Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
12.11.2018

Kuivastu päästejaamas

Adolf Kolk

3. aprill 1990 Meremees nr. 6

Minu isamaja asus Muhu saarel Kuivastus, kiviviske kaugusel päästejaamast. Isa, rahva keeles “Kuivastu Vana Tõnu”, elukutselt kaugsõidukapten, oli seotud mereasjandusega, olles samaaegselt ka päästejaama ülem ning päästepaadi kapten. Poisikesepõlves oli mul mitmeid kokkupuuteid jaama tegevusega ja seal valitseva olukorraga. Alljärgnevalt sellest, kuidas seda kuus-seitsekümmend aastat hiljem mäletan.

Eesti Vabariigis oli Kuivastu päästejaam üks paremini varustatud ja korrashoitud päästejaamu. Tema tegevust ja korrashoidu juhtisid Eesti Punane Rist kohapealse Veeteede Valitsuse esindaja kaasabil. Kuivastu päästejaam oli püstitatud merepinnast umbes 3 meetri kõrgusele raudkivist vundamendile, et saavutada suuremat kallakut kaldteele. Hoone merepoolne, suurte valgeks värvitud ustega ots, kust algas kaldtee, asus normaalse veeseisu joonel. Piki jaamahoonet ja kaldteed jooksvas rennis olid teatud kaugusel üksteisest malmist rullid, millel seisis ja veeres vette ning tõmmati välja päästepaat.
Paarisaeruline päästepaat seisis lukustatud ruumis alati sõidukorras. Pinkide alla paigutatud õhukesest vaskplekist valmistatud hermeetilselt suletud õhukastid tagasid uppumatuse. Osa õhukaste sai avada, ning neid kasutati esmaabitarvete, tuletikkude, kuivatatud toiduainete ja niiskust kartvate abinõude või ainete hoiupaigana. Väljaspool poorti rippusid köieaasad veepinnani, et hädasolija saaks sealt kinni haarata. Paat liikus peamiselt “kondiauruga”, aerude abil. Ta oli aga varustatud ka masti ja purjedega ning soodsa tuulega võis kasutada loodusjõudu. Paadis valmisolev varustus koosnes järgmistest esemetest: aerud, mast purjede ja muu juurdekuuluvaga, pumbad pilsivee väljapumpamiseks, veeämbrid samaks otstarbeks, signaalpasun, latern, esmaabitarbed, tuletikud, päästerõngas nööriga, päästevestid, õliriided, ankur, triivankur, kuivatatud toidu tagavara, mage vesi ja muu hädavajalik. Paadi meeskond koosnes täielikult vabatahtlikest, lähemas ümbruses elunevatest kaluritest ja talunikest Tasu maksti ainult mõni kord aastas toimuvatel harjutustel ning päästetöödel veedetud aja eest.

Meeskonna kokkukutsumiseks kasutati signaalpasunat, jaamahoone lipuvardasse tõmmati lipp. Päästemeeskonna elukohtades asuvate tühjade õlivaatide tagumisega äratati kogu ümbruskonnas tähelepanu. Pimedal aial süüdati ning tõmmati üles sadamasilla otsas asuvasse vardasse tugevajõuline gaasilamp, mida harilikult öösiti saabuvate liinilaevade saabumisel kasutati silla asukoha tähistamiseks ning silla ja ümbruse valgustamiseks. Meeskonna kokkutulek võttis sageli tund ja rohkemgi, ning peaaegu alati lahkus paat osalise meeskonnaga. Sõideti välja, kui vähemalt kolmveerand meeskonnast oli kohale saabunud. See oli minule alati väga oodatud ja meeldiv juhus, sest siis võeti ka “poiss” kaasa, kel küll puudus käte ja selja tugevus aerutamiseks, kuid selle asemel oli tal terav nägemine, erk kuulmine ning kärmed liigutused, nii nagu päästemeeskonna liikmed enne paadi vette lükkamist tavaliselt laususid. Kuid ma isiklikult usun, et kaasavõtmist põhjustas osaliselt ka “poisi” tutvus päästepaadi kapteniga, Kuivastu Vana Tõnuga, mida aga ta kunagi ei lasknud välja paista. Osa paadi meeskonnast, kaasa arvatud kapten paadi päras ning poiss paadi ninas, ronisid paati juba paadikuuris enne, kui see rullteel liikuma lükati, ülejäänud liikmed hoidsid kummagil pool paati joostes paati tasakaalus ning kargasid järjekorras kiiresti paati ja asusid oma kohtadele nii, kuidas paat vette sööstis.

