tuttavaks - metsamees
Islandilt
Toomas Jüriado
Kui suur osa teie kodusaarest on kaetud üldse mingigi taimkattega ja kui palju metsaga?
Karl Gunnarson: 1100 aastat tagasi, saare asustamise päevil, oli tema pinnast tervelt 60% taimestikuga kaetud; praeguseks on see näitaja kahanenud 25-ni. Taimkatte hävimise peapõhjus oli intensiivne söepõletamine ja rohke karjatamine, tohutud alad põletati paljaks eesmärgiga puhastada maad karjakasvatuseks ja põllupidamiseks. Noil kaugeil asustamisaegadel võinuks Islandit nimetada mitte lihtsalt tule ja jää, vaid metsa, tule ja jää maaks - ligi pool taimestunud aladest võttis enda alla mets, eelkõige kasemets. Praegu on mets vaid 1.5%-l saare territooriumist. Metsade hävitamisega käis kaasas tohutu ulatusega erosioon, nii on Islandi osaks Euroopa kõige erodeerunuma riigi, tõelise kõrbe kurb kuulsus. Tänaseks on metsast saanud Islandi väikese ja monoliitse ühiskonna üks “kuumi” teemasid. Inimeste huviga saare taasmetsastamise vastu on kaasnenud riigi lisafinantserimine vastavate uuringute toetuseks - ja juba võib öelda, et areng kiireneb ja metsade pindala hakkab tasapisi kasvama. Entusiastide lõppeesmärk on aastatuhande taguse metsapinna taastamine. Mets annaks taas eluruumi näiteks paljudele linnuliikidele, küllap ilmuksid sinna peagi ka seened ja muutuks kogu maastik. Aga muidugi kulub selleni väga palju aega.
Millised puud Islandil kasvavad?
Sookask (Betula pubescens) on põhiline põlisliik ja ainus, mis moodustab looduslikke metsi. Temaga koos kasvavad pajuliigid, pihlakas ja väga harva ka haab. Boreaalsete metsade vööndisse kuuluvate Islandi metsade liigivaesus on tingitud saare eraldatusest keset Atlandi ookeani põhjaosa. Enamik looduslikke metsi on olnud avatud karjatamiseks ja praktiliselt võimatu on leida inimese või koduloomade poolt mõjustamata metsamaad. Aga viimaseil aastakümneil on pööratud rohkem tähelepanu võõrliikidele, millest mitmed kasvavad hoopis paremini kui kask ja on Islandil võimelised looduslikult paljunema. Sel moel on suuremat tähtsust saavutamas lehise-, kuuse-, männi- ja pajuliigid. Me eksperimenteerime nüüd kliimakindlate liikidega kogu maailmast, et leida, millised neist meile kõige paremini sobivad. Viimasel kümnendil on metsastamisuuringud oluliselt laienenud ja kandunud üle kogu saare; tegemist on omamoodi võrdluskatsetega, milles igale paikkonnale püütakse välja valida kõige õigemad liigid ja kloonid.
Kas olete ise ka neis töödes tegev?
Jah, mitmel aastal rändasin mööda saart ringi ja tegelesin uute istanduste rajamisega. Nüüd olen küll muutunud rohkem kabinetiteadlaseks, osaledes Islandi Metsauurimisjaama esindajana Põhjamaade ühis- projektis “Avalikkuse osalus kui säästva metsamajanduse tööriist”.
Metsauurija amet on Islandil veel küllap õige haruldane?
Tõepoolest, metsauurimisjaamas töötab päris vähe inimesi - ja ainult kuus neist - või kui söandan ka enda juurde liita, siis seitse! - võivad ennast nimetada spetsialistideks. Laiaulatuslik taasmetsastamine eeldab muidugi hoopis suuremat asjatundjate hulka ja nii lähevad praegu paljud inimesed Norrasse või Soome tarkust juurde korjama. Aga metsateaduses orienteeruvaid inimesi töötab juba ka erasektoris, juba on välja koolitatud isegi metsatehnikuid, kellele tegelik tööpõld avaneb alles tulevikus.
Kas nö. tavalise inimese huvi saare taasmetsastamise vastu on suur?
Jah, väikesed metsaühingud ja -assotsiatsioonid on enam-vähem igas külas ja need koondavad väga aktiivseid inimesi - praeguseks kokku enam kui 7000 liiget. Aastas istutatakse 5 - 6 miljonit puud - ja see näitaja aiva kasvab.
