Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
11.08.2018

Seenetäht

Harri Jõgisalu, Lembit Tihkan

2001 H. Jõgisalu, L. Tihkan. Tulihända püüdmas. Lugusid vanalt Läänemaalt II.

Virtsu Saaremäel oli hea pähkli- ja seenemets. Seal, kus ilmasõja ajal Vene väel, rannakaitsel seisis suurtükipatarei. Patarei sai Saksa laevadelt antud tulest pihta ja lasti upakile, kui need seitsmeteistkümnenda aasta oktoobris Suurde väina tulid, seal Vene laevadega lahingut lõid, randa ja Pärnut pommitasid.

Sellest ainult niipalju, et oleks teada, mis kohast jutt, ja et lapsed, metsas pähklil või seenel olles, vahel metsavahi eest sinna patareiasemele maa-alustesse koobastesse peitu pugesid.

Saaremetsa lubas Virtsu parun külarahval ainult jaopärast pähklil ja seenel käia. Andis selleks ka seenelistele ja pähklile tulijaile lubatähti välja. Õigem öelda küll, et rohkem ei andnud, kui üldse andiski.

Et sellest lubade korrast kinni peetaks, pidi metsavaht vahtima. Metsavahiks oli viimati Laelatu Mihkel Rame külast. Mihkel katsus kangesti paruni meele järgi olla ja ajas taga tema tahtmist – hoidis metsas kõik pähklid ja seened mõisa jaoks. Arvata oli, et omale muidugi ka, aga ena asja. Külarahva silmis oli Madis sant mees, kimbutas naisi kui lapsi, kelle metsast kätte sai.

Ega keegi mõisa loatähe järele läinud, seda parunilt või valitsejalt manguma, sest võib-olla oleks ikka tühjalt tagasi tulnud, tähest ilma jäänud. Katsuti ära arvata, millal metsavahti kohal ei ole või loodeti hea õnne peale, et hullule kätte ei jää. Seenelised sõudsid paadiga üle Rame lahe metsa alla randa. Ega metsavaht igale poole jõudnudki ja ikka saadi valvatud Saaremetsast pähkleid täis kaela-kottidega või raskete seenekorvidega tulema. Hoidku selle eest, et metsavaht peale juhtus. Tähte polnud ette näidata ja kuri oligi karjas – Madis seenekorvil sangast või pähklikotil sopist kinni ning võttis käest ara. Ei aidanud palved, et lubatagu lastele jõuluks mõni pähkel meeleheaks, teinekord perele viletsal ajal natuke seeni leivajätkuks. Madisel poleks palvete kuulmiseks nagu kõrvu olnudki. Ja oma küla inimesi, isegi kooli- ja leeriõdesid, ei teinud tundma, justkui ei oleks silmi peas. Külarahva meelest sihuke asi ei sündinud mitte koera hänna allagi, aga mis sa kurjale teha saad, kui ise oled keelust üleastuja, teisel jääb õigust ülegi. Nii tulid tülid ja ei tea, kas Hanila kandis kedagi oligi, kellega Laelatu Madis oleks läbi saanud. Oma küla üleaedsegagi oli alailma vingus – ikka mõisametsas inimeste vastu ülesnäidatud kurjuse pärast.

“No ütle praegast!” löödi käsi kokku, kui kuuldi Rame külast Sillaotsa sauna Leenu õnnetusest: vanal inimesel pikk tee läbi Leetsilma selja taga, seenekorvid, kuhi peal, kummagi käe otsas. No juhtus hea seeneõnn olema. Eidel just kojuminek käsil, kui metsavaht, va Madis olnud jaol.
“Näita seenetähte!” käratanud Madis Leenule. Ise teadis muidugi, et teisel seda tähte pole. Hakkas kohe korvil sangast kinni, valmis ära võtma.

“Mis tähte sa minu, vana inimese käest taga aad, torm niisugune!” vingunud Leenu.
“Või vana, aga metsas seenevargil põle vana ühti! Anna korvid seia!”
“Ole ikka hea mees, jäta moole talveks see terakegi seeni soola panna!” hakkas Leenu paluma, kui nägi, et Madisel tõsi taga, võtab korvid seentega tükkis käest ära.

“Ma soole soola! Või mo selja taga metsas. Näita seenetäht välja!” ja rapsaski Leenu käest korvid oma pihku.
“Sa kurivaim, oina pealuu seoke, et need seened sool kurku kinni jääks, kere lahti võtaks!” sai Leenul hing täis.
“Ära ähvarda kedagi, ma lase mõisal soole trahvi teha, et seenetähte põlnd!”

“Või sa tahad veel seenetähte näha, kui korvid käest võtad. Ma soole, häbematale, näita seda tähte!”
Enne kui Madis midagi kosta jõudis, käisid Leenul seeliku- ja särgisaba säuh! üle pea, kummardus sügavalt ning see, seal all, paljas ning säras sügispäikeses Madisele silmipimestavalt vastu.
“Vaata nüüd, sa põrgujääras, seenetähte!” hüüdis Leenu jalge vahelt. Kargas siis sirgu, uuesti Madise poole. “Sellest oli soole veel vähe. Ma näita eespoolt koa!” ja juba Leenu oligi nabani paljas.