Päästeretkelt või harjutuselt tagasi jõudes tuli paat alati nii seest kui väljast puhtaks pesta, purjed, riided jne. kuivatada ning kohtadele tagasi asetada, vigastused kõrvaldada, varud täiendada jne., et päästepaat oleks valmis kasutamiseks järgmise vajaduse korral.

Üks hästi lõppenud päästeekspeditsioon, mida oli mul võimalus kaasa teha, algas ühel varasügisel, tuulevaiksel, kuid erakorraliselt udusel hilisõhtul. Kuulsime Suurt väina läbistava laevatee põhjapoolsest otsast, esimese ilmasõja ajal Lalli küla kohal karile jooksnud vene lahingulaeva “Slava” vraki ja Kessuiaiu vahekohalt aeg-ajalt laeva uduvilet kostvat. See kõla liikus pikkamööda, piki laevateed Suure väina lõunapoolses otsas asuva Viirelaiu suunas, kust algab juba hädaohuta laevatee Liivi lahte. Oli kohe selge, et üks aurik katsub sel väga udusel ööl läbi väina Liivi lahte sõita, ning see teadmine tegi meid väga rahutuks, kuid samal ajal ka valvsaks. Keskööl kuulsime kõla juba Kuivastu kohalt mööduvat ning suur hädaoht näis möödas olevat. Mõned päästemeeskonna liikmed, kes olid igaks juhuks kohale ilmunud, kavatsesid juba lahkuma hakata, kui märkasime vilekõla läände, s.o. paremale pöörduvat ja Muhu saarele länenema hakkavat. Järgnevalt kuulsime laevamasinate müra väga tugevaks muutuvat, ankrukettide kõlinat, inimeste kisa ja karjumist ning sellejärele tugevat ja võimsat raginat. Oli kohe selge, et laev oli liiga vara, enne Viirelaiust möödumist, läänepoolse pöörangu teinud ning Viirelaiu ja Kuivastu vahele Muhu randa karile jooksnud. Kuna “Vana Tõnu” oli samal ajal ka Balti-Päästeseltsi kohapealne esindaja, siis teatas ta kohe peakorterisse laeva karile jooksmisest. Sealt lubati päästelaev kohale saata. Selle järel “poissi” kaasa võttes, purje ning masti kuuri jättes, alustasime kiirelt õnnetuskohale aerutamist. Päikese kõrgemale tõustes ja udu hõrenedes nägime läbi udu suurt tumedat laevakogu esile kerkivat. Kogu laevameeskond oli kibedasti ametis vintside abil kauba laevast väljalaadimisega ja üle parda merre laskmisega, et laeva raskust vähendada, ning laeva ankrute hiivamise ning laevamasinate edasi-tagasi käivitamisega karilt vabastada. Kuna seal ei paistnud olevat mingit hädaohtu meeskonnale, siis päästepaati laeva külge kinnitades ronis “Vana Tõnu” nöörredelit mööda laevale olukorraga lähemaks tutvumiseks. Kuna laeval mingisugust suurt vee sissevoolu ei paistnud olevat, samuti ka mitte otsest hädaohtu meeskonnale, siis jäime laeva külge kinnitatuina lihtsalt pealtvaatajate ossa kuni päästelaeva kohale jõudmiseni, mis saabudes päästeoperatsiooni oma kätte võttis.

Meile, s.t. päästepaadi meeskonnale avanes kohale saabudes väga naljakas ja huvitav vaatepilt, mida võib vahel ainult filmides esineda, iseäranis peale seda, kui päike jõudis udu ära põletada. Laeva laadung koosnes segakaubast: jahu, suhkur, sool, margariin, või, ning igasugu muud kraami sisaldavad kotid, kastid ja tünnid, millega oli veepind kogu laeva ümbruses kaetud. Kohe põhjavajunud nähtamatutest esemetest rääkimata, millest osa nädalaid ja kuid hiljem tormid randa ajasid. Kohe peale udu lahkumist hakkasid nagu nõiaväel ei tea kust mitmesugused veesõidukid, nagu paadid, lodjad, isegi kiiruga kokkumeisterdatud parved jne. kohale ilmuma, et midagi enne põhjavajunust veel ära päästa, milline tegevus kestis öid ja päevi. Isegi mitmed kuud hiljem võis näha peale torme kohalikke ja kaugematest küladest pärinevaid elanikke randa mööda jalutavat, et veidi “värsket õhku sisse tõmmata”.

