Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
11.08.2018

Väinamere jääteed

Heino Mardiste

1971 nr. 2 lk. 87-91 Eesti Loodus

[lühendatult]

Väinameri kuulub Eesti rannikumere kõige karmimate jäätingimustega piirkonda. Kauakestva jääkatte põhjustab siin mere madalus ja eraldatus. Jää tekkimisega muutuvad liiklusolud Lääne-Eesti saarestiku ja mandri vahel raskemaks. Nõrkade tuulte puhul suudavad Virtsu-Kuivastu ja Rohuküla-Heltermaa liinil kurseerivad praam-jäälõhkujad pakasele vaatamata laevateed lahti hoida. Erandlikult pehmetel talvedel, nagu näiteks 1960/61, laevaliiklus ka üldisemalt raskemate jääoludega Rohuküla-Heltermaa liinil ei katkegi. Tugevate tuulte ja tormidega algav talv võib aga navigatsiooni lõpetada õige varakult. Tuuled sulevad kanali ja triivivas ajujääs ei suuda laev endale teed rajada. […]

Jäätumine algab tavaliselt novembri lõpus madalates lahtedes. Püsiv kinnisjää moodustub Haapsalu ja Matsalu lahes detsembri keskpaiku ning mujal Väinameres nädalapäevad hiljem. Lõplikult külmub Väinameri jaanuari keskel, välja arvatud Hari kurgu ja Soela väina avamerepoolne osa, kus enamasti ei kujunegi püsivat jääkatet. Äärmusena algas 1959/60. a. talvel jääteke juba 24. oktoobril, 1929/30. a. talvel aga 30. jaanuaril. Pehmel talvel külmuvad kinni ainult madalad lahed, väinades esineb samal ajal vaid ajujääd.

Väga karmidel talvedel võib kogu saartevahe kinni külmuda juba detsembri esimesel poolel, kusjuures kinnisjää püsib maikuu alguseni. Sõltuvalt talve karmusest kõigub jääga päevade arv näiteks Virtsus 53 ja 159 vahel (keskmiselt 124). Püsivate külmadega pakseneb õhuke jää algul kiiresti – 3-5 cm ööpäevas. 30-40 cm paksune jää kasvab juba aeglasemalt, 1-2 cm ööpäevas. Selline jääkasv ei ole aga pidev, sest esineb sulasid. Jää kasvu takistab ka lumi. Kaldast mõnesaja meetri kaugusel on keskmine jää paksus Virtsu, Rohuküla ja Heltermaa vaatluspunkti andmetel detsembri lõpuks 24 cm. Edasi kasvab jää kuni märtsi lõpuni, ulatudes 44 cm-ni. Harukordadel on jää olnud 70-75 cm (1960. a. kevadel) või isegi kuni 80 cm paksune (1940. a. Haapsalu lahes).

Talvekuudel on saarte vahel ja saartelt mandrile pääsemiseks alati kasutatud jääteid. Kuid kindla kaane all olev meri ei ole mitte igakord olnud saarlaste abimeheks. 1227. a. jaanuaris kogus Liivimaa piiskop Pärnu jõe suudmesse suure sõjaväe, et vallutada viimane osa eestlaste maast. Sakslaste ja nende liitlaste retke üle jää kirjeldab Läti Hendrik “Liivimaa kroonikas” järgmiselt:

“Ja kui püha missatalitus oli ära peetud, liikusid nad jääd mööda edasi Saaremaa poole. Aga see oli suur ja tugev sõjavägi, temas oli ligi kakskümmend tuhat meest. Nad olid korraldatud lahingusalkadeks, sammusid eraldi väehulkade kaupa oma lippude all, ja kui nad ratsa ja oma regedega mere jääd tümistasid, tekitasid nad otsekui tugeva äikese mürinat, mis tuli relvade kokkulöömise tärinast ning mürast, mehed ja hobused siin ja seal kukkudes ning ennast uuesti jalule ajades tekitasid. Jää oli ju sile otsekui klaas lõunakaare vihmavalinguist, mis selle siis üle olid ujutanud, ning neile järgnenud külmamisest. Ja suure vaevaga liikusid nad üle mere, kuni nad viimselt rõõmuga Saaremaa randa jõudsid.”

Peaaegu 700 aastat hiljem kasutasid talveteed, seekord küll vastupidises suunas, jälle suured võõramaised väed. 1917. a. oktoobrist saadik läänesaartel paiknenud Saksa 68. armeekorpuse väeosad tungisid ööl vastu 20. veebruari 1918. a. Muhu saarelt Virtsu piirkonda ja järgmisel ööl Hiiumaalt Haapsallu.

