• Muinasaeg
• Vasallilinnus
• Postivedu
• Virtsu mõis
• I maailmasõda 1914-1917
• II maailmasõda 1941-1944
• Rapla-Virtsu raudtee 1931-1968
• Hooned ja ehitised
• Külapiltnik Karl Täht
• Virtsu Kalur
• Kronoloogia

• Virtsu Kalur
• Kalatööstus
• Spordiklubi
• Mutionu baar
• Põhjanael ja Alligaator
• Kalurite päev 1973
• Kalurite päev 1974-75

Virtsu kalatehas

Virtsu kalatehas on rajoonis suurimaks tööstusettevõtteks. 1944. a., kohe pärast Eesti NSV vabastamist, moodustati Virtsus kalavastuvõtupunkt, mille asukohaks oli endine mõisa magasiait. Kuid need ruumid jäid peagi kitsaks ega suutnud toodud kala mahutada. 1949. a. alustati uute tootmishoonete ehitamist, mida tehas praegu kasutab. 1957. a. rajati kalavastuvõtupunkti baasil Virtsu kalatehas.

Palju on selle aja jooksul muutunud. Tehasel on soolamistsehh 74 statsionaarse tsementbasseiniga. Seal on peaaegu kõik tööd mehhaniseeritud. 1958. a. lasti käiku suitsutamistsehh, võimsusega 1 tonn kala vahetuses. Konservitsehh laseb samal ajavahemikul välja 5000 tingkarpi. On veel poolautomaatne sulgemismasin, soustivalamisagregaat, jahutuskapp, praadimisvorm jne. Tehasel on ka uus külmhoone, üldmahuga 300 tonni.

Mineviku on läinud kalade käsitsi paatidest väljatõstmine. Nüüd teevad seda kolm spetsiaalset kalapumpa, mille koguvõimsus on 30 tonni kala tunnis. Pole ka enam vaja kalu paadisillalt rullikutega soolamisbasseinide juurde viia. Neli linttransportööri asendab siin inimesi.

Veega varustab tehast 173 meetri sügavune puurkaev. Vajaliku veesurve saamiseks ja iga tsehhi veega kindlustamiseks ehitati puurkaevule 24 meetri kõrgune veetorn, kus on 25 m2 mahuga veepaak.

1959. a. valmis uus administratiivhoone ning endist ruumi hakati kasutama tehase laboratooriumi bakterioloogilise kabinetina.

Kui 1955. a. võeti Virtsu kalavastuvõtupunktis kala vastu ainult 2,1 tuhat tsentnerit, siis seoses kalatööstuse rajamisega ulatus see arv 1959. a. 27,4 tuhande tsentnerini. Võrreldes 1946. aastaga, on kalureilt vastuvõetud kalakogus rohkem kui 30-kordselt suurenenud.

Uued ülesanded seadis kalatehase ette alanud seitseaastak. Tehase kogutoodang suureneb 1965. aastal, võrreldes 1958. a., 1,5 kordselt. Seda ei saavutata mitte niivõrd uute tootmispindade käikulaskmisega kuivõrd olemasolevate ratsionaalsema kasutamisega, kusjuures otsustavaks teguriks on tööviljakuse tõstmine.

1959. a. algul ühendati kalatehas Kingissepa kalakombinaadiga. Seega on tagatud soolamis-, suitsutamis- ja konservitsehhidele pidev toormaterjali saamine ning tehasel on kõik eeldused tootmisvõimsuste täielikuks ärakasutamiseks.

Lähemal ajal valmib seal uus elektrijaam, mis annab voolu ka väljapoole tehast - Virtsu asula elanikele.

Tänavu lastakse käiku veel teine külmhoone, üldmahuga 150 tonni, mis võimaldab kümneid tonne kala säilitada värskena ja kvaliteetsena.

"Lihula minevikust ja tänapäevast"
Ajalehe Koit toimetuse väljaanne. Lihula 1961

Töö õpetab tegijat

1964. aastal valmistati Tallinna Kalakombinaadis 74 protsenti sprottidest kolhoosides suitsutatud kalast. See oli kolhoosi suitsukalale parim kvaliteeditõend.

Peatselt valmisid suitsutustsehhid "Virtsu Kaluris", "Saare Kaluris", "Majakas", "Nõukogude Partisanis" ja Dzeržinski-nimelises kalurikolhoosis, samuti "Nordis" ja "Virulases" ning "Audruranna" kalurikolhoosis. Peaaegu üheaegselt hakati valmistama ka vürtsikala. Suur tasuvus innustas kõiki. 1966. aastal lasti kolhoosides välja juba 2,3 miljonit tingtoosi preserve.

Samal aastal valmis Kirovis konservitsehh, kus toodeti aasta lõpuks üle miljoni tingtoosi konserve.

1967.–1968. aasta vahetusel toimus kalurikolhooside ajaloos üsnagi erakordne sündmus; pika kauplemise peale lõid käed kokku "Virtsu Kaluri" juhatuse esimees Mart Leiumaa ja Pärnu Kalakombinaadi direktor Hans Kaal. Sellest momendist läks Pärnu Kalakombinaadi Virtsu tsehh "Virtsu Kaluri" valdusse.

Tsehhi oli Haapsalu Kalakombinaat kunagi ehitanud Virtsu ostupunktiks, mõne aja pärast sai sellest iseseisev ettevõte Virtsu Kalatööstuse nime all. Vististi ei läinud uue tööstuse asjad mitte kõige paremini, sest peatselt allutati ta Kingissepa Kalakombinaadile, mõne aja möödudes aga Pärnu Kalakombinaadile. Kuna tsehh asus Pärnust kaugel, koguni teises rajoonis, oli ta rohkem tülinaks, sest Pärnu Kalakombinaadil oli Pärnu piirkonnaski kala külluses – milleks veel Virtsus?

Seepärast võiski juhtuda, et esines lünki kaluritelt värske kala vastuvõtul, eriti siis, kui samal ajal töödeldi Atlandi kalu. Kõige suuremat puudust tunti siiski töökätest.

Eks seepärast olnudki nii mõnelgi "Virtsu Kaluri" juhatuse liikmel üsna kõhe tunne, kui koosolekul otsus Virtsu Kalatööstuse ostmise kohta vastu võeti.

Esimesel tööaastal läksid asjad ometi hästi. Toodeti konserve-preserve 2,66 miljonit tingtoosi ja toidukala 17 500 tsentnerit. Mõlemaid tublisti rohkem kui eelmisel aastal. Samas jõuti aga selgusele, et kui tahetakse saada rohkem toodangut, tuleb tööstust laiendada ja seadmeid uuendada.

"Virtsu Kaluri" julgel ettevõtmisel oli järgijaid mujalgi. Järgmisel aastal ostis "Muhu" kalurikolhoos Kingissepa Kalakombinaadilt Seanina vastuvõtupunkti koos külmhoonega. 1969. aastal ehitas Kirovi-nimeline kolhoos endale moodsa konservitehase koos plekk-karbitsehhiga.

1971. aastaks valmistati toidukalatooteid juba kuueteistkümnes kalurikolhoosis ja ühes põllumajanduskolhoosis – "Kommunismis". Kokku 75 949 tsentnerit, kusjuures plaan täideti 150,3-protsendiliselt. Kokku valmistati kaheksat liiki toidukalatooteid.

Ü. Tootsen, P. Türi "Mere leib", Tallinn 1980, lk 38-39