Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
12.11.2018

Rikaste õhtu

Viljar Viljamäe

24. detsember 1987 Lääne Kalur

Sellel õhtul oli klubisaal rikaste päralt. Nende inimeste rikkust ei mõõdetud rublades, vaid pikkade tööaastate, hingeavaruse ja tööle lahtiste kätega. Austati kolhoosi tööjuubilare. Neid pidi saalis olema 92, kes on kalurikolhooside ja kombinaatide süsteemis töötanud kakskümmend ja enam aastat. Pidi olema küll, kuid mitte kõik ei saanud sellele õhtule tulla: keda ei lubanud tervis, keda pakilised asjatoimetused.

Kaks inimest nende hulgast on aga kõige auväärsemad, kaks Virtsu osakonna töötajat – Leili Spuul kalatööstuse ettevalmistustsehhist ja Artemi Veltmann, autojuht. Esimene on kolhoosis töötanud 40, teine 35 aastat.

Ajasin juttu Leili ja Feliks Spuuli ning Artemi Veltmanniga. Tuletasime meelde olnud aegu …

Mida küll öelda 40 aasta kohta oma elust? Aastad ei ole vennad, nad on nagu omaette pikk rida kõigi oma õnnestumiste ja pettumustega, mida ei saa olematuks teha ega unustada, sest see on sinu minevik, sinu elu, see oled sina ise. Tollel õhtul räägitud jutt ei ole ajalookroonikute jaoks, siin ei ole kohta muule peale mälestuste. 1947. a. oktoobrikuu algul läks Leili, Rõuste küla Abaja talu noorik, Virtsu tööle, kala kokkuostupunkti.

„Julgem oli minna küll, sest meid oli kokku 6 tööletulijat tüdrukut. Ülejäänud olid mehed, oma 10 inimest. Kõik hirmus kasimata suuga ja lorijutumaiad. Muidu head tööinimesed, aga kui ennast rääkima unustasid, siis ei julgenud meie, tüdrukud, tuppagi minna, külmetasime väljas. Või kuhu sa lähedki, see ruum oli nii väike, mis seal „seajärve” kaldal oli, et kõik töölised ei mahtunud seisteski sinna ära. Nüüd on see maa täidetud ja keegi ei usugi, kui sa räägid, kuidas seal ümberringi haises. Talvel, siis sai, jah, metsa tehtud, et kevadel ehitama hakata. Mehed, need võtsid metsa maha, tüdrukud laasisid. Suure lume sees see töö kõik ära tehtud sai.

Kala vastuvõtmine käis lahtise taeva all, kui vihma sadas, siis anti present katuseks peale, ei siis tuntud hüdrorennisid ega pumpasid nagu praegu. Neid oli oma 20 paadi ümber, mis kala randa tõid, ikka rohkem räime. Magasime sealsamas, kalakastide taga. Kahe nädala tagant sai vahel koju, et teised riided selga vahetada. Kõige hullem aasta oli vist 1956. Nii palju kala, kui siis merest välja võeti, ei ole mina enne seda ega ka pärast näinud. Küll seda kala sai igale poole saadetud, küll värskelt ja soolatud peast. Vahel toodi ka sõdureid appi, kui asi käest tahtis hukka minna.

Ükskord, ma mäletan seda selgesti, olin kaks päeva ja kolm ööd vahetpidamata tööd teinud, siis läks ilm silme ees mustaks ja kuku või maha. Küll see oli raske aeg. Kui sa sellest räägid, siis kõik vahivad su suhu ja muigavad, ei seda usu keegi. Viimane mõte, mis enne magamajäämist peast läbi käis ja millega hommikul ennast üles sai võetud, oli: annaks jumal, et torm tõuseks ja need mõrrad kalameestel puruks lõhuks – vaata nii raske oli, et sedasi patuselt mõtlema pani. Aga see oli ka minu kõige lõbusam aeg, oi, kui lõbus vahel oli ja kuidas me naersime. Nii lõbus oli, et isegi tormi ei olnud. Tollel aastal ei tulnud mitte ühtegi tormi, ei suurt ega väikest. Ja võib-olla oli isegi lõbus sellepärast, et ajad nii rasked olid ja ise nii noor olin.

