Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
15.07.2018

Puhtulaid – paradiis mere kaldal

Arne Ader

6. oktoober 2001 SL Õhtuleht

“Isal oli lootuskiir: pakkumine “keskkonna” professor Uexküllilt. Too oli saanud oma äravõetud varade kompensatsiooniks enda valdusse Puhtu saare, perekonna endise omanduse. Ta sõitis kohale, et saart vaadata ja tuli üsna vaimustatult tagasi, ikka ja jälle laulmas laulu “paradiisist mere kaldal”. Kõik, mida ta jutustas, oli uskumatult ilus.”
Nõnda kirjutab oma ema Dorothea von Keyserlingi Puhtu mälestustest Eva-Maria Woltner, kelle isa – suur loodusesõber ja harrastusornitoloog krahv Alexander von Keyserling – oli 1930. aastail saare hooldajaks ja valvuriks.

Need ammused kirjaread panevad tänapäevalgi pead murdma, kuhu küll tollane paradiis on kadunud. Miks Puhtust enam endise innuga ei räägita, sellest ei luuletata ega laulda?

Puhtulaiul rändaja tee viib ikka ja jälle läbi kuulsusrikka salumetsa, mille ilu ja väärtuslikkust on mainitud juba XIV sajandil ning millest vaimustutakse nüüdki. Umbes 60 Puhtust leitud puu- ja põõsaliigi seast torkavad siin silma pärnad, tammed, vahtrad, saared, jalakad ja hobukastanid. Omaette vaatamisväärsuseks on saare keskosas kasvavad 360aastane mänd ja 4,8 meetrise tüveümbermõõduga tammehiid.

Puhtu laialehine mets on üks põhjapoolsemaid omataoliste seas. Seetõttu leidub seal meie jaoks parasjagu eksootika hõngu. Ülaste valged ja kollased väljad kevadel, südasuve haisvad karulauguvaibad ning pilves sügisööde pihupimedus – need kõik on Puhtu metsa sõnulseletamatud omadused.

Linnutee miljonitele ränduritele

Puhtulaiul on kohatud üle 160 linnuliigi ja umbes 50 on neist siin ka pesitsenud. Ligi kilomeetri pikkuse ja poole kilomeetri laiuse maatüki kohta on need silmapaistvad arvud.

Kevaditi maikuus näevad siin aga linnusõbrad midagi veelgi erakordsemat – siis kulgeb üle Puhtu miljonite põhjamaiste lindude rännutee. Õhtuti lendavad üle laiu edelatipu pesitsusalade suunas aulid ja vaerad, hommikuti kauriparved.

Arktilise rände maksimumpäevadel on siinses ümbruses kokku loetud kuni miljon läbirändajat päevas. Neil põnevatel massrändepäevadel jõuab pisikesele Puhtulaiule ühtlasi ka kõige suuremal hulgal lindude ülelugejaid ja mõnikord loendatakse siis rändureid lausa mitmes keeles.

Puhtu teised loodusimed

Puhtu pole kaugeltki vaid optikaga hambuni relvastatud linnuproffide pärusmaa. Meenub, kuidas kümmekond aastat tagasi saabus siia üks pulmaseltskond. Oli soe ja tuulevaikne maikuuõhtu, ööbik laulis rannas toomingaoksal ja justkui kokkulepitult tõusis lauliku tagant mere kohale punetav täiskuu. “Ei uskunud, et maailmas võiks olla mõni nõnda ilus paik,” lausus selle kohta siis üks pulmaline.

Puhtu loodus on aegade jooksul muidugi omajagu muutunud. Seitsekümmend aastat tagasi oli saar märgatavalt lagedam ja tema randades võis tol ajal märgata näiteks rohkem pardiperesid. Aga palju sellestki, mis oli siis, on olemas ka nüüd.

Pöördume veel kord Dorothea von Keyserlingi mõtete juurde, kus seisab kirjas: “Kui ma peaksin kirjeldama, mis siinse elu nii eriliseks tegi, siis ennekõike küll rikas loodus. Me nägime päikest esimesest kiirest viimaseni, aasadel kasvas taimi, nagu neid muidu lõunamaal ette kujutatakse – eri sorti kellukesed, kevadel priimulad ja sügisel mere kaldakividel jahused mustad põldmarjad. Ja taamal – ikka meri, meri, meri. Tihti ei näinud horisonti, veelinnud lendlesid ebamaiselt taeva ja maa vahel…”

Tuleb tunnistada, et need read sobiksid küllalt hästi ka Puhtu tänapäeva. Ja eks võib ju siis ühtlasi oletada, et paradiis mere kaldal polegi mitte kuskile kadunud. Ta on endiselt omal kohal, kui me oskame ümbritsevat märgata ja nähtust õieti aru saada.

P.S. Vaadake ka Puhtulaiu veebilehte www.zbi.ee/puhtu

Tagasi artiklite lehele