Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
12.10.2018

Virtsu läbi aegade 1.-4.

Mart Leiumaa

5.–11. november 1997 Lääne Elu

Läänemaa kuulub juba muinasajal välja kujunenud Eesti maakondade hulka. Esimesed kirjalikud teated on pärit XIII sajandist Läti Henriku kroonikast, kus Läänemaad nimetatakse Maritima – mereäärne maa, ning Rotalia, eestipäraselt Ridala, saksa keeles Wiek ja ka Rotelvic.

Virtsu (Werder – jõelaid sks. k.) oli esialgselt saar, mis viimase 100–150 aasta jooksul inimkäte kaasabil – maanteetammi rajamisega – on liitunud mandriosaga ning saanud Eestimaa geograafias poolsaare nimetuse. Läänemaad kui maakonda on esmakordselt mainitud 1574. a.

Sajandeid tagasi oli Läänemaa suhteliselt hõredalt asustatud, sest soine mereäärne maa ei andnud algeliste vahenditega põldu harivatele asukatele küllaldaselt elatist. Tihedam oli asustus mõlemal pool Matsalu lahte.

Mõned ajalooallikad jutustavad, et muinasajast peale on Läänemaal olnud sadamad Haapsalus, Matsalus ja Virtsus. Virtsu poolsaart eraldavad mandrist, ida poolt Rame, kirdest Kasse lahega ühenduses olev Mõisa laht, ning loodest ja põhjast Mõniste laht. Rame ja Mõisa lahes ning rannikualadel on tihedaid roostikke, Kasse laht on täielikult roogu kasvanud. Poolsaare ümbruses on hulganisti saari ja laidusid, suuremad neist on Kõbaja, Uuluti, Puhtulaid. Puhtu on nüüd Virtsuga maantee kaudu ühendatud.

Juba ammusest ajast on teed Virtsust suundunud põhja poole, lõunasse ja itta. Põhja poole Tallinna suunas kulges kaks teed: Ridala-Keila tee ning Laitse-Nissi-Tallinna tee. Lihulast läks üks suur tee Rapla kihelkonda, teine lõunasse – Soontagana kihelkonda, sealt edasi Pärnusse ning mööda rannaäärt Riiga ja Kuremaale.

Meie muinasajal elanud esivanemad võitleisd pikki aastasadu edukalt mööda merd saabunud rüüstajate ja hiljem Ordurüütlite vastu. Erandiks polnud ka Läänemaa, seda enam, et Hiiumaa asustati suhteliselt hilja.

Pärast esiisade maa vallutamist määrati 1234. a vasallide vahel kindlaks Saare-Lääne piiskopkonna piirid. Nendest vasallidest said sajanditeks (pärandamise või muul teel) suurmaaomanikud. Läänemaal olid tuntumad endise foogti Johannes de Lode pojad, kes ehitasid üles Koluvere linnuse, mis XV sajandil oli teatud aja piiskopkonna haldusüksus. Perekond Fahrenbachile kuulus tervelt kümmekond mõisat. Veel võib nimetada Zöget, Ungernit, Tittferi, Uexkülli. Mõisate väljaarendamine algas XIII sajandi lõpul ja jätkus keskaja lõpuni.

Ajalooallikad nimetavad, et aastatel 1430–1435 valmis Virtsu vasallilinnus, mille rajajaks loetakse von Uexkülli. Linnus valitses mandri ja saarte vahelist väina, kontrollis läbisõitvaid laevu ning võttis ka tollimaksu. Mõningate andmete põhjal laevu ka kaaperdati. Uexküllide käes oli linnus kuni selle purustamiseni XVI sajandil. Virtsu vasallilinnuse põhjal on dekabrist N. Bestužev 1823. a kirjutanud jutustuse „Hugo von Bracht”.

Ordu ja piiskopi vahelistest sisetülidest tekkinud võitlustes XVI sajandil (aastatel 1529 ja 1533) Virtsu vasallilinnus hävitati. Valmiera lepingu järgi aastast 1536 ei lubatud linnust enam taastada. Uexküllidel keelati ara ka igasuguste aluste ehitamine, ostmine ja kasutamine merel.

XIX sajandil teostati Werderi läänelinnuse esimesed ajaloolised uuringud ning leiti, et too on oma põhiplaanilt nelinurkne, 25 m pikkuste külgedega ehitis. Lõunaosas paiknev värav viis väikesesse siseõue, mille ümber paiknesid linnuse ruumid. Pearuumid asusid põhja- ja lääneosas. Läänes, otse vastu merd, oli ümmargune nurgatorn, aknaava mere poole. K. Löwis of Menari andmetel tuli tee linnusesse lõunast piki luidet.

