Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
20.09.2018

Raudtee nostalgia: Veel kord Virtsu raudteest ja sellega seotud tunnetest

Heino Kään

7. juuni 2008 Oma Saar

Neljakümnenda aastapäeva puhul olid lehed täis meenutusi, kuidas 1968. aastal Tallinn–Virtsu raudteed likvideeriti. Kena põhjus kirjutada ajaloost tõsiselt ja ka meenutada nostalgiliselt (näiteks loe vastavasisulisi artikleid 15. mai Eesti Ekspressis ja 24. mai Oma Saares). Elavnesid minulgi mälupildid minevikust.

Elasime Tartus. Tänased nooremad inimesed ei oska ilmselt ettegi kujutada, kuidas siis Tartust Muhusse ja Saaremaale tuldi, kui endal autot polnud. Aga palju sellal neid autoomanikke oli!

Kõigepealt rongiga Tallinna, Balti jaama. Sealt Pärnu maanteed pidi Tallinn-Väiksesse. Sest Virtsu rong nagu teisedki kitsarööpmelised ei väljunud Balti jaamast, nagu üks minevikuelustajaist kirjutas.

Sõbralik õhkkond loomavagunis

Selgelt on meeles esmakordne rongile asumine. Väikesed vagunid, aga mitte reisivagunid, millega Tartumail harjunud. See oli kaubavagun – loomavagun, nagu neid kutsuti –, millel piki seinaääri puust pingid.

Vaguni keskel, kahe ukse vahel, rippus laes laternasilm. See sõit oli soojemal ajal, raudahju vaguni keskel ei olnud – talvel olevat need sõidu ajal sooja andnud. Midagi sellist oskasin ma eelnevate juttude põhjal oodata. Aga täiesti ootamatu oli õhkkond, mis vagunis valitses. Istuti külg külje kõrval, nägudega teises seinas istujatega vastamisi. Ja otsekohe läks lahti jutuajamine üle vaguni nagu omainimeste vahel.

Ma küsisin abikaasa käest salamisi, kas te olete kõik omavahel tuttavad. Ta vastas eitavalt, aga ühises juturingis lõi kaasa koos teistega. See oli mingi omainimese tunne, saarlase tunne. Sõit algas õhtuhämaras ja kestis üle kuue tunni, hommikuks jõuti Virtsu. Seal juba laeva peale ja Muhusse.

Sai sõidetud hiljemgi, kui kaubavagunite asemel olid juba reisivagunid. Istepingid ristipidi sees nagu laiarööpmelistes vaguniteski. Ent niisugust omainimeste tunnet ja ühist saarlaste õhkkonda enam ei olnud. Sõitki käis kiiremini.

Virtsu raudtee aeg sai ümber

Kadunud aegu meelde tuletada on ju kena ja nostalgiapisargi võib silma tulla. Aga neid likvideeritud raudtee taganutmise meeleolusid ma õigupoolest ei mõista – nagu need mitmes tähtpäeva-kirjatükis alltekstina või otsesõnu lugeda olid. Selle raudtee aeg oli ümber, kas juba saanud või kohe saamas.

Ma ei taha eitada kõiki neid õiendamisi, sekeldamisi ja mahhinatsioone, mis erinevais kirjutistes erineva üksikasjalikkusega esile toodud. Küllap kõik see aset leidis. Küll tahan meenutada, mida ise näinud ja kaasa elanud.

Kuidas kaubavedu sellal käis? Tallinnas laaditi kaup Koplis laiarööpmelisest vagunist auto peale, veeti Tallinn-Väiksesse ja laaditi Virtsu rongile. Samamoodi, kui tuli saadetis Pärnust või mõnest tehasest. Virtsus rongist maha ja laevale. Kuivastus laevalt maha, auto peale ja kliendile kätte. Kusjuures kõik see toimus suuresti käsitsi. Polnud siis ei standardseid kaubaaluseid ega tõstukeid neid tõstmas.

Korduv ümberlaadimine polnud mõttekas

Kui autosid sigines rohkem, praamid asendusid võimsamatega, mis võimaldasid koormaga autosid üle vedama hakata, muutus üha mõttetumaks see 4–5-kordne ümberlaadimine. Tallinna vahet hakkasid sõitma bussid, palju kiiremad rongist. Varsti ka Pärnu, Tartusse ja mujalegi. Suslasõit muutus anakronismiks.

Sama teed läksid sadamad. Seda sai üpris lähedalt jälgitud, sest Kuivastu sadama autojuht Tuima Sass oli oma pere inimene. Tema põhitöö seisis selles, et laevast kai äärest kaup mõnesaja meetri kaugusele sadama ladudesse, kiviaitadesse vedada.

Kui laev tuli, polnud Sassil öö ega päeva vahet – laeva aeg oli kallis. Kui laeva polnud, siis ei olnud ka Sassil ega autol praktiliselt sadamatööd. Ega niisugusel ajal keelanud Oru Reiu (Andrei Räim, Jüri Räime isa), omakülamees ja sadama ülemus, Sassil autoga külanaisi aitamas käia. Oli ju sadama auto pärast sõda ainus kogu Muhumaa kohta.

Hiljem, kolhooside ajal, tuli autosid muidugi juurde ning vajadus Sassi ja tema auto järele vähenes. Nagu raudteelgi jäi ka laevavedusid aegamööda vähemaks. Laevaga veeti põhiliselt suurtes kogustes kaupa: telliseid ja muud ehitusmaterjali, väetisi, soola. Enamasti ikka Tallinnast Kuivastusse.

Saarelt ära, mäletan paekivi. Kõik see värk tuli ihurammuga ümber laadida. Sadamal oli selle töö peal terve laadijate brigaad. Trümmist välja tõstis küll laeva vints, aga kõik muu käis käsitsi.

Toonased rannasõidulaevad olid tänasega võrreldes üpris tillukesed. Ometi mahutasid nad kordades rohkem kui raudteevagun, autost rääkimata. Aga see mitmekordne käsitsi ümberlaadimine oli hullem, võib-olla kallimgi, autoveost mööda maad – nagu see üha enam toimuma hakkas. Ikka vähem oli vaja Sassi ja tema autot.

Lõpuks polnudki sadamal enam vaja autot ega laadijate brigaadi. Sass oli sel ajal küll juba aastaid pensionil. Ja sadama laoaitu on nüüd veel vaja õlle- või viinareklaame kandma. Võib-olla tulevikus, kui bensiin veel kallimaks läheb ja kaupu ikka enam konteinereis veetakse, tuleb meritsi vedu tagasi. Kitsarööpmeline raudtee enam kindlasti mitte.

Tagasi artiklite lehele