1958 hakkasime ka konserve tegema, siis oli meil juba väike liin ka. Olin siis meister ja kursustel käinud. „Praetud räim tomatis” oli konservi nimi. Küll see oli maitsev konserv, eks sellepärast, et pliidil praetud. Pliidi all oli tuli ja pliidil pikk kitsas pann, oma poolteist meetrit. Ei ole mina enam nii maitsvaid konserve saanud, kui oma praetud.

Tänavu oli minu ema-isa 64. pulma-aastapäev. Küll oleks ilus, kui niisuguseid paare rohkem oleks!”

Leili abikaasa Feliks Spuul on kolhoosis 30 aastat töötanud. Rooli taga. Ise on aga Kiideva kandis sündinud. Pärast korpuses olekut ja tagasitulekut läks kolhoosist ära, linna autojuhiks. Seal ta siis sõitis Haapsalu ja Virtsu vahet, vahel kaugemaidki otsi. Ja kontoris, seal Virtsus, sai allkirju meister Leili käest dokumentidele võtmas käidud. Nii sai käidud, kui ükskord Virtsu komandeeringusse saadeti. Seal ta on oma naise juures komandeeringus siiamaani olnud, ega ole põrmugi kahetsenud. Ei ole tema suitsu mahvinud ega viina võtnud ja tervist on siiani oma jagu. Jätkugu edaspidigi!

Neid inimesi Haapsalu ja Virtsu vahel on õige napilt, kes Artemi Veltmanni ei tunneks. Kui nimepidi mitte, siis Artemi bussiga ekskursioonidel on ikka käidud. Ei ole ta nina kirtsu vedanud, kui virila tujuga sõiduseltskond võõras linnas kinga- ja toidupoe vahet sõitmist nõuab, või kui ülemeelik bussitäis iga natukese aja tagant metsapeatust nõudis. Inimesi on igasuguseid ja kõigil on omamoodi õigus.

Töömehe hariduse sai Virita küla mees Artemi Haapsalu tööstuskoolis 1947.–1949. a. Sellest ajast on kõige rohkem meeles üks märtsiöö Haapsalu vaksalis, kuhu poisid küüditamist vaatama läksid. Oli halamist ja pisaraid, kui inimesi loomavagunitesse pandi ja ära viidi. Hirmuga läksid Virtsu poisid öösel jalgsi koju. Tagasi kooli julgeti tulla alles siis, kui väljasaadetute normid täis ja vaikus külade vahel.

1952. a. tuli Artemi „Virtsu Kalurisse” traktoristiks. Ega kaua saanud seda ametit pidada, tolleaegne esimees Kruusi Aado saatis Tallinna autokooli, sinna Kopli turu lähedale. Sai III liigi autojuhi paberid ja oma hoole alla kolhoosi ainukese auto GAZ-51. Ei olnud tal garaaži, ei katusealust. Remontki sai Oruvälja Peetri isikliku sepapaja juures tehtud. Auto jupid? Kõige kindlam koht, kust need ilma suurema vaevata kätte sai, oli Tallinna täika. Kui raha taskus, küsi ükskõik mida.

Pärast bussijuhi ametit on nüüd jällegi 9 aastat GAZ-52 rooli keeratud ja ikka Virtsu–Haapsalu vahet sõidetud. Ajad on teised ja auto on teine, aga kui juppidest puudu tuleb, siis on kange tahtmine Tallinna täikale minna nagu vanasti. Eluga on Artemi rahul ja mida inimesele veel rohkem vaja on. Elame veel!

Tagasi artiklite lehele