Tagasi päästejaama jõudes ning järgmisel päeval paati puhastades leidsime oma suureks üllatuseks ka meie päästepaadi pinkidelt ja nende alt jahu, suhkrut ja muud. Isegi paadipuhastajad meeskonna liikmed avaldasid omavahel imestust. Vaatamata vaiksele ilmale oli tugev tuul ka meie paati jahu ja suhkru kotte kandnud. Veel nädalaid hiljem olevat mandrirahvas vastaskaldalt imestust avaldanud, et alati, kui tuul puhub Kuivastu poolt, olevat nende kaldal tunda kanget värskelt küpsetatud peene saia lõhna. Ka Virtsu ja Kuivastu vahel ühendust pidava laeva juht olevat uhkustanud, et Kuivastusse võib keskööpimeduses või ükskõik kui uduse ilmaga ilma kompassile pilku heitmata sõita, muudkui tee roolikambri aknad lahti ja sõida värskelt küpsetatud saia või pannkoogi lõhna sisse ning oledki kohal.

Kuid see ei toimunud ega lõppenud alati nii, nagu võite näha järgmisest väga traagiliselt lõppenud päästeekspeditsioonist. See sai alguse 1942. aasta hilissügisel, lumetormisel ööl, mil üks rannasõidu purjekas viie mehega pardal jooksis Kesselaiust lõuna pool mandri randa kaljudele ja hukkus. Rannameheed, märgates läbi lumetormi tulekuma la tulevälgatusi, alarmeerisid Kuivastu merepäästejaama, kuid tormi ja pideva tugeva lumesaju tõtiu ei olnud päästepaadil võimalik appi rutata. Päästemeeskond jäi ilma valgenemist ja paranemist ootama. Hommikul valgenedes, tormi nõrgenedes ning lumesaju lõppedes alustati päästeretkega, see kujunes väga aeglaseks, ohvri- ja vaevarikkaks. Tormijõud olid mõnevõrra raugenud, kuid kõrge lainetus ja väga tugev veevool väina kitsuses tegid olukorra peaaegu ületamatuks. “Kuid saare mees, kes on poisikesepõlvest alates olnud rinnutsi koos tormi ja merega”, tuli seekord võitjaks. Pimeduse saabudes jõuti kohale, kust kaljude vahelt leiti kahemastiline mootorpurjeka vrakk, kahe mehega veest väljaulatuval laeva kajutil, kuna ülejäänud liikmeist ei olnud mingit jälge. Sadu oli uuesti alanud ja tuul tugevamaks muutunud.

Vaatamata sellele, et tuule suund oli tagasisõiduks soodsam, otsustas päästemeeskond väsimuse, pimeduse ja uuesti tugevamaks muutunud lumesaju tõttu väsinuina ning läbimärgadena öö päästepaadis koos kahe päästetuga purje ning paadikatte all kuni valgenemiseni vastu pidada. Järgmisel hommikul, soodsama tuule ning alanenud lainetusega oli tagasisõit, võrreldes sinnasõiduga lõbusõit. Isegi sõudmist, mida soodsa tuule tõttu enam vaja ei olnud, tehti selleks, et oma läbimärga ja külmetavat keha soojendada. Tagasi jõudes suudeti alles mitmekordse katse järele paadi kiil rullidele juhtida ning paat tervena kuuri toimetada.

Sel ajal töötasin Tallinnas. Mõned nädalad hiljem sain isakodust teate, et isa, kes oli eelkirjeldatud päästeretkest saadik kopsupõletikus haigena voodis lamanud, ootab minu kojutulekut. Sõiduluba Virtsu sõiduks aitas saada üks hea sõber, kapten Julius Laas, kes töötas sel ajal Tallinn-Harju prefektina. Kui jõudsin Virtsu, selgus, et jääolude tõttu oli laevaliiklus Virtsu-Kuivastu liinil katkestatud. Puuteivast igaks juhuks kätte võttes jalutasin posti vedava kelguga kaasa üle väina Kuivastusse. Koju jõudes ootas mind kurb uudis, olin kohtumisele hilinenud. Minu isa “Kuivastu Tõnu” oli eelneval ööl seitsmekümne ühe aasta vanusena kõigevägevama kutsel siit maisest maailmast lahkunud, olles surmatunnini truuks jäänud oma kodusaarele, merele, elukutsele ja sellega seoses olevatele hädaohtudele.

Tagasi artiklite lehele