Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
20.07.2018

Virtsut Raplaga ühendanud raudtee peab homme kurba juubelit

Margus Kruut

24. mai 2008 Postimees

Vabadussõjast räsitud Eesti sai hakkama lausa vägiteoga. Sest vaevalt oli sõjast möödas 10 aastat, kui pandi käima raudtee-ehitus Läänemaal, mis ei olnud kerge trassile jäävate vesiste alade tõttu, kirjutab raudteeajaloo uurija Margus Kruut.

Harri Jõgisalu ja Lembit Tihkan kirjutavad oma raamatus “Tulihända püüdmas”, et ühekorraga oli rahval tunne, nagu oleks elu Läänemaa lõunaotsas justkui kännu tagant lahti pääsenud. Rongid sõidavad!

Kaugelt, viimasest kolkastki sai rahvas reisima. Tallinnas käik oli endisega võrreldes naljaasi. Lapsed saadeti kooli Lihulasse, Vigalasse või Tallinna. Linnarahvas tuli pühadeks maale.

Uueks tasemeks oli mootorrong Virtsu Ekspress. See tundus alguses harjumatult kiire ja sellest võis maha jääda, kui end piisavalt ruttu ei liigutanud. Virtsu teel oli sõitjaid alati, tühi ei olnud rong ilmaski. Pühade ajal oli tegu, et kõik peale mahuks.

Kuni tulid võõrad ja algas sõda. Oli kohal Punaarmee või Saksa sõjavägi, oli kaubavedu ühesuunaline – minema läksid vagunid täiega, tagasi tulid tühjalt, uute täite järele. Pärast sõda puhuti mõnele unisele vedurile siiski aur sisse, võeti loomavagunid järele ja algas taas reisijate vedu.

Raudtee raske tulek

Tegelikult polnud see rong enam reisijatele mõeldud. Seisis rohkem, kui sõitis, edasi sai vaevalt 10 kilomeetrit tunnis.

Enamik nendest taludest, kust oli kunagi kõige rohkem raudteejaama asja olnud, oli tühjaks viidud, noorem rahvas põgenenud. Lõpuks leiti, et ääremaal pole raudteed tarviski, tuleb üles kiskuda ja vanarauaks viia.

Rapla–Virtsu liini ehituskuludeks eraldati 2,959 miljonit krooni, veerevkoosseisu muretsemiseks 1,385 miljonit krooni ja tegevkapitaliks määrati 158 000 krooni, mis oli sõjaeelse Eesti krooni ostujõudu arvestades väga suur raha.

Ajakirjanduses Rapla–Virtsu raudtee ehitust kajastavates lugudes oli läbivaks teemaks raskused ehitustöödel liini keskosas Rumba ja Konovere sildade piirkonnas ja mure, et ehitus läheb kallimaks, kui eelarve ette nägi. Omaette vägitükk oli aga ligi 500-meetrise kividest teetammi rajamine läbi mere, õigemini läbi Rame lahe.

Tänapäeval vuravad kõrgel, raudteele üleujutuste eest kaitset pakkunud Rumba teetammil autod ning tolle aja kohta väga võimsaid raudteesildu kasutatakse praegu maanteesildadena.

Kuna raudtee kulges kohati läbi madalate ja soiste alade, Virtsu juures isegi läbi lahesopi, siis märkimisväärsed summad raudtee ehituse eelarvest kulusidki raudteetammile ning sildadele. Raudtee jaoks tuli ehitada 49 silda ning viis truupi.

96-kilomeetrine raudteeliin avati ametlikult liikluseks 1. detsembril 1931. Tegelikult sõitsid rongid juba varem Raplast Märjamaale ja Virtsust Lihulasse, sest raudteed oli tol ajal Läänemaale väga vaja.

Rapla–Virtsu raudtee krediidi toel valmistati Tallinnas Franz Krulli tehases kümme uut vedurit ja ligi 300 vagunit, mis ehitati Riigiraudteede Peatehases Tallinnas, Valga töökodades ja Mõisaküla Raudteetehases.

Eesti veduriehitus sai alguse ja tõuke just tänu Rapla–Virtsu raudtee ehitusele, sest eespool nimetatud vedurid olid esimesed Eesti Vabariigis ehitatud auruvedurid, mida valmistati aastatel 1931–1940 kokku 16. 1941. aastal viidi neist 13 Venemaale.

Et raudtee probleemiks olid auruvedurite suhteliselt väikesed kiirused ja pikad peatused jaamades, hakkas bussiliiklus reisijate veo osas rongidele tasapisi kuklasse hingama. Selle vastu tehti kaval samm: autobussidele pandi vastu rööbastel sõitvad bussid ehk mootorvagunid.

Eesti Raudteemuuseumi teaduri Tõnu Tammearu andmetel valmisid esimesed kitsarööpmelised diiselelektriajamiga mootorvagunid DeM1 ja DeM2 1935. aastal, DeM3 ja DeM4 aga 1937. aastal. Kõik nimetatud vagunid ehitati Tallinna Riigi Sadamatehases. Kõik neli mootorvagunit olid 13,85 meetrit pikad ja suutelised vedama ühte järelhaakevagunit.

DeMi kasutamine oli võrreldes samaväärse aururongiga (kahe vaguniga auruvedur) kuni kaks korda odavam. Kilomeetri hind rongi puhul oli 1930. aastatel 0,65–0,77 krooni, diiselmootorvaguni puhul vaid 0,31 krooni.