Millal need muutused inimeste suhtumises metsasse tekkisid?
Tegelikult on selliseid entusiastlikke inimesi olnud pidevalt vähemalt selle sajandi algusest alates. Enamasti oli tegemist palju reisinud intellektuaalidega, kes olid tutvunud teiste maade metsadega. Esialgu nende juttu tõsiselt ei võetud, sest laiemal avalikkusel puudusid igasugused metsandusalased teadmised ja kogemused. Siiski, juba 1907 aastal võeti vastu metsanduse ja pinnasekaitse seadused ning loodi Islandi Metsaamet (IMA). Esmarõhk pandi toona kasemetsade sulgemisele, kaitsmaks neid karjatamise eest. Nüüdne teadlikkuse tõus on eelkõige seotud erosiooni põhjustatud probleemidega: pinnase kaitsmise või tegelikult kogu keskkonnakaitse mured moodustavad metsastamisplaanidega ühtse terviku. Aga järjest enam mõistetakse ka metsa väärtusi puhkealana, toorainepakkujana - ja kaugeltki vähetähtis pole ka metsa väärtustamine parema keskkonna sümbolina. Praegu kehtiv metsaseadus pärineb aastast 1955 ja selle kohaselt on IMA ülesanded jäänukmetsade kaitse, maade taasmetsastamine ja metsandusalane nõustamine.
Kas on ka selliseid islandlasi, kes seisavad saare taasmetsastamise vastu?
Eks opositsionääre leidu alati, aga selles küsimuses on neid küll õige vähe. Eelkõige on osa inimesi vastu võõrliikide sissetoomisele saare loodusesse. Seda nimetatakse meie maastike saastamiseks. Minu veendumuse kohaselt on see väga kitsarinnaline seisukoht: meie esmaülesanne on tuua pinnas tagasi ja selleks tuleb kasutada parimaid liike, mida me iganes leida suudame! Meil ei ole lihtsalt valikut. Eksootiliste liikide sissetoomise algusaastail, viiekümnendail, istutati neid enamasti kasemetsa varju, alates 70-ndaist hakkas levima istutamine metsata aladele ja praegu on võõrpuude toomine kasemetsa pigem erand. Aga kask hakkab nüüd tihti ise teiste liikide varjus kasvama, sest seal on ta kariloomade eest kaitstud. Muide, sajandi keskpaigast algasid Islandi põllumajanduse struktuuris suured muutused - lammaste arvu karjamail on oluliselt vähendatud ja sellelgi on metsastamisideede levikule soodne mõju.
Mida on tänase seisuga võitluses erosiooniga juba korda saadetud?
See on kõrbe tõrjumine, mägedest alla uhutud liiva katmine rohumaaga. Selles töös kasutatakse nii lennukeid kui traktoreid. Parim puu pinnase kinnistamiseks on ikkagi kask ja me püüame tema omadusi parandada, ühendades aretustöös mägimaa- ja tasandikukaskede parimad omadused. Väga hea vahend pinnase taasloomisel on ka hundiuba ehk lupiin, aga sellegi üle on palju vaieldud - ka lupiin on Islandi jaoks eksootiline liik ja paljud inimesed ei taha temast kuuldagi. Mina kordan siin juba öeldut: mulla taastamiseks tuleb kasutada iga võimalust, nii kodu- kui ka võõramaiseid taimi!
Millal võib loota selle töö esimesi tõelisi tulemusi?
(muheledes): Ma loodan väga, et see sünnib veel minu eluajal - olen alles kolmekümnene. Usutavasti oma kolme - neljakümne aasta pärast võib Islandi looduses näha tõelisi dramaatilisi muutusi. Aga teadagi on meie loodus väga karm, seismiliselt aktiivne - ja kui emake Loodus otsustab jälle kord mõnele vulkaanile vabad käed anda, võib ette tulla ränki purustusi. Ometi oleme täna lootusrikkad ja arvame, et meiegi metsandus võib edeneda samal moel nagu mujal Skandinaavias: selleks on vaja leida parimad liigid ja saare sobivaimad kasvukohad. Peame metsi rajades silmas tegelikult ju erinevaid eesmärke: näiteks kaitsemetsad, mille ülesanne on vältida pinnase erosiooni ja taastada kaotatud taimestik, on vaid üks eesmärk. Peale selle tahame rajada ka - majandusmetsi, mis annaksid puitu, küttepuid ja jõulukuuski, - puhkemetsi, kuhu sobivad hästi edenevad, aga kohustuslikult sugugi mitte kõrged puuliigid - tähtsaim on tuulevari; need metsad oleksid külastuspaiguks linnapiirkonnas ja pakuksid matka- ja laagrivõimalusi, - tuulevarjuribasid põldudele, karjamaadele ja linnadele.