Eesti MN REK Vabariikliku Restaureerimiskeskuse arhitekti Kalvi Aluve andmetel tuleb esimeseks suuremaks rajatiseks Werderis lugeda kivilinnust, mis oma põhiteostuselt on õige lähedane kuulsa flaami fortifikaatori Fallensteini plaanidele ja tema ehitatud Bytowi kindlusega Poolamaal. Oma suuruselt jäi Werderi linnus kaugele sugulasele alla. 1976. aasta väljakaevamistel tuli ilmsiks, et ka kindluse idaservas asus ümmargune nurga­torn, mis oma mõõtmetelt oli läänetornist väiksem.

Pärast kivilinnuse hävitamist ehitasid Uexküllid uue lossi saare keskossa, merest eemale. Uut mõisat – Werder – mainitakse esmakordselt 1459. aastal. Siis kuulus see vasallilinnuse omaniku Konrad von Uexkülli poegadele. XVII sajandi keskel (1646. a) läks Virtsu rüütlimõis üle Joann Banerile, 1774. aastal Joseph von Tiesenhausenile ja XVIII sajandi lõpus Wilhelmine von Helvigile. 1853. aastast kuulus Werderi mõis paruness von Uexküllile (sünd von Rosen). Mõisa päris tema tütar Elisabeth von Uexküll, kes oli ühtlasi mõisa viimane omanik. Seega jõudis Virtsu mõis XIX sajandil taas oma esimeste asutajate – omanike – valdusse. Mõisa suurejoonelised ehitised hävisid ena­mikus XX sajandi alguses puhkenud sõjakeerises (1914–1920). Aastatel 1941–1944 kannatas rängalt Virtsu park. Põlispuud saeti maha ja 2 m kõrgune kiviaed veeti Virtsu sadamakai täiteks.

Ilmateenistuse ajaloost
Virtsu on iidsetest aegadest erinenud ilmastiku poolest Eesti teistest piirkondadest. Ilmavaatlusi on Virtsus tehtud väga ammu, võttes arvesse meretõuse ja mõõnu, ning teisi aastatepikkuste kogemuste põhjal omandatud teadmisi oli võimalik oma üheks-kaheks päevaks ette arvata. Nii näiteks paugub siin suviti tugev äike. Virtsus kas ei tule üldse või tuleb väga vähe vihma. Tugevat sadu on haruharva, enamasti siis, kui poolsaare põuase maapinna temperatuur on maha jahtunud.

Ametlikke merevaatlusi alustati alles 1884. a Werderi majaka juures. Kahjuks pole Tallinna Hüdrometeoroloogia Observatooriumi fondis sellest ajast säilinud mingeid andmeid.

Kirjalike meteoroloogiliste andmete kogumist alustati 1903. aastast, mil Werderi majaka juurde asutati teise järgu jaam. 1932. aastast hakati tegema vaatlusi kolmanda järgu jaama ehk vaatlusposti programmi alusel. Vaatlejaks oli Virtsu kordoni ülem. Teise järgu jaam avati uuesti 1944. a oktoobris. Alates 1946. a jaanuarist tehakse Virtsus regulaar­seid ilmavaatlusi. Peale ilmateenistuse oli Virtsu meteoroloogiajaama ülesanne ka Virtsu-Kuivastu jäätrassi jälgida – jää paksust ja pragusid mõõdistada, jääolusid kontrollida. Arvatakse, et oleks otstarbekas ühendada vanaaegsed ilmaennustuse traditsioonid Suure väina ja Muhu piirkonnas tänapäeva moodsa meteoroloogiateenistuse käsutuses olevate meetodite ja informatsiooniga. Seeläbi võiks Virtsu olla väga perspektiivikas koht ilma õigeks prognoosimiseks. Sellesse kompleksi võiks ühendada ka agrometeoroloogia.

Teenekaid inimesi mitmelt elualalt
Sajandeid on Virtsu olnud paik, kus on elanud, viibinud või läbisõidul olnud kuulsaid ja teenekaid inimesi väga mitmelt elualalt. Virtsuga on seotud õpetlase T. Hjärne (1638–1678) elutee. Tervelt üheksa aastat töötas ajaloolane ja kroonikakirjutaja Virtsu mõisa riigiinspektorina ning siin ta ka suri.

Vene tsaar Aleksander I oli läbisõidul Virtsus 1804. aastal (teel Haapsalust Kures­saarde ja Pärnusse).

Ülemaailmse kuulsusega meresõitja ja maadeavastaja Fabian (Faddei Faddejevitš) Bellingshausen (sünd Saaremaal 1778, aastast 1843 admiral) viibis rahvapärimuse kohaselt eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel Virtsus ning pruukis mõisa kipperi ja kalameestega vägijooke.

