|
|
Virtsu II tuletorn
(1924-1944)
|
Pärast Esimest maailmasõda püstitati 1917. aastal
hävinud tuletorni asemele ajutine puitsõrestiktorn. 1924.
aastal ehitati Eesti esimene raudbetoontuletorn (kõrgus koos
rauast laternaosaga 20 m, läbimõõt 2,5 m, ülemine pool punast
värvi). Samasugune torn ehitati ka Saaremaale Kübassaarde, selle
ülemine pool oli musta värvi.
|
Kübassaare tuletorn (1924)
Foto Veeteede Amet
|
| |
Virtsu II tuletorn vahetult pärast
valmimist - torn on veel värvimata. Tunnusvärv oli:
ülemine pool punane, alumine valge.
Repro M. Leiumaa erakogust
|
| |
Virtsu teine tuletorn (1924) koos
ajutise meremärgiga.
Sama vaade 2001. aastal
Foto Mart Mõniste
|
1932. a. valmisid elamu ja kõrvalhooned ligi kilomeeter tuletornist
eemale Virtsu sadama lähedale, sest uude elamusse oli ette nähtud
ka reisijate ooteruum.
|
| |
Virtsu teine tuletorn 1932. aastal.
Foto Meremuuseumi kogust
|
Virtsu teine tuletorn püsis 20 aastat - 1944. aasta sügisel
õhkisid selle Saaremaale taganevad saksa sõjaväelased.
Meenutab kauaaegne Virtsu majakavaht Endel Eirand (1997,
käsikiri Virtsu harrastusmuuseumis):
"Sakslased vedasid kaks päeva hobustega lõhkeainet,
et majakas õhku lasta. Tee läks meie majast mööda.
Et majakas oli meie majale väga lähedal, küsisime,
millal pauk käib. Öeldi, et järgmisel päeval
kell kaks. Teisel päeval otsustasime Puhtusse pageda. Matsime
jälle varandust ja lehm paelaga järel, jõudsime
umbes kilomeetri kaugusele, kui lasti punast raketti ja puhuti
mingit pasunat. Siis käis pauk ja tohutu must suitsusammas
kerkis üles. Sinna olid sakslased pannud nii palju lõhkeainet,
et järele jäid ainult väikesed tükid. Neid
leiti isegi vana koolimaja juurest.
Seejärel ehitasid venelased ajutise palkmajaka. Praeguse
ehitas vene tööpataljon 1951. aastal. Peale Mihkel
Ärmi oli majakavahiks Vladimir Balantsev ja mina. Praegu
majakavahte pole, hooldustöödega tegelen mina."
|
Tänapäeval märgivad
1924. aasta tuletorni aset
vundamendi rusud ja armatuurijupid
Foto Mart Mõniste 2001
|
| |