Kindlasti on tegemist väga kuluka tööga?
Jah, muidugi. Õnneks on riigi majandusseis praegu soodne ja nii on meil piisavalt raha nii uuringuiks kui ka praktilisteks metsastamistöödeks. See sissetulek, mida metsandus praegu ise anda suudab, on mõistagi tühine ja sellest abi oodata on ennatlik. Esialgu saame loota vaid riigieelarvele. Esimesed plaanid luua saarele majandusmets tekkisid juba viiekümnendail aastail, paraku ei leitud siis võimude toetust. Kulus kaks aastakümmet, enne kui esimene projekt käivitada õnnestus. See polnud kuigi suur, aga ta tulemused olid nii lootustandvad, et kümme aastat hiljem muutus huvi üleüldiseks. 1991. aastal läks käiku projekt, mille eesmärk on metsastada samas Ida-Islandi piirkonnas 15 000 hektarit maad, igal aastal rajatakse umbes 400 hektarit istandusi - ja niiviisi 40 aastat järjest. Tänavu kiitis parlament heaks ühe Lõuna-Islandi piirkonna metsastamise projekti, selle aastane istutusmaht on 600 - 700 hektarit. Muide, mainitud Ida-Islandi piirkonnas asub ka meie suurim ja parim mets, kus kasvavad kõik Islandi puuliigid. Seal on ka meie metsaameti peakorter. See on tõeliselt külastamisväärne koht, aga sinna on pikk tee - meie pealinna suhtes asub ta just saare teises otsas. Selles metsastamistöös löövad kaasa talumehed, kes loovutavad vabatahtlikult oma maid metsa alla; tekkimas on Islandi jaoks uus taluniketüüp - metsakasvatustalunikud. Näiteks jutuks olevas Ida-Islandi piirkonnas on 120 talumeest-maaomanikku ja nendest juba 90 löövad selles metsastamiskampaanias kaasa. Ka 6000 suvilaomanikku tavatsevad oma majakeste ümber puid istutada. Ja üha enam kohalikke omavalitsusi püüab metsastamisalast tööd pakkuda koolilastele, paljudele neist on see esimene tõsisem töökogemus.
Tundub, et avalikkuse kaasatõmbamisega teil erilisi probleeme ei ole?
Ega vist tõesti mitte. Inimesed on mõistnud, et oma tuulisel saarel vajame me metsavarju ja et ainus viis pinnast tagasi võita on saar taas taimestada. Siin Kärdla seminaril küsiti minult, kuidas on võimalik kõnelda inimeste metsateadlikkusest metsata saarel. Ma sain vastata ainult nii, nagu tegelikult on: see teadlikkus on olemas ja see kasvab aina. Ja koos uute arusaamade tekkega kasvab ka tung teadmiste järele, nii et haritud metsameeste hulk hakkab ilmselt kiiresti kasvama. Niiviisi on jälgitav omapärane protsess, kus kunagine harrastus muutub inimeste igapäevatööks - ja ilmselt polegi kaugel aeg, kus meie mets hakkab andma sellist toodangut, et võime kõnelda metsatööstusest.
Kuidas tunneb mees metsata saarelt ennast nii metsasel saarel nagu seda on Hiiumaa?
Fantastiliselt, äkki olin ma eelmises elus hiidlane?! Midagi on siinsete inimeste ja islandlaste arusaamistes ja suhtumistes väga sarnast, küllap tingib selle saareline eraldatus. Vahel on räägitud, et mets, kus inimene elab, vormivat olulisel määral tema iseloomu - ja et islandlased on metsa puudumise tõttu kuidagi erilised. Siin hakkan neis seisukohtades kahtlema . . . Aga teie metsi vaatan muidugi siira imetluse - ja halvasti varjatud kadedusega.
Karl S. Gunnarsoni mõtted raadiointervjuust,
sellele järgnenud jutuajamisest ning
islandlase ettekandest koondas kokku
TOOMAS JÜRIADO
sellele järgnenud jutuajamisest ning
islandlase ettekandest koondas kokku
TOOMAS JÜRIADO
