Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
20.09.2018

Miks Virtsus on parem kui Tallinnas

Maarius Suviste

8. mai 2003 Maaleht

Sarja “Linnast maale” avalugu ehk Miks Virtsus on parem kui Tallinnas

Enne Virtsut tuleb mutionu märgi juurest ära keerata, Puhtu peale. Siis läbi pargi, tuleb vasakule hoida, suurtest kasvuhoonetest mööda ja oletegi kohal. Nii juhatas rõõmsasti teed enda juurde Eha-Aliine Kalma.

Olemegi kohal.

Läheme kõigepealt majja sisse. Perenaine toob lauale kannutäie kasemahla ja klaasid. Ise ta mahla praegu ei võta, ütleb, et just jõi. Jook maitseb hea.

Mööda tuba siblib ringi pekingi paleekoer, Tðau-tðau nimeks. Perenaisel on ka neli kassi: Sinuhe, Kurri, Krähmu ja Kiki. Loomad saavad omavahel hästi läbi, on sõbralikud, aga vahel ajavad kassid Tðau-tðaul elu täis ja ta teeb neile tuule alla. Mõneks hetkeks.

“Loomadel on siin väga hea olla,” ütleb perenaine ja silitab Tðau-tðaud.

Jaanipäeval saab aasta

“Eesti inimene on ikka maainimene, maarahvas jääb maarahvaks,” ütleb Kalma. Ja tunnistab, et miski hakkas teda linnas elades maa poole tõmbama. Seda on näha: toatäis lilli on kõik Tallinnast kaasa toodud.

“Minu unistus oli saada kohe trepilt paljajalu oma maa peale astuda. Et ma ei peaks enam mitme luku taga istuma nagu linnas. Ja elavat tuld tahtsin ja oma sauna.”

Sügisel tahab Eha-Aliine Kalma maja korda teha ka väljastpoolt.
Foto Margus Taal/MAALEHT

Endale sobilikku maamaja otsis ta kaua. Hakkas Häädemeestelt pihta, käis Audru kandis, aga ei midagi. Siis käis Vormsil, küsis Saaremaalt ja Hiiumaalt – ei midagi.

Virtsu oli viimane koht. Ja siis ta nägi seda 1930ndatel ehitatud, kuid hästi hoitud maja. Müüjaga löödi käed. Kalma müüs oma kahetoalise korteri Mustamäe paneelmajas maha ja läkski kolimiseks.

Kas lahkusite Tallinnast rõõmsa näoga?

Ta jääb hetkeks mõttesse, vaatab toaaknast välja, kaugusse. “Jah,” ütleb siis kindlalt. Tal ei olnud kahjutunnet, miski ei tõmmanud linna tagasi. Ta ainult ootas, et saaks siia. Saaks maale.

Nii tema unistus täitus ja jaanipäeval saab aasta otsa Virtsus elatud. Oma uue elukoha kohta leiab Eha-Aliine Kalma vaid häid sõnu. Elab ta ju Puhtu–Laelatu looduskaitseala piiri lähedal. Sellel orhideede-rikkal alal on piltilusad niidud, puisniidud, laiud jms.

Naabrid toovad suppi

Talle meeldib jalgrattaga sõita, sõidab lausa iga päev. Sinna, kus ta sooja ilmaga tavaliselt ujumas käib, on kõigest viis minutit rattasõitu. Tema jaoks on metsik rand ilus. Seal ei ole puhkajate massi, seal saab üksi olla ja linnulaulu kuulata.

Iga kord, kui ta Puhtu rannas käib, võtab mere äärest mõne kivi kaasa. Nii suuri ja nii palju, kui ratas kannab. Varsti valmib nendest kiviaed.

“Kui nüüd siit aknast välja vaadata,” näitab ta käega aia suunas, “siis seal on üks kivi nagu jaanalinnu muna.” Tal on õigus. (Muide, üle tee on jaanalinnukasvatus.)

Tal on naabrite üle hea meel. Ütleb, et nad on lausa kuldaväärt inimesed. Naabrinaine toob talle vahel suppi ja ütleb, et ega sul, Eha, pole niikuinii aega suppi keeta, sul nii palju tegemisi.

“Selle kasemahla tõid ka naabrid. Need, kes mulle selle maja müüsid.”

Vankrirattast lamp

Eha-Aliine Kalmal ei ole olnud ühtegi päeva, kus ta midagi ei tee. Vähem kui aastaga on ta majja veevärgi viinud, elektrisüsteemi uuendanud, korsten on uus. Majas on ka saun.

Ta näitab sauna, see on tehtud sahvrisse. “Vaat siin ongi minu väike saun. Vann ja dush on ka. Täitsa tipp-topp.” Vanadest sahvri põrandalaudadest said raamaturiiulid.

“Olen õnnelik, et selle asja leidsin,” ütleb ta ja näitab laua kohal valgustit. See oli tema kinnisidee, et saada vana vankriratas ja teha sellest valgusti – on nii lambi kui küünlajala eest.

