Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
8.05.2018

Suvisest matkamärkmikust: Virtsu, Vigala, Märjamaa…

31. august 1937 Lääne Elu

Milles peitub Vigala jõukus? – Märjamaa Läänemaa spordi- ja rahanduskeskusena. – Naine jaamaülemaks

Virtsu ja Rapla vahet tossutab iga päev neli rongi: kaks ühes ja kaks teises sihis. Kui mujal maailmas rongide liikumiskiirus aina tõuseb, siis Virtsu liinil see ei suurene, ega lähe ka vähemaks, vaid seisab paigal: juba ammust ajast kulub Virtsust pealinna pääsemiseks 7 (loe: seitse) tundi; Lõuna-Läänemaa rahvas hüüab seda päevast rongi veel kiirrongiks või Virtsu ekspressiks. Öine “susla” ehk “suss”, nagu kohalik rahvas teda kutsub, puperdab sama teed tervelt 10 tundi! Seistes igas jaamas rohkem kui veerand tundi, ajades tagurpidi ja tehes igasugu trikke, et aga reisija silma kinni ei saaks. Isegi konduktorid on unised: kõnnivad perronil või tukuvad pingserval, kuni rong jälle minema hakkab. Sõitjaid on öisel rongil siiski võrdlemisi palju, sest see jõuab just turuajaks pealinna.

Raudtee on Virtsust Karuse jaamani sirge kui nool ja kogu tee mäest üles. Juba kaua aega paistab veduri suits, kuid ligemale ei jõua. Jaamaülemgi tuleb välja vaatama, näeb, et rong veel kilomeetrikaugusel ja läheb tagasi kantseleisse. Viimaks tossutab pisikene vedur kolme vaguniga jaamaesisele. Praegu on neid veel kolm, Tallinna jõudes aga 10 korda rohkem, reisirongist on saanud punane kaubarong.

Jaamad on Virtsu teel nägusad, võivad nii mõnelegi laiaroopalisele jaamale silmi ette anda, mis vanad puuehitused. Siinsed jaamad on kahekordsed ja ehitatud kivist: suuremad, nagu Lihula, Vigala ja Märjamaa silikaat- ja vähemad paekividest. Kõik on ühestiilsed, kaunistatud värvitud aedade ja lilledega. Ilus on vaadata, kuidas pärast rongi väljumist jaamaülem viskab punase mütsi ja ameti-kuue varna, keerab särgivarrukad õies ja läheb aeda tööle.

Kirbla jaamas ei peatu ilma nõudmiseta ükski rong, kuid ometi tuleb igakord raudteeametnik, kelleks on enamasti vormimütsis naine, välja ja näitab rohelist lippu.

Algab Läänemaa okasmetsade vöö, mis Pärnumaalt Vändrast siia tungib. Tõotavad saeveskid puistavad oma lõugade vahelt valgeid laudu murule ja hobused veavad aga raudteejaama, kust metsamaterjal rändab Tallinna kaudu välismaale. Saeveskid on liikuvad: kui mets otsas, võtab traktor saekaatri järele ja sõidab sinna, kus leidub tööd. Siin valitseb piibliline põhimõte: mets ei tule veski juure, vaid veski läheb metsa juure.

Veel mõni jaamavahe metsateed, mis vaheldub üksikute põllusiiludega ja kükitavate taludega ning seisamegi Vigala jaamaesisel. Hoone katusel keerleb ringi turbiin, mis otstarbel, see jääb küll jaamameeste saladuseks.

Oleme Läänemaa rikkamas osas. Mida Karksi Pärnumaale või Helme Viljandimaale, seda on Vigala Läänemaale. Vigala rahvas teab vist seda isegi, sest jõukust olevat siin nende eneste kinntiuse järele rohkeni kui kuskil mujal maakonnasopis. Ei unustata ka tõsiasja, et kui Läänemaa on annud midagi või kedagi Eestile, siis on see tulnud Vigalast. Uhkusega nimetatakse prof. Eiseni, prof. Uluotsa, Raamoti, kunstnik Laikmaa ja teiste sünnikohta, mis on jällegi ühenduses Vigala nimega. Haapsalus seisev Bernhard Riivese (Bernhard Laipmanni) ausammas põhjenebki Vigala sündmustele. Kui Mihkel Aitsam avaldas oma memuaarides mõtteid Laipmanni isiku ümber keerlenud sündmuste üle, vaieldes seeüle, kas need pole mitte tuulest võetud, olid ka Vigala mehed väljas – muidugi jälle oma valla inimese kaitseks. Üksmeel ja kooshoidmistunne on siin suur.