Virtsus möödus tuntud geobotaaniku ja mullateadlase G. Tanfiljevi (1857–1928) lapsepõlv, sest tema isa oli kuni 1865. aastani Virtsu mõisa talliülem.

Viimastel aastakümnetel on Virtsus käinud arvukalt nimekaid ühiskonnategelasi ja ekskursioone. Siin on viibinud kogemuste vahetamise eesmärgil huvilisi Kaug-Idast, Kaspia ja Musta mere basseinide kalapüügi ning -töötlemise ettevõtetest, samuti kalandusala spetsialiste Lätist ja Leedust. Virtsuga on käidud tutvumas Saksamaalt, Poolast ja Rootsist.

Inimeste eluolu ja tegevusalad
Et tegemist on mereäärse piirkonnaga, siis ulatub kalapüük ilmselt aegadesse, mil siia asusid elama esimesed inimesed. Kaugete esivanemate kalastamisoskusele viitavad väljakaevamistel ning ehitiste vundamendisüvendite tegemisel leitud algelised, ühe teraviku ja sälkudega ahingud.

Kohaliku kooli koduloomuuseumis näeme arvukalt eksponaate eelmisest sajandist pärit püügivahendite kohta, samuti makette, jooniseid ja fotosid tänapäeva kalapüügitehnikast. Tänapäevani on Virtsus säilinud madal, puhta väljaraidega maapinnaga ühel tasandil olev ohvrikivi, mille läbimõõt on umbes 25 cm ja sügavus 15 cm. Kivi asub Virtsu sisse sõites enne vasallilinnuse varemeid teest paremal mereäärsel karjamaal ning on olnud kalurite ohvrikivi. Siia olevat kalamehed toonud enne püügile minekut merehaldjale ohvriande, et see head mereilma ja küllaga saaki annaks.

Kalapüünistena on ammustest aegadest kasutatud ahinguid, mitmesugusest materjalist valmistatud õngi, pajuvitstest punutud mõrdu, kiudmaterjalidest meisterdatud võrke ning veonootasid. Raskuseks kasutati rannast korjatud ümaraid, mere poolt lihvitud kivikesi, mis kinnitati alumise selise külge. (Selis on nooda- või võrgulinale rakendatud nöör või köis.) Pealmisele selisele kinnitati kandeks kas kasetohust või männikoorest käbad (ujukid).

Teoorjuse ajal olid Virtsus kalamehed, kes püüdsid lahesoppidest kala mõisasakste tarbeks, kusjuures ara tuli anda kõik paremad kalad nagu siig, koha, angerjas. Selle kontrollimiseks oli mõisas ametimees. Pärast teoorjuse kaotamist moodustati taas püügimeeste jagu. Mõisa palgal olev kippar korraldas ka eluskalavaruga tiiki (hoidlat). Pärimuste järgi olnud vääriskala poolest eriti rikas Puhtulaiu ümbrus. Kirill Rahu isa Jüri (sünd. 1873) mälestuste järgi sõitnud püügimeeste jagu veel eelmisel sajandil oma noodalaevaga vabalt Virtsu ja Puhtulaiu vahelt läbi. Kalameeste jaol oli kohustus mõisa vastu, ülejääke said nad kasutada iseenda ja oma pere toitmiseks.

Vassili Jürissoni, Kirill Rahu, Jüri Rahu, Konstantin Steinbergi ja Aleksander Küla jutustuste põhjal Eesti iseseisvus-päevilt väärib tähelepanu omaaegne Virtsu raudteejaam (hävis neljakümnendail sõjatules), piirivalve ja tolliamet.

Virtsus õitses ka salapiirituse vedu, mille ilmekaks näiteks on, et pealekaebajate abiga saadi üheainsa korraga kätte 230 gallonit piiritust praeguse sadama akvatooriumilt, märgistatud kohas merre uputatult. Toimus alaline kala ülesostjate omavaheline konkurents, milles tihtipeale kalapüüdjad tüssatuks osutusid (A. Küla).

Alles käesoleva sajandi esimestel aastakümnetel tuli kohalikel elanikel arstiabi ja ravimeid tuua 25 km kauguselt Lihulast. Alles kodanliku korra lõpupäevil oli Virtsu raudteejaamas arst (raudteelastele), hiljem ka velsker.

Virtsu küla inimeste elatustase oli väga madal. Jalgratta omamine oli juba tunnuseks, millega ühe või teise pere jõukust mõõdeti. Taludes kasutatavad maja­pidamisriistad olid valmistatud enamikus kodusel teel, tööstuslikult toodetud mööblit ei suudetud muretseda alalise rahanappuse tõttu.