“Ja mis mul veel on! Ja millega ma ise väga rahul olen – mul on lesku.” Ta silmad lausa säravad, kirjeldades seda õndsat tunnet, kuidas lähed talvel sooja tuppa ning heidad siis kuuma lesku peale. “Vaat see on mõnus!”

Põrand on veel tegemisel, tahab panna korraliku laudpõranda. Samuti on veel seinad soojustamata, sügisel tuleb maja ka väljastpoolt korda teha. Ega ta seda kõike ise tee – tublid töömehed on abiks.

Läheme vaatame õue ka.

Välja minnes hakkab aias silma üks kummuli keeratud paat. “See paat oli siin juba enne,” täpsustab ta. Kuna see enam merekõlblik ei ole, jäi siia pensionile. “Koos minuga,” ütleb perenaine naerdes.

Ümber krundi tahab ta istutada kadakaheki. “Kadakahekk on hea. Kadakas ei kasva liiga kõrgeks, ei varja valgust, hoiab talvel külma tuult ja lund kinni. Ja pealegi – kadakas on iseenesest juba väga ilus.”

Ta kasvatab ise juurikaid. Kasvuhoones on tomat, paprika. Kümmekond vagu paneb kartulit maha, rohkem pole vaja.

Ja lilled! Need lilled! Ta lausa jumaldab lilli, eriti meeldivad roosid. Varsti kasvavad lilled aias igal pool, nii et ei saa enam istuda ega astuda – kõik on üks suur lillemeri.

Õues olles tundub kuidagi jahe. Ikkagi meri lähedal, meretuuled. On teil külm?

“Ei saa öelda, et siin nii väga külm on. Vahetevahel on, aga sellega harjub ära.”

Tallinna peale ei mõtlegi

Eha-Aliine Kalma ütleb, et tal ei ole üksi elades igav. Pole aegagi igavust tunda.

Nüüd läheb jutt seltsielu peale, kuid selle kohta ei oska ta midagi öelda. Teab küll, et Virtsus seltsielu käib, tedagi on rahvatantsu kutsutud, aga ta pole veel jõudnud minna. Kui jõuab kunagi oma tööde ja tegemistega ühele poole, siis võibolla.

Räägime nüüd maaelust. Et kas maal elada on kuidagi kergem ja odavam kui linnas. Kergem ei pruugi olla, ütleb ta. Aga võiks olla. Maal on see-eest odavam – praegu tuleb puude eest vähem maksta kui linnas keskkütte eest.

Mida tuleks teha, mida peaks ette võtma, et inimesed läheksid maale elama?

Ta on sellisest küsimusest silmanähtavalt üllatunud. “Kas selleks peabki midagi ette võtma?” küsib ta. “Inimene peab ise tahtma tulla.”

Mõtlik paus. Siis ütleb: “Maale on töökohti vaja! Vaat see on kõige peamine.”

Ta on seda meelt, et maal peaksid olema sellised väikesed keskused, kus on nii kauplus, postkontor kui ka arstipunkt. Et oleksid üheskoos ja kodu lähedal. Ja kas või teatud päevadel avatud, kui iga päev ei saa.

“Mida mul oli kõigepealt vaja, kui ma maja otsisin? Ühendust asulatega. Et saaksin bussi peale ja minna linna asju ajama. Kauplust ja arstipunkti. Raamatukogu.”

Eha-Aliine Kalma on oma eluga rahul. Ta ei ole kordagi kahetsenud, et maale elama läks. Ta ei ole kordagi mõelnud oma Tallinna korteri peale. Tema silmadest on näha vaid õnne ja rahulolu, et tegi oma elus muudatuse.

Kevadine kiire

Kevad on maainimesele kiire aeg. Nii et laseme tal oma tegemiste juurde minna. Ka Tðau-tðau tuleb meid ära saatma.

Maalehe päikesekollane auto pole veel jõudnud sõitma hakatagi, kui juba on perenaine ratta seljas, teeb värava lahti ning annab pedaalidele valu. Ta lehvitab, nägu naeru täis.

————————————————-

Linnast maale

Tänases Maalehes algab uus sari “Linnast maale”. Sarja lood räägivad nendest inimestest, kes on läinud linnast maale elama. Kes on ostnud endale väikese maamaja ja naudib nüüd pensionipõlve; kes lahkunud linnast selleks, et nautida maal vaikust, loodust ja linnulaulu; kes koguni talu rajanud ning tegeleb ettevõtlusega.

Selle sarjaga me väärtustame maaelu ja maal elamist. Näitame oma lugude kangelaste kaudu, et maal on hea elada. Parem kui linnas.

Loodame, et “Linnast maale” annab nii maainimesele jaksu maal edasi elada kui ka linnainimesele pealehakkamist sinna kolida.

Tagasi artiklite lehele