Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
2.12.2018

Villis viib vanade eestlaste juurde

Kaido Einama

6. aprill 2001 Äripäev

Matsalu looduskaitseala keskuses Penijõel tibutab laupäeva hommikul kell 10 kerget uduvihma. Ümbrus on vaikne, ei linde, ei inimesi.

Eemalt läheneb vaid üksik kauboi. Klassikalise kauboi väljanägemisega (teksad, kaabu, porisaapad) Riho Kerde juhatab meid Penijõe värskeltremonditud mõisa lähedale kahe villise juurde. Seal ootab ka teine reisijuht Riho Mägist, keda laigulise kostüümi, musta bareti ja pussnoa järgi vööl võib pidada elukutseliseks sõjaväelaseks. Kuid enne mudaseks kiskuvatele metsaradadele minekut tehakse meid tuttavaks ka Matsalu kaitseala keskusega.

Soojus maa seest

Eurovälimusega Penijõe mõisas on kõik linnuvaatlusandmed korralikult riiulites rivis. Kohe-kohe on ka Penijõele saabumas linnuvaatlejaid üle maailma, et Euroopa ühes huvitavaimas linnurändepiirkonnas tiivulisi jälgima hakata. Loodushariduse spetsialist Merje Pikk viib meid läbi maja erinevate ruumide pööningule, kus räägib, kuidas soojus majasse jõuab. Soojuspump kasutab ära maasse kogunenud soojust ja hoiab nii kokku Ida-Virumaal põlevkivist toodetavat elektrienergiat 2-3 korda. Loodusteadlane Aleksei Lotman aga näitab külalistele slaide lindudest, keda tullakse aprillist igast maailma nurgast loendama ja vaatlema. Ta näitab pilte ka uutest traktoritest. Matsalu maksab põllumeestele peale, et nad luhtasid niidaksid ja loomi rannal karjataksid. “Oleme piirkonna suurim põllumajandusinvestor,” ütleb Lotman. Kõik ikka sellepärast, et lindudel oleks, kus olla.

Matsalu laidude suurimad asulad kuuluvad kormoranidele. “Siin küll elada ei tahaks, nagu linnas!” näitab Lotman tihedalt linnupesi täis laiusaart, kus on vaid lendamise, mitte astumiseruumi.

Linnarahvale tuttavam lind luik aga on loodusteadlase arvates tige ja agressiivne. Isegi rebase peletab laiult minema, kui vaja.

Rikkalik nagu vihmamets

Villistesse istume keskpäeval teadmisega, et lähedalasuvad puisniidud on pea sama rikkalikud kui maailma liigirikkaimateks peetavad vihmametsad. Kauboi Riho õpetab villiserahvale selgeks maasturi kolm edasi- ja ühe tagurpidikäigu ning siis pressime gaasipedaali, suunaks neljateistkümne meetri kõrgune Kloostri linnuvaatlustorn.

“Sel aastal suurt üleujutust ei tulegi,” tõdeb Lotman väikest veeniret nimega Kasari vaadates ja paneb süü inimesele. “Eks see on inimtegevuse süü, põletame liiga palju fossiilseid kütuseid.” Eemal siiski valendavad üksikud luhad vee all.

Vaatlustornist pole vihmase ilmaga veel linde suurt näha. Vaid üksik auto venib silmapiiril porist külavaheteed pidi.

Varsti näeb kogu Eesti raudtee selline välja, tõdevad villistega võssa põrutajad, kui jõuavad endise Rapla-Virtsu raudtee tammile. Kohati on raudtee vaid aimatav tunnel puuokste all. Tammilt pöörame Kurese külla, kus viimati elasid inimesed enne nõukogude võimu. Kiviaiad ja lugematul hulgal paekivihoonete varemeid tühjakstehtud külas, kust kogu rahvas küüditati, on nüüd ligipääsetav vaid vanade villistega.

“Siit on mindud nii, et moos on jäänud ka keldrisse,” ütleb villiseinstruktor Riho Mägist, näidates suurejoonelise paekivikeldri avaust. Keegi sisse kontrollima minna ei tihka. Keset Pompeid meenutavat asulat asub onn kolme magamiskohaga, meenutades kohalike Voitkade elamisaset.

Sajandeid eksisteerinud küla on tühjendatud tihti – vanad eestlased põgenesid sealt sakslaste eest Soontagana maalinna, siis sai külarahva kätte katk ja viimati nõukogude võim.

Rooli saab igaüks

Lõpututes kevadistes mudamülgastes ukerdades saab villisesafaril igaüks rooli istuda. Lääne autodega harjunul nõuab villise käigukangi ja rooliga opereerimine harjumatult suurt musklijõudu. Vene sõjaväelt saadud maasturid on pärit kuuekümnendatest, kuid endiselt täitsa sõidukorras ja maastikul veel väga mugavad. Lisaks saame matka jooksul vahetada ka rabedaks muutunud rattakummi ja korra autot lumest välja lükata. Ekstreemsust lisavad ka poripilves üles ütlevad kojamehed. Mehine mudas müttamine kulmineerub mõni kilomeeter enne Lihula bensiinijaama kütuse otsalõppemisega. Teise villise jõul jõuavad kaks autot siiski asulani, kus tanklas ilutseb silt “ei tööta”. Seega annab retk kokku tõelise ekspeditsioonielamuse. Cornet Group pakub välja veel kümmekond erinevat marsruuti, kus ennast proovile panna. Suvel saab Lone Stari nimelisest kauboirantðost startida juba viie maasturiga ja päev lõpeb saunas, kus võib kohata ka linnuvaatlejaid maailma erinevaist paigust.

Vaid villistega ligipääsetav Kurese küla Läänemaal jäeti maha 1937. aastal. Praegu paistavad varemete keskel elavat kohalikud Voitkad kolme voodikohaga onnis.

Lihula külje all asuvas Lone Star Rantšos lehvivad ainukesena Eestis USA ja Texase lipp kõrvuti, usub villiseretke juhendaja Riho Kerde, kelle kantristiilis turismiobjekt valmib selle aasta suveks.

Villiseretked Läänemaal

  • põhipakett maksab 790 kr/inimene, hinna sees on lõunasöök, õhtusöök, saun, ööbimine, hommikusöök
  • päevane retk 590 kr/inimene (kui soovitakse tellida ainult retke)
  • autorent koos instruktoriga 490 kr/tund oma marsruudil
  • ühe auto meeskonnas on 3-6 inimest
  • täpsemat info villiseretkede kohta saab aadressilt http://www.cornet.ee info tel 648 2271
Tagasi artiklite lehele