Tihtipeale käisid kohalike asundustalude omanikud kaugemal sisemaal suurtaludes ehitus- või muudel töödel perekonna ülalpidamiseks ja kalapüüniste ostuks lisateenistust otsimas. On teada juhtumeid, kus mitme aasta raske tööga kõrvale pandud kroonide eest ostetud õnged või võrgud jäid tormi kätte ja meri hävitas need mõne tunniga.
Oli muidugi ka vastupidiseid juhtumeid, kus kalaõnn naeratas ja lubas nii mõnelgi kalamehel soetada lisapüüniseid ja paate, isegi mootorpaate osta. Tormi vastu kindlustusseltsid püügivahendeid ei kindlustanud. Teise maailmasõja eelõhtul oli aga Virtsus juba seitse mootorpaati ja üle kümne sõudepaadi, kaks kuni kolm sumplaeva (kala ülesostjate omad). Angerjad (eriti eluskala) ja teised vääriskalad olid küllaltki kõrges hinnas ning need toimetati edasimüügiks Saksamaale ja Rootsi.

Virtsu kaluritel oli ka juba mitmesuguse sügavusega mõrdu, räime- ja suvisoomkala võrke. Esimese mootorpaadi omanik oli Mihkel Pruul, teine oli Aleksander Küla. Kodanliku korra lõpuaastail küündis Virtsu elanike arv 220ni oma külamajade, raudteejaama, sadama ja tollipunktiga.

Puhtut hooldas selleks palgatud vaesunud krahv von Keiserlingk. Ta oli ühtlasi Uexküllide Puhtu poolsaarel asuva krundi ja suvila hooldaja. Kuigi von Keiserlingki palk ja väheste nutrianahkade eest saadav tasu oli tagasihodlik, peeti teda ümbruskonnas kuulsaks rahajõmmiks. Kohaliku rahva arvamuse järgi pidi tal olema lisasissetulekuid ning oletati, et teda finantseeriti Saksamaalt – vajalike andmete ja edasitoimetamise eest. Von Keiserlingki ja kirgliku jahimehe, depootöölise Juljus Pulleritsi vahel toimus mitu kohtuprotsessi, millest rahvasuu anekdoote teab rääkida.

Kuigi XX sajandi esimestel aastakümnetel oli Virtsu eluolu suhteliselt tagasihoidlik ja tal oli mahajäänud maanurgakese ilme, oli siin aktiviseerunud kohaliku tähtsusega ühistegevus. Nii võib mainida VTÜ Virtsu salga tegevust, mis allus Massu valla Vaba­taht­liku Tuletõrje Ühingu juhatusele. Kohapealsest varustusest oli algul hobuveokile tõstetav käsiprits, mis asus tavaliselt külaperes, kus juhtus vaba ruumi olema.

Pärast 1930ndaid sai VTÜ Virtsu salk oma käsutusse mõisa endise sepikoja, kus ühiskondlikus korras võeti maha vana ääs ja korsten ning mis ehitati ümber pritsikuuriks (see valmis 1938. a). Mitme-mehe-käsipritsi jaoks ehitati kaarikhobuveok. VTÜ salka juhtis salga ülem Juhan Pöikel, Kirill Rahu ja kirjatoimetaja oli Mihkel Laas. Postitalitus toimus postivedaja Asenbuschi vahendusel pisikese konteineriga. Post toodi üle-päeva Lihulast jalgrattaga kohale, varem oli postiveoks postihobune.

Virtsus oli tollal kaks küla: Virtsu I ja Virtsu II, mis kuulusid Massu valla koosseisu. Nii nagu kodanliku korra tingimustes mujalgi Eestimaal, toimus siin üsna kiiresti külaperede vaheline kihistumine – tekkisid jõukad ja kehvikud.

Ei saa eitada, et Eesti iseseisvuse päevil toimus Virtsus tõhus areng üldise progressi suunas. Paari aastakümnega arenes pika sammu võrra edasi seegi Eesti piirkond. Kolkaküla sai oma raudtee koos lõppjaama ja depooga, arenes kalapüük ning kauplemiseks oli avatud neli kauplust ja raudteejaama puhvet.

Legend Werderi nime saamisest
Ordumeister, kes oli oma väega Sakalast teel Lääne-Eesti saartele (XIII saj), jõudis Karuse tammehiiest vee äärde, kus madala veeseisu tõttu oli hõlbus edasi lähedasele saarele minna. Läbinud suhteliselt väikese maa-ala poolpõiki saare edelakaldasse, näinud ordumeister põhjapool voogavat suhteliselt kitsast Väinamerd, läänes aga penikoorma kaugusel taas maad, kuid lõunas otsatut veevälja. Nii pidanudki vaenuvägede juht Suurt väina ekslikult laiaks jõeks, saart aga, millel ta oma saatjaskonnaga viibis, selle jõe suudmealal asuvaks laiuks – Werderiks (sks. keeles: Werder – jõelaid, saar).

Tagasi artiklite lehele