Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
20.09.2018

Nii see algas

V. Sepp

1968 Suure Tõllu sammuga. Ajakirjanduslik kogumik

Suure Tõllu sammuga. Ajakirjanduslik kogumik
Ajalehe “Kommunismiehitaja” väljaanne
Koostaja ja toimetaja E. Prooses
Kirjastus “Perioodika” 1968

[Lühendatult]

Leiti ainuõige lahendus – ühendada Saaremaa elektrivõrk NSV Liidu Loode Energiasüsteemiga. Nüüd seisis ees kahevõitlus Suure väinaga.

Läbi Suure väina

Väina ründamisest võtsid osa mitme eriala spetsialistid vabariigi paljudest organisatsioonidest. Tehniliselt otsustati elektriliin läbi väina tuua 35 kV merekaablite abil. Rajamisele tuli kaks trassi – põhja- ja ]õunatrass.

1963. a. talv. Lumikatte all tardunud jäävälja vapustasid üksteise järel plahvatused, paisates õhku lumepilvi ja jäätükke. Jäässe jäid üksteise kõrvale suured augud. Tuukrid viisid põhja uued laengud ja jälle plahvatuste mürin. Tehti eeltöid kaabli panekuks. Seal, kus meri oli madalam kui 5 m, lõhuti lõhkeainega tranšeed, et kaitsta kaablit rüsijää eest.

Peagi hakkas tükkhaaval kohale tulema kaabel. See 10,5 smläbimõõduga Moskva tehastes valmistatud seatinast ja terasest soomusega kaetud „madu” koosnes 400-meetristest lõikudest. Iga lõik kaalus üle 15 tonni. Lõigud tuli omavahel liita 800 kg kaaluvate ühendusmuhvidega. Kaablimuhvide elektrimontööride töö sarnaneb kirurgi omaga. Kaabliotsad lahatakse kiht-kihilt kuni juhtmeni välja, joodetakse otsad kokku ja järgneb operatsioon vastupidises suunas. Lõpuks suletakse isoleeritud ühenduskoht avarasse metallkesta, mis täidetakse spetsiaalse kaablimassiga ning kruvitakse kinni. Isolatsioon peab olema täielik. Piisab ühest, silmale nähtamatust augukesest tinakesta jootekohas ja hulk materjali ning töötunde on vett vedama läinud.

1963. aasta hilissügisel lasti vette esimesed sajad meetrid kaablit. Keset talve tugevnes pakane, muutes väina jääkatte üha paksemaks. Puksiiri liikumine raskenes. Saarlased võtsid kasutusele uue meetodi – kaablit hakati panema merejäält. Ehitati kerget tüüpi liikuv majake. Jääle laoti plangud, kuhu asetati ühendamisele tulevad kaabliotsad. Auto järel veeti kohale majake. See tõsteti plankudest põrandale ja „kirurgid” võisid oma instrumentidega tööle hakata. Nii kui üks lõik oli teisega muhvi abil ühendatud, saeti jäässe kanal ja kaabel lasti põhja. Kanali tegemine üle poolemeetrise paksusega jäässe oli jõukulu nõudev töö. Meister Aleksei Võrk ehitas ratsionaliseerimise korras mootorsae. Selle poolteisemeetrise läbimõõduga ketas lõikas jääd nagu seepi. Saag liikus mööda jääd kiirusega 3 km/tunnis. See oli alles tööjõudlus!

Talve jooksul ei jõutud töödega lõpule. Kevadine päike ja tuuled hakkasid jääga arveid õiendama. Riia lahe lained surusid seni peale, kuni väina kaanest jäi järele jäine puder.

Töid tuli jätkata laevade abil. Kuna valmisehitatud kaablitrasside ekspluateerimine kuulus Saarte Kõrgepingevõrkude kompetentsi, siis astusid saarlased selleks aegsasti samme, et oleks vastav tehnika ja kaader olemas. Leningradi laevatehasest osteti kaks laeva, mis kohandati kaabli panekuks ja ekspluatatsiooniks. Samuti osteti hädavajalik tuukrivarustus. Saarlasi suunati õppima Tallinna. Hiljem said neist tuukrid ja merekaablite ekspluatatsiooni elektrimontöörid.

1964. aasta suvel jõudis kaabli panek lõppjärku. Seejärel tööd takerdusid mitmel põhjusel. Kord segas torm, siis ei pidanud mõni muhv proovipingele vastu.

Saarlased otsustasid ohjad enda kätte võtta. Vastav tehnika ja mehed olid olemas. Lisaks laevameestele ja tuukritele hakkasid väinal abistamas käima Kingissepa võrgujaoskonna ning elektrijaama töölised. Pingutusi kroonis edu. Ühiselt Tallinna Elektrivõrkude elektrimontööridega tehti viimased ühendusmuhvid. Viimased sajad meetrid kaablit lasti mere põhja.

Oktoobrikuu algul sai valmis lõunatrass. Pärast mõõtmisi ja proovimisi lülitatigi Saaremaa elektrivõrk NSV Liidu Loode Energiasüsteemi. See toimus 5. oktoobril 1964. a. Kingissepa elektrijaamas jäeti kell 17.10 seisma viimane agregaat.

Tagasi artiklite lehele