Kees Vanamölder kirjutab oma tänavu valminud uurimistöös «Märjamaa aleviku transpordi keerdkäigud 1931–1968», et 15. maist 1938 hakkasid Virtsu liinil liikuma Tallinna Sadamatehastes valmistatud mootorvagunid, kus oli 40 istekohta. Mootorvagunile võis järele haakida ka ühe reisivaguni, millesse mahtus istuma veel kuni 44 reisijat.

Jõumeetodid sulgemisel

Uued mootorrongid oli tunduvalt kiiremad kui vanad auruvedurid. Näiteks oli mootorrongi sõiduaeg Tallinn-Sadama jaamast Märjamaale keskmiselt tund ja 50 minutit, auruveduriga veetav rong läbis 1937. aasta suvel sama maa kahe tunni ja 40 minutiga.

Rahvale olnud mootorrongi kiirus esialgu väga harjumatu. Kui auruveduritega veetavad rongikoosseisud peatusid Märjamaal kuni 20 minutit, siis mootorrong seisis vaid minuti, kui sedagi. Nii ähvardanud kohmitsejaid ja aeglasemaid reisijaid oht maha jääda.

1960. aastatel hakkasid kitsarööpmeliste raudteede kohale kogunema mustad pilved. Et kitsarööpmeliste raudteede veomahud ja kiirused jäid ebapiisavaks Nõukogude sõjaväe vajadustele, siis hakkas kohalik raudtee juhtkond Nõukogude Liidu kaitseministeeriumi survel otsima võimalusi raudtee ümberehitamiseks või sulgemiseks.

Rapla–Virtsu raudtee sulgemist põhjendati reisijate vähesusega, kuid see saavutati kunstlikult – Kuivastu–Virtsu liini praamide ja Virtsu–Tallinna rongide sõiduplaanide muutmisega teineteise suhtes sobimatuks.

Ka kaubavedu suunati järjekindlalt ümber autotranspordi valdkonda. Virtsu harrastusmuuseumi juhataja, Virtsu viimase jaamaülema poja Jüri Mõniste andmetel vähenes Virtsu jaama läbivate kaubavedude maht mõned aastad enne raudtee sulgemist lausa drastiliselt. Seda kinnitavad muuseumis olevad Virtsu jaama veoste saatedokumendid.

Mehis Helme kirjutab oma raamatus “Eesti kitsarööpmelised raudteed 1896–1996” nii: “Nimelt anti paljudele klientidele telegrammiga korraldus saata oma kaup teistesse (laiarööpmelistesse) jaamadesse, kuna kitsarööpmeline raudtee on suletud. Sealt tuli kaup toimetada saajani autoga. Tegelikult Virtsu raudtee töötas, kuid soovitud tulemused olidki niiviisi käes. Koostati teaduslik põhjendus ja saadeti Moskvasse. Nii andiski Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu 1960. aastate lõpus loa osa kitsarööpmelisi pealiine ümber ehitada laiarööpmeliseks ning vähemtähtsad liinid sulgeda.”

Lisaks kirjutab Helme, et 1960. aastate lõpuks oli eestlastest kõrgharidusega spetsialistide hulk raudteekonna juhtivas koosseisus minimaalne. Juhtkonna umbes 400 töötajast olid 99 protsenti muulased, kelle meelest oli kitsarööpmeline raudtee üks kapitalistlik igand ja natsionalismi ilming, mis tuli likvideerida.

Täpselt 40 aastat hiljem, kui toonane riigikogu võttis vastu Virtsu suunduva raudtee ehitamise otsuse ehk 25. mail 1968 väljus Tallinnast viimane reisirong Virtsu. Rongi ehtis leinarüü, vedurile olid maalitud suured hüvastijätutekstid. Pikemad peatused tehti Raplas, Märjamaal ja Lihulas. Viimane reisirong Virtsust Tallinna väljus õhtul kell 21.06.

Siis ei teatud veel, et Virtsu raudteest saab 1968. aastal ajalugu. Tollal räägiti palju liini ümberehitamisest laiarööpmeliseks, nagu seda tehti Tallinna–Rapla–Pärnu liiniga. Paraku nii ei läinud.

Vanasti oli rohi rohelisem ja taevas sinisem, kuid vargusi esines ka eelmise vabariigi ajal. Postimees kirjutab oma 22. aprilli 1932 numbri nupukeses «Wirtsu raudtee korras» alljärgnevalt: “Wesi, mis ähvardas Wirtsu raudteed, on nüüd alanenud ja raudteeliiklus on täiesti korras. Eile hommikul, kui mindi järele liiwakottidele, mis olid asetatud raudtee tammi kaitseks, leiti, et kotid on warastatud. Wargad arwasid paraja aja olevat aidata raudteetöölisi ja koristasid ise kotid ära. Raudtee kahjud on alul selgumata. Politsei toimetab juurdlust.”

Näitus Virtsus

• 25. mail möödub 40 aastat viimasest rongisõidust Virtsu ja Tallinna vahel.
• Samal päeval möödub ka 80 aastat päevast, kui toonane riigikogu võttis vastu Virtsu suunduva raudtee ehitamise otsuse.
• Seega kujunes Virtsu raudtee elueaks alates ehitamise otsusest kuni kinnipanekuni 40 aastat. Need kolm 25. mai tähtpäeva võib lühidalt kirja panna nii – 80 aastat tähtsa otsuse langetamisest, 40 aastat eluiga, 40 aastat sulgemisest.
• Virtsu Harrastusmuuseum tähistab aastapäeva teemakohase näitusega. Samuti on väljas Vahur Abramsoni koostatud näitus «Rong sõitis Virtsu».
• Näitus on avatud 25. mail kella 15–18 Virtsu seltsimajas. Hiljem on võimalik näitust vaadata ette teatades telefonil 515 1988.

Tagasi artiklite lehele