Milles peitub Vigala jõukus? Seda on küsitud Põhja-Läänemaa põllumeeste poolt igaühelt, kes käinud Vigalas. On käidud vaatamaski sealseid talusid, uurimas nende majapidamise saladusi, kuid kasutada saab ammutatud materjalidest vähe. Lahendus on siin lihtne: Vigala põllud on tunduvalt paremad andes ka keskpärase harimise juures head saaki, talud on pindalalt suured, ja viimane põhjus võiks olla see, et siinne rahvas sai vabamalt hakata oma elule alust panema juba mõisnike ajal, Põhja-Läanomaa põllumehed ägasid sel ajal veel teoorjuses. Loomulikult ei jõua asukoht ühe põlve jooksul järele päriskohaie, olgugi et talude suurus on võrdne.

Vigala, asudes põllutöökooli külje all, on saanud iseseisvusaastate jooksul sealtki äratust. Haritud põllumehi on siin igas külas. Kõik see on jõukuse alus, põhjus, miks Vigala rahvas võib mulgi kombel vedruvankriga pühapäeval kirikusse sõita.

Kirik asetseb jõe kaldul. Mõne aasta eest ehitati pühakojale uus torn, mis ilusa idee tulemusena on ühendatud Vabadussõjas langenute mälestussambaga ja seega omapärasemaid kirikutorne Eestis. Kaua aega oli Vigala kirik tornita, sest vana tuli lammutada, kuna see ähvardas kiriku lõhki käristada. Pastoriks on siin Läänemaa praost F. Jürgenson.

Vigalas on vist kodukaunistamisele rohkem rõhku pandud kui mujal, kuid see ei puutu silma: raske on eemalt ütelda, kas aiaga ja puudega piiratud majad on värvitud või mitte, samuti ei paista lipuvardad. Põhjapoolses maakonna osas karjub aga iga luitunud maja valusalt silma, sest ümbrus on lage.

Ei taha uskuda suuremat õunteuputustki kui on see Vigalas. Müüa pole neid kellelegi. Haapsalu ja pealinna turud on kaugel, sinna ei tasu neid transporteeridagi, kohapeal ka keegi ei osta, sest igaühel on omal. Palju seadki jõuavad süüa! Üle aedade ripuvad õuntega oksad maanteele, kuid kellelgi ei tule meele neid võtma minna – ei tasu käe sirutamist!

*
Vedur pahvib jälle paksu suitsu. Kitsaroopalise vedurid käivad ikka veel põlevkiviga. Raudtee seaduse järele võib allatuult aknad avada. Teed lahti, et saada värskemat õhku, kuid seal keerab tuul või raudtee ja vagun lüüakse täis paksu suitsu. Suled küll kohe aknad, kuid suits ei lahtu niipea.

Märjamaa jaam on igast aärest piiratud puuriitadega, mis tõendab metsarohkust ümbruskonnas. Raudtee haruteel seisavad kaubavagunid. Lahtistest ustest paistavad ahjud ja narid – need on metsatööliste elamud. Momendil on lõunatund ja mehed keedavad toitu. Ühel katusel ripub isegi antenn; rikkad mehed, raadio sees.
Jaamast Märjamaa alevikku on paar kilomeetrit. Kõik ei mahu Märjamaale, muist peavad jääma karjamaale. Seda näeb siingi, alevik kolme valla piiril kasvab õige ruttu, näha kohe, et pank lähedal. Lääne-Eesti ühispank oa suuremaid ühispanku Eestis.

Heade toetajate kaasabil ja kohaliku ÜENÜ osakonna intensiivsel tegevusel rajati Märjamaale korralik staadion, kus on terve suve käinud treening – valmistutakse nähtavasti juba järgmise maakonnaolümpia vastu.

Märjamaal on korralik omnibuseühendus Tallinna ja Pärnuga. Ka raudtee tõi liiklemist juure. Nii tüürib Märjamaa kogu aeg alevi või koguni linna nimetusele. Kui Haapsalu on maakonnalinn, Kärdla Hiiumaa pealinn, Lihula Lõuna-Läänemaa keskus, siis Märjamaa on Läänemaa alevike seast tuntud rahanduse- ja spordikeskusena.

*
Naised trügivad kõikjale – Pühatus on nais-jaamaülem. Noor preili võtab rongi vastu ja annab rohelise kettaga märku ärasõiduks; kõik nagu kord ja kohus, ja konduktoreilgi on lõbu laialt, kui preili jaamaülemal pole pliiatsit sõiduloale allakirjutamiseks.

Tagasi artiklite lehele