks karistatav isik selviisil surma saanud. Sestsaadik olla vees nuhtlemise komme kadunud. Nii rasket karistust kasutanud noodalised kõlblusvastaste tegude nuhtlemiseks. Usuti siis, et kalapüük ei õnnestu kui noodalised teda pahandavad oma sõnadega ja tegudega, aga ka kohe lepib kui süüdlane karistatakse. Hiljem kaotas kastmine oma tähtsuse ja muutus lõbustuseks.

Soojal päeval, kui juba küllalt oli päikesepaistel lamamisest, siis hakati kastmise nalja tegema. Seda peeti alandavaks, kui keegi ennast kuivaks hoidis. Randlastel oli kombeks ka karjast kasta, kui see kevadel esimesel, see on karjalaskmise päeva õhtul karjaga koju tuli, et ta suvel karjas käies magama ei uinuks. Samuti kasteti veel kündjat ja teisi töölisi esimese tööpäeva õhtul.

Traditsiooniliselt keeldusid noodalised loomi nende pärisnimedega mainimast, sellepärast kasutati varjunimesid: siga – pikapalgemees, koer – majavaht, hunt – võsavillem jne. Eksijaid karistati kastmisega.

Noodad ja püünised valmistati talvel koduste abinõudega. Lõng kedrati oma kasvatatud kanepist. Ka köied ja nöörid tehti oma kanepist. Huvitavam kui nooda kudumine oli köie tegemine. Esmalt heietas vanaisa köie kee valmis, siis keerutas erilise pööraga, mis otsapidi oli löödud seinasse ja mässis siis keerdunud kee järkjärhult pöörale. Köite lõplikku kokkulöömist toimetati enamasti märtsi kuul ühel ilusal päeval. Keset õue asetati regi, millele ratas seoti ja selle rummusse püstitati suurem omapärane vändapuu. Kolm vähemat vänta kinnitati rehealuse väravate vahele. Väntade vahele ühendati köiekeed. Nüüd võis köis venima hakata kolme inimese kaasalöömisel. Üks keerutas suurt vänta, teine kolme vähemat korraga ja kolmas laskis “pöialpoisi” abil köie lõplikult kokku.

Pöialpoisiks kutsuti väikest asjakohast tööriista. Keerutades vingusid kuivad määrimata vändad kooris nõnda, et küla vastu kõlas, mis lastele nalja tegi. Köie tööriistad: üks suur vänt, kolm väikest vänta, pöialpoiss ja pöörad on vanad erusse jäetud asjad, millel tähtsust on vaid muuseumi riiulitel.

Nooda pealmise köie külge olid seotud laosed, pikergused lauatükid talunimega, anamasti küll talumärgiga, millest teada võis, kellele noot kuulub, kui need püügiaja lõpul lahti harutati. Laoste peaülesanne oli küll nooda pealmist äärt vees üleval hoida.

Noodamaja seisis mere kaldal metsa varjus. See oli neljakandiline saunahütt. Korstnata suure kerisega ahi seisis keset tuba, tahmane otsekui kivihunnik, magamiselavad seinte ääres. Ühel pool oli väike kamber, kus hall kaljaastjas – taargas, nagu kodukäija konutas. Suur tahmane pada rippus ahju ees koldel koogu otsas – taari vee soojendamiseks. Teise vähema pajaga keetis majakrants vahest toitu kiprile ja valvuritele, sest nad magasid öösel noodamajas, kunas lihtnoodalised ööseti kodus käisid magamas. Ilusa ilmaga oli noodamajas ruumi küllalt, siis käisid noodalised kalastamas, või vedelesid väljas kadakapõõsaste vahel, aga paha ilmaga kogunesid kõik tuppa, istuti lava servale piipu suitsetades, juttu tõnisedes ja kipre käskusid oodates. Üldse oli noodalistel töö vaheaegadel, mis vahest mõnda päeva kestsid, kerge küllalt, aga kui kalapüüdmine lahti läks, siis tuli sagedasti jõudu pingutada äärmise võimaluseni. Õhtul olid siis kõik kaelani märjad. Rüübati ka tublisti viina – külmarohtu, mida kalastajad kaasa tõid ja “määrimiseks” kasutasid, sest kalakaup ei tahtnud sobida viinata.

Jalgnoodamaja kalastus sarnanes suure või ühisnoodalisele ja oli samasugune nagu seda praegugi jõgedel ja järvedel toimetatakse. Et merel rohkem ruumi on, siis olid ka noodad sellekohaselt suuremad ja harilikult kahe talu vahel kokku sobitud. Nendega püüti suvel, ööseti merelahes soomkala kahe töölise abil.

Võrgukalastus oli üsna isesugune. Kaks kalurit hankisid omale ühise paadi, aga võrgud olid igaühel eraldi. Võrguga püüti räimi. Õhtul heideti nad merde, hommikul tõmmati välja. Öösel võis rahulikult puhata võrgumajas, mis oli noodamaja sarnane, aga palju vähem. Onnikese ees oli sile tiheda muruga kaetud ja kiviaiaga ümbritsetud plats – võrguaed, kus “päästeti kalu”, see on võrgu silmadest kisti välja räimed. See oli piinlik töö. Hallatanud hommikul palja käsi märgu värke sorida, räimi ükshaaval võrgust välja kiskuda. Kinnastega polnud võimalik töötada. Eriti oli see naiste ja laste töö. Need pidid hommikul vara koidu ajal võrkudele vastu ilmuma. Uni oli veel nii magus, et lapsed käies tukkusid, komistasid ja kukkusid. Töö juures hoiti vahest soe tahmane kerisekivi taskus, millega sõrmi soendati.

Võrgud kujuti talve öödel piirutule valgel. Võrgulõnga, peenike nagu linna niit, ketrasid naised omakasvatatud linast. Võrgukudumine oli meeste töö. Tööriistad olid võrguhark ja ui, mida nüüd samuti vaid muuseumis näha võib.

Mõrdadele üleminek likvideeris nooda- ja võrgu kalastuse. Mõrdadega kalapüük ei tekita higiseid raskusi. Ühel ilusal päeval seatakse mõrrad merde, kus nad püügiaja lõpuni püsima jäävad. Vaja on igapäev vaatamas käia ja kalad välja puistata. Ükstapuha mis kellaajal seda tehakse. Ei ole sealjuures külmetamist ega rannal valvamist, vaid kalur võib ühtlasi ka kodus oma põldu harida ja parajal ajal oma mõrda vaatama minna.

Äärevõrkudega püüdmine on ka vanast ajast pärit ja ka mõrdade eest taganenud. Need olid väikesed kitsad võrgud, suurte silmadega, sündsad vaid suuremate soomkalade püügiks.

Elukutselisi kalureid Virtsus ei olnud. Peamiseks ülalpidamise- ja tuluallikaks oli põllutöö. Talud olid ja on kaunis suured. Talunikud “püüdsid merd” kevadel paari kuu jooksul eriti oma jaoks; pealegi oli palju neid, kes kalapüügiga sugugi tegemist ei teinud, vaid oma kalavajaduse ostuteel rahuldasid. Sellepärast oli Virtsuranna kalandusel vaid kõrvaline tähtsus sealsete randlaste töös ja talituses.

Tagasi artiklite lehele