Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala teataja

Laidudest, vetest ja kividest...
Ja nimedest

Vello Kaskor

Inimene tuli maale - maa oli tühi, avar ja võõras. Ta hakkas nimetusi andma. Said olema: Põhilise leppe kivid, Teomeeste leivalaud, Murro rahn, Nõrgakivi, Lehala kivi, Uru kivi, Pärdi kivi, Hooste raja kivid, Sookus'e kivi, Unikivi, Jänesekivi, Pärnamäeränk, Suurekiviselja kivi, Pööra-Anna kivi...

Said olema: Auklaid, Öakse laid, Saarnakilaid, Hanikatsi laid, Kõrgelaid, Vareselaid...

Tulid: Armioja, Jaanigu oja, Rima oja, Uueranna jõgi...

Said olema Kootra järv (või Kootsra järv), Lamba laht, Rannajärv, Niidijärv, Jürna padu, Kuusikjärv...

Nimetati: Hüti soo ja Hermistu soo, Kaupsi- ehk Kolga soo ja Kodeste soo, Kurgesoo ja Lehtma soo... Keevaallikas ja Külmaallikas, Reigi Silmaallikas ja Palade silmaallikas, Partsi Aruallik ning Nõmba Matsi talu ohvriallikas, Kurisu neeluauk, Kurisoo (ka Kurisuu, Koolme või Neelme) neeluauk, Käina Kurisuauk...

Ülendi pärn. Tuntumaid nimesid Hiiumaal. 1529 oli selle koha nimeks Ülepõllu. Oli Üllepeldo Jürgen...
Kus on see põld? Ja milline on tema lugu...
(Toomas Kokovkini fotod)

Ja nõnda nimetati laaned ja tukad, välud ja niidud, teerajad ning künnised; põllud said nime ja karjamaad. Ja talud. Ja külad. Nõnda elustati maa - iga nime taga peitis end koha tähendus, ilme ja värv. Võib peaaegu ütelda, et paiga ajalugu algaski siis, kui kohast sai koht: kui see eristus nimega teda ümbritsevast nimetust ruumist. See, mis seal enne oli olnud, see oleks siis müüt. Ehk subjektiivne tõde, mis on küll tõde, aga siiski subjekti teadvusest sõltuv ning sellest tulenev.

Kui said olema nimed, ei olnud maa enam võõras. Maa hakkas kõnelema temal kõndijaga tolle enese keeles. Maast sai kodu. Ja selle kodu nimesid pärandati vanematelt lastele ja edasi laste-lastele ning laste-laste-lastele ja ikka edasi - nii nagu jäetakse kodu neile, kes järel tulevad; siis kui enesel on aeg ära minna.

Nimi peitis eneses lugu. Ja nende lugude kaudu, või ehk ka nendes lugudes enestes elasid eelkäijad meie mõtetes meile isegi märkamatuina edasi ja nõnda märkamatuina kestame meiegi. Niimoodi täidab vaim aja.

Nimi peidab eneses lugu. Võib öelda ka nii, et nimi on loo märksõna. Aastasadade vältel lood lühenesid, kulusid ja nii, muundununa, sigitasid nad uued lood, mille märksõnadena nad said mõistetavamaks. Muutused toimuvad ka kohajaotustes - kohtade tähenduses, mis ei tähenda midagi muud, kui nende kohtade tähtsuse muutumist. Kes mäletaks veel, kus oli Mahvre heinamaa? Kes, või ka mis on peitunud kuue hääliku - m-a-h-v-r-e - taha? Mina ei tea seda. Muuseas, Mahvre heinamaad ei ole enam olemas. Olemas on Haavamäe uudismaaväli. Või on selle viimane nimetus põllumajandusmassiiv? Mahvre heinamaa ja Haavametsa niit ja nii mõnedki nimed heljuvad veel ainult mõnedes mälestustes ning sealgi juba maastikule mitte vastates. Niisamamoodi kajastuvadki muutused väärtushinnanguis meid ümbritsevates nimedes. See muutus käib kõikjal. Luules ja laulus kajastub aegade eetika, seda tõde pole ülearune korrata. Ja nimed on osa luulest ja laulust.

Teadaolev ajalugu algab surmaga rannakivil - kivi nimeks saab Pärdi kivi, või äraraisatud tüdruku merre minekust - aegade vinas virvendab veel tüdruku nimi, aga juba-juba see kaob - kes veel meenutab Näkikivi näkiloo põhjendust? Kes olid Henrik, keda soomepäraselt Heikiks hüüti ja kelle nimi veel kumiseb Heigi küla nime sees (küla ennast enam polegi), või Haldi Erick, kes on olnud Aldreka küla alguse loos?

Mida nad mõtetes kandsid ja mida nad tegid? Siinkirjutaja seda ei tea. Tean vaid, et kui inimene eemaldub maast, kaovad kohad ja kaovad ka nimed ning maa saab taas võõraks. Mõtiskleksin hetke veel Kauste nime loo juures. Aastal 1451 on ürikuis seda kohta tähistanud nimi Kausto, 1495 - Kauste ja kirjutaja suvast sõltudes natuke siiapoole, natuke sinnapoole kaldudes on ta läbi aegade meieni Kaustena jõudnud. 1977-st aastast teda enam ei ole. Ametlikult ei ole. Rahvas veel teab kunagise küla piire ja selle sisse kuulunut. Ma mõtlen kohalikku rahvast, keda oli aga nii vähe, et küla kui selline kadus. Praegu on selle nime taga haruldaste rannataimede kaitseala. Varsti aga võib-olla suvilate küla. Siis küll arvatavasti teise nimega märgitud, sest nimi müüb ja Kauste nime lugu enam ei teata. Ei teadnud keelemeister Aristegi, kes ometi palju teadis. Seega on Kauste nime lugu kadumise lugu. Mina mõtlen praegu tulemiste peale - muutuste peale. Kui muutust ei teosta tark inimene, vôib muutus hävitada midagi taastamatut. Kui ettevõtmise tulemuseks on haruldaste taimede kadumine, siis oleks parem, kui see ettevõtmine jääks ära. Saamata jääv raha on