Ametlikult olen Hiiumaa laidude maastikukaitseala juhataja alates 1996. aasta jaanikuu 15. päevast. Tegelikult … ?

Suurimat pärli laidude kaelakees, Saarnakki, uurisin esmakordselt möödunud aasta heinakuu1, saatjaks Ago Treialt. Tutvumine Saarnaki laiuga oli põgus, kuid lummav. Siin otsustasin lõplikult oma uue ameti kasuks. See on imeline maailm kesk kohisevat merd, koht, kus inimene aastasadu on suutnud püsida hinges kivide ja kadakate vahel. Suurimat muljet avaldaski mulle tol korral talukompleks, austustäratav tõdemus inimese visadusest luua kodu väikesele laiule. Hiljem teiste laidudega tutvudes hämmastas mind nende erinevus üksteisest. Kuigi neis kõigis on mõndagi ühist, on igal neist midagi erinevat ja ainuomast. Iga laid tekitab minus iselaadi tundeid ja meeleolusid.

Looduse nautimiseks ja lihtsalt ringiuitamiseks, nagu aasta eest unistasin, pole kahjuks ameti- ja muud mured mahti andnud. Möödunud aasta suvel lahkus raamatupidaja Ülle Vaks mandrile. Õnneks leidis ta oma töö jätkajaks taibuka Ene Lauri, kes ruttu uues töökohas kohanes. Kaitseala raudvaraks on aga siin 1984. aastast töötanud Ago Treialt, kes 1996. aasta kevadel pärast Tiit Leito lahkumist juhataja kohalt julges hakata juhataja kohusetäitjaks. Pärast seda, kui mitu mandri firmat Salinõmmes kaitseala keskuses ametikorteris remonti olid teinud, saime Agoga kahekesi remondi lõpuks niikaugele, et jõulukuu 10. päeval sain oma pere mandrilt ära uude koju tuua.

Nüüd tuli asuda järgmise pähkli - uue kaitse-eeskirja kallale. Mulle kui võõrsilt tulnule oli see täiesti tundmatu maa. Õnneks ei ole kaitseala esimene juhataja, siin peaaegu 25 aastat töötanud Tiit Leito, kaitseala käekäigu vastu ükskõikne ega nõuga kitsi. Suureks toeks oli maavalitsuse keskkonna osakond eesotsas Maie Jeeseriga ning alati abivalmis BKA Hiiumaa keskuse rahvas. Nüüdseks on kaitse-eeskirja projekt mandril ekspertiisis, selle tähtaeg on 15.detsember 1997.

Talvel püüdsime jääteed kasutades vähendada tarbijaliku tsivilisatsiooni kultuurkihti laidudel. Saarnakil peaaegu õnnestuski prügiga ühele poole saada, kuid kogu klaastaara mäge me ära vedada ei jaksanud. Hanikatsile pääsemist takistas jäälõhe. Plaanisime suvel sorteeritud prügimajandusele üle minna: metall ühte, klaas teise, plastik kolmandasse ja ülejäänu neljandasse kasti. Esialgu see protsess venib, sest plastikut pole kuhugi panna. Tänu maavalitsuse keskkonna osakonnale on vähemalt klaasikonteiner Salinõmmes olemas.

Kevadel sai värskema näo kaitseala ekspositsiooniruum Salinõmmes. Väljapaneku teostus ja slaidiprogramm on Tiit Leito poolt, ruumi remont Ago Treialti ja minu tehtud.

Suvi tuli oma suure suvitajate vooga. Kohtusin paljude väga toredate inimestega, kuid ka sellistega, keda enam näha ei sooviks. Üllatas see, et kuigi kaitseala sai äsja 26 aastaseks, paljud nagu ei teakski selle olemasolust. Tihti ei saada aru, et kaitseala ei ole sama mis puhkeala ja et see on loodud just looduse kaitsmiseks inimese eest. Hämmastas isegi kõrgharidusega inimeste süüdimatus selles küsimuses. Suvel oli Saarnakil jalutaval loodusenautijal võimalus tõtt vahtida vabalt ringijooksva bernhardiiniga ning oht sattuda liiklusõnnetusse jalgratturiga. Paljud laiukülastajad on veendunud, et imelistel laidudel on kõik imeline, et siin on isetühjenevad prügikastid, toidunõud, mis ise puhtaks muutuvad, ning õhk lausa kubiseb rõõmsatest haldjatest, kelle suurim lõbu on täiskasvanud inimeste järelt koristamine.

Üheks suviseks kordaminekuks pean ekspeditsiooni Väinamere väikesaartele. See oligi mulle kõige meeldivam nädal. Talgukorras koristasime Kõrgelaidu, samuti Saarnaki laidu enne presidendipaari visiiti. Ning läks aega mis läks, aga Saarnaki ja Hanikatsi said niidetud.

Lõikuskuu lõpul võis Saarnaki reidil näha purjedega katamaraani. Selle alusega saabusid vene mereteadlased, et koos eestlaste ja soomlastega Väinamerd uurida. Rahvusvahelise seltskonna tegevust kooskõlastas Toomas Kokovkin BKA-st. Ootan põnevusega uurimise tulemusi. Hanikatsi maja on uut katust saamas, ehitusmehed "Keina Ehitusest" on seal parasjagu ametis.

Ühtteist on selle aastaga kaitsealal teha jõutud, kuid osa plaane on plaanideks jäänudki. Lootus, et ükskord see rabelemine rabeldud saab ja ma seda "tavalist loodushoidja ja - vaatleja tööd" teha saan, kipub kaduma. Looduses on ju nii palju huvitavat, tahaks õppida ja õppida! Mingi ettekujutuse laidude kaitsealast ja kaitseala valitseja ametist olen juba saanud; ütleks, et ühe jalaga olen juba paigas, aga teine …