Kaua on kestnud komme tähistada jäärada iga 50 sammu järel kadakatega. Hiiumaa ja mandri vahelise tee keskkohta pandi 14, veerandite peale 7 kadakat. Hobuliiklus saarte ja mandri vahel algas tavaliselt jaanuari esimesel poolel ja kestis aprilli alguseni. 1925/26. a. karmil talvel näiteks läksid esimesed jalakäijad Vormsilt Haapsallu siiski juba 27. novembril ja viimased alles 29. aprillil, hobuliiklus kestis aga 2. detsembrist 26. aprillini. Samal talvel sõideti regedega Hiiumaa ja Haapsalu vahet 4. detsembrist 18. aprillini. Et varem oli jäätee talviti saarerahva ainus ühendustee mandriga, siis häda sunnil mindi üle mere ka väga nõrga jää ajal. Sellised sõidud, kus hobused peaaegu sõna otseses mõttes hüppasid jäätükilt jäätükile, ei lõppenud alati õnnelikult. Küüdimeesteks olid Muhu ja Hiiumaal Heltermaa mehed, kelle peamine talveteenistus oligi “passaseeride” vedamine. Väikesekasvulised saarte hobused olid jääl julged ja osavad. Nagu kirjeldab U. Kesler, hüpanud hobune üle kaheksajalasest praostki. Nõrga jää ajal seotud hobusele nöör saba külge ja jooksva sõlmega nöör kaela ümber. Läbi jää vajunud hobune oodanud kannatlikult, kui teda abistati. Harilikult tõmmatud hobuse kaela ümber silmus kinni. Tundes, et hing hakkab kinni jääma, ahminud loom kopsud viimse võimaluseni õhku täis, mille tõttu muutunud vees kergemaks. Ühisel jõul õnnestunud tihti hobune veest välja tõmmata. Sõit Heltermaalt Rohukülla võttis hea tee puhul paar tundi aega.

Üht väga hilist retke 1923/24. a. talvel kirjeldab J. Palm järgmiselt: “Oli juba mai algus. Tollel kevadel tükeldati Suuremõisas viimane sakste käes olnud maa asunduskruntideks ja jagati välja. Jagamise viimaseks päevaks oli 8. mai …. Eks siis paluti Heltermaa mehi, et olgu need nii kenad ja toogu maakonna riigimaade volinik saarele. Telefoniga lepitud aja suhtes kokku. Ja siis, kui hilisõhtul öökülm oli jääd kahutanud, sõitsid mõned Heltermaa mehed üle väina Rohukülla ja sealt tulistjalu tagasi. Päikesetõusuks jõuti jälle Heltermaal maabuda. Tol hommikul oli väin nõnda viss, et saksad sõitsid saaniga, ent päeva poole tugevnes tuul ja õhtu eel läks otse tormiks. Kui Suuremõisas käijad õhtu eel Heltermaale tagasi jõudsid, oli jääkaane heitnud väin lainevahus ja ainult rannas lamas talvest jäänud jäätükke.” Heltermaa vaatluspunkti andmeil leidis see aset 2. mail.

Väinamere jääteed.
Eesti Loodus 1971/2 lk. 88 järgi

Tänapäeval on jääteedel ülekaaluka esikoha hõivanud autod. Liiklus toimub üle jää Kuivastu – Virtsu (7 km), Heltermaa – Rohuküla (24 km), Sviby (Vormsi) – Rohuküla (10 km) ja Tärkma – Soela (10 km) trassil. Kõige varem, harilikult jaanuari teisel poolel pääsevad jääle sõiduautod Sviby ja Rohuküla vahel. Jaanuari lõpus – veebruari algul on jää teistelgi trassidel vähemalt 25 cm paks ja kergete autode sõit lubatud. Liiklus on esialgu hõre, sest takistavad kohev lumi ja jäärüsid (hiidlastel kahvad). Jää paksenedes saavad üle mere sõita ka veoautod. 10-tonnise kogukaaluga veoki ohutuse tagab vähemalt 48 cm paksune jää. Nii paksu jääd on aga harva. Muhu saart või Hiiumaad mandriga ühendavatel trassidel on jää õhemates kohtades tavaliselt 25-35 cm, harva 40-45 cm paksune. […]

Kuna ainult Heltermaa – Rohuküla ja Rohuküla – Sviby trassil registreeritakse ülesõitnud veokid, siis saame liiklustihedust iseloomustada üksnes nende teede kohta. Tugeva jääga 1962/63. a. talvel sõitsid esimesed sõiduautod Heltermaalt Rohukülla 24. jaanuaril, veoautod poole koormaga lubati jääle 17. veebruaril. Halva jää tõttu Suures väinas sõitsid üksvahe ka saarlased mandrile läbi Hiiumaa. Kogu talve jooksul kasutas jääteed 6000 autot. Selle talve jääd on peetud 1928/29., 1941/42., ja 1946/47. a. oma kõrval sajandi üheks püsivamaks. Mõnel talvel on jääteed kasutanud aga ainult paarsada autot. […]

Tagasi artiklite lehele