Mõnel teisel mehel oleks sihuke seenetähe näitamine tükiks ajaks silmavalguse ära kaetanud, aga Madise-sugune juurikas jäi omale kindlaks:
“Katsu sa oma tähega veel mo silma alla tulla!” sisistas ta Leenule. Võttis, kurivaim, korvid ja läks kapsides minema. Leenu jäi tühjade kätega.
“Sa saatana silmamuna, seda soad veel kahetsema!”
Mees nüüd mõne vanaeide ähvardust kardab.

Niisugust tähe näitamist, nagu Leenu Madisele seenetähe pähe näitas, tuli teinekordki ette, kui külanaistel omavahel või meestegagi ütlemiseks läks ja sõnadest üksi puudu jäi. Teine tegi südame nõnda täis, et tõmba sabad üles ja näita sealt alt, mida ta oma jutuga väärt on. Enamasti juhtus see au ja hea nime kaitseks. Ütleme kõrtsis sandisti tagarääkimise pärast, peretütre kohta tühja jutu tegemise eest või aeti mõni undrehti sündinud titt tubli poja süüks. Pidi ju kaitseks välja astuma. Aga pahandust võis olla loomade sandi silmaga kaetamise, mehe ärameelitamise ja lugemata hulga muudegi asjade pärast. Ainus võimalus, kuidas mõnel lätataral suu kinni lüüa, oli tähte, või kuidas ka nimetada, seeliku alt näidata. Kaks kanget näitasid vastastikku. Meesterahval polnud sellisel korral midagi vastu panna. Tõmba häbi pärast nii-öelda saba reite vahele ja katsu, et hullu silma alt tulema saad.

Vanematel naistel oli see näitamine enesekaitseks, teise häbiks sedasi võtta nagu tõhul või kärbil häda korral sutsakas hinge kinnipanevat haisuauru kallale-kippuja ninna lasta.

Sedasi ka Sillaotsa Leenul seenetäht, kohe omast käest, metsavahile nina alla pista oli. See käis niipalju lihtsalt, sest ega seelikualust peale särgisaba midagi katmas olnudki. Naisterahva viha ja vesikaare tuul üle paari päeva ei kestvat või puhuvat, siis olevat vesi taga.
Aga lori kõik. Sillaotsa sauna eide viha oli aasta või teise pärast ikka veel täiesti värske, ja kes teab, kas surmatunnini kolkus. Laelatu Madisele tuletas seenetähte meelde veel kahe aasta pärast. Seda, millal kättemaksmise tund tulla võib, ei oska inimene ette näha. Ei see, kes maksab, nagu seegi, kellele makstakse.

Nagu öeldud, oli Leenu Sillaotsa saunast, tähendab Rame küla Keralt. Mees oli juba mitu aastat mulla all, nii et saunamehest juttu pole olnud.

Rame heinamaad, nagu enamikul Virtsu kandi küladel, olid ligi kolmekümne versta taga Kuluka ja Mustu metsas, poolel Pärnu teel. Kera pererahvas tegi Mustumetsas heina ja Leenu oli kodus, Keral tähendab, koduhoidjaks. Aeg sai sinnamaale, et heinaliste kraam tuli ära tuua, metsa tarvis järele minna. Leenu pani aegsasti hobuse ette, kõbis vankrisse, ja heinakott istumise all, asus teele. Päratu maa sõita.

Nehatust läbi tulles saanud Laelatult mööda, kui üks ilus valgetlauku sälg tee peal hakkas vankri järel käima. Leenu katsus teist tagasi tõrjuda, aga ei sälg kuulanud ühti. Eemalt põllu vahelt küll tuli mees vehkides, suksutas ja kutsus sälgu, aga ei paremat kedagi.
Sa armas aeg! Nii saja sammu pealt tundis Leenu tee peal ähmis järeleköötsija ära: va Laelatu Madis! Ei enam polnud aega ringi vahtida: otsemaid hobusele ohjakääruga teine käik sisse.
“Näh! Mis taal arus oo? Ei näe või, et võeras obu järgi tuleb,” siunas Madis ja kiirendas sammu.

Miks Leenu ei näinud. Sellepärast ruuna kärmemini astuma sundiski.
“Külanaine, ae! Pea kinni! Vaata, meite sälg sool vankre taga!” hõikas Madis. Ei paremat ühti. Muudkui lähevad, sälg sörgib sabaga vehkides järel.

“Ei kuule või? Pea kinni!” hüüdis Madis, kuidas jõudis. “Kõva kuulmisega vanamoor seoke,” kirus veel omaette.

Ei Leenu kuulmisel polnud häda midagi. Ainult ei olnud veel aeg kuulda.
“Või ei kuule!” osatas Leenu. “Millas sa, vana tõhk, seoke saatananahk, ise kedagi kuulad!” Ja sõitis logistades edasi.

Läksid sedasi, üks vankril ees, sälg kepsutades järel või kõrval, teine tükk maad taga, hing kähku käimisest nagu paelaga kaelas.

Vatla teele jõudes Leenu pidas kinni. Võttis tükk aega, kuni Madis ähkides järele jõudis, sälul tukast kinni sai. Tahtis juba vankril istujale käratada:
“Mis soo kurr …” aga sõna nagu lõikas pooleks, kui Leenu end ümber pööras, suurräti kõrvale heitis ja altkulmu vahtides küsis:
“Näe, või Madis ise! Täna koa seenetähte tarvis? Ma või näidata. Ülalt vankrist paistab paremini kätte.”

Tagasi artiklite lehele