Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
8.05.2018

Kuidas Virtsu sai poolsaareks

Uno Hermann

1970 Eesti Loodus 1970 nr. 1

Meie loode- ja läänerannik ning saared kerkivad, mõnede teadlaste arvates kuni kaks-kolm millimeetrit aastas. Selle tagajärjel on aegade jooksul muutunud rannajoon, tekkinud uusi laide ja saari; neist viimased ühinenud omakorda mandriga (Noarootsi, Virtsu), tekitades sopilisi lahti, mida Haapsalu ümbruses tuntakse silmade ja Virtsus lõppude nime ali. Kunagi sügavale mandrisse ulatunud merelahed jätsid aga mälestuseks nii mõnegi madala rannajärve või soo.

Veel litoriina ajal, umbes aastal miinus 4000 ulatus meri nii kaugele, et saartena kerkisid tema voogudest ka Kloostri-Kirbla künnis, Lihula ja Salevere mägi jt. Mõne tuhande aasta jooksul taganes meri veelgi, andes järjest maad inimese kasutada. Mere intensiivsest taganemisest hilisemal ajal teatavad ka vanad ajaloolised dokumendid. Näiteks 1254 mainitakse Matsalu lahe lõunakaldal asuvat Saastnat veel saarena, mis 1565. aasta andmeil oli juba ühinenud mandriga, moodustades nn. maanina (Johansen, 1951). Samasuguseid muudatusi tõendavad vanemate ja uuemate kaartide võrdlemised.

Uks selliseid meie lääneranniku huvitavaid alasid, mis veel hiljuti esines saarena, on Virtsu poolsaar.

Virtsu loodus on vahelduv. Siin leidub peale kivikülvide, viletsate kadakaväljade nii kuivi kui ka niiskeid rannaniite, poolsaare keskel pisut kõrgematel aladel põllumaad, vana park ja puiesteed. Virtsu lõunaosas asuval Puhtu poolsaarel aga üllatab külastajat rikkaliku taimestikuga lopsakas lehtpuumets. Juba möödunud sajandil äratas Puhtu loodus kohaliku mõisniku huvi, kes rajas siia looklevate teedega parkmetsa, kust avanevad kaunid vaated merele ja lahtedele. Kerkisid suvilad ning 1813. a. sai siia koha esimene Schillerile püstitatud mälestussammas (originaal asub praegu Haapsalus).

Virtsu mererand on paeklibune ja paiguti muldkatteta. Leidub rannalõukaid ehk rannajärvi. Sellised lõukad on suvel peaaegu kuivad, kevadel ja sügisel suurvee ajal aga täituvad sageli uuesti mereveega. Samuti leidub pisut kaugemal sisemaal paiknevas Nehatu soos (endise merelahe sügavam osa) väiksemaid järvi. Virtsu poolsaart piiravad soolaseveelised lahed, nagu Uuluta, Rame jt. Osa neist on madalad, enamikus mudase põhjaga, roostikualadega ja rikkaliku taimestikuga. Siin pesitseb ka hulk veelinde. Aastakümnete eest, Tallinn-Virtsu raudtee ehitamisel rajati läbi Rame lahe kividest teetamm. Nii tekkis põhja pool omaette laht, mis on Rame lahega ühenduses ainult tammi sillaava kaudu. Osa lahti on eriti madalad, neist mandripoolsed on suubuvate ojade kaasmõjul kohati muutunud magedaveelisteks (Heinlaht, Kaselaht).

Poolsaart läänest ja lõunast piirav meri on laiduderikas. Suuremad neist on Puhtulaid (tegelikult kivitammi tõttu juba poolsaar), Uuluti ja Kõbaja laid. Suures väinas märkame eemal kõrget metsaga kaetud Kessulaidu ja kaugemal sinetavat Muhu randa.

Virtsu on sajandeid olnud tähtis sadamakoht, sest siitkaudu kulges tee mandrilt Saaremaale. Ka saare keskel leiduv muinasajast pärinev auguga ohvrikivi annab tunnistust lugupidamisest selle koha vastu. Keskajal hindas saare tähtsust eriti tookordses Saare-Lääne piiskopkonnas võimutsev vasallide Uexküllide sugu, kes XV sajandi teisel poolel rajas Virtsu lääneranda otse Suure väina äärde linnuse, mille ülesandeks oli valvata laevaliiklust Muhu ja mandri vahelises väinas. Tollal ulatus meri otse linnuseni, nii et teda tuli kaitsta lainete ja jää eest võimsate müüridega. Linnust ümbritses kolmest küljest meri, maaga peeti ühendust lõunaküljelt teetammi abil. Virtsu nime mainitakse esmakordselt 1459. ja linnust 1465. a. Veidi hiljem on juttu Virtsu ja Puhtu saarest, mis kuulusid Uexküllide rikkalike valduste hulka. Virtsu linnusel oli küllaltki suur tähtsus, sest 1533.-1534. aasta kodusõja ajal hävitati linnus ja hilisemate rahuläbirääkimiste üks tingimusi nõudis, et seda enam üles ei ehitataks. Praegu kutsub kohalik rahvas linnuse aset Vanalinnaks. Juba 1493. a. dokumentides leidub Puhtu nimetus (Buchten, Puchten), mis tähendab lahte.

XVII sajandi kaartidel esineb Virtsu täiesti saarena; ainukeseks kindlaks ühenduseks mandriga oli sild üle kitsa merelahe. Saare tolleaegne hõre teedevõrk ühtib tänapäevasega. Peatee – Lihula tee- kulges üle silla otse Virtsu sadamasse, mis asus tookord praegusest pisut põhja pool väikeses lahes. Saare keskel näitab kaart Virtsu mõisat, kuhu viib peateelt kaks haru. Idapoolses merelahes leiame kaardil hulga väikesi laide. Ka põhjast piirab Puhtut laidude rühm.

Umbes sada aastat hiljem koostatud J. F. Schmidio (1770) ja 1798. a. Mellini kaardid pakuvad samasugust pilti. Pisut muutunud on saare kuju. Juba noil aastail ilutses Vana-Virtsu mõisas uhke rokokoostiilis puidust härrastemaja, mis veel käesoleva sajandi algul püsis (Löwis of Menar, 1914). Praegu tähistavad selle aset vundamendimüür ja keldrivõlv. Säilinud on aga mõned muud hooned ja mitmest suunast kulgevad puiesteed, mis elustavad üksluist ümbrust.

J. H. Schmidti kaart (1844) näitab mõningaid muudatusi, kuid Puhtu esineb ikka veel omaette saarena.

Tänapäeva Virtsu on muutunud: kunagisest kehvast kalurikülast ja sadamast on saanud kena asula. Kuulus on siinne kalurikolhoos “Virtsu Kalur”. Kui 1936. a. võeti looduskaitse alla ainult Puhtu, siis käesoleval ajal hõlmab botaanilis-zooloogiline kaitseala kogu Virtsu poolsaare koos ümbritsevate lahtede ja laidudega ning Laelatu puisniiduga. Puhtul tegutseb juba aastaid tuntud ornitoloogiajaam.
Lähikonnas leidub veel teisigi kaitsealasid: botaanilis-zooloogiline kaitseala Nehatu soo ja Matsalu Riiklik Looduskaitseala.

Virtsu vana maanteetamm. Tänapäeval jõuab kuiva jalaga Virtsusse ka tammi peale astumata.
Foto Mart Mõniste 2001

Tagasi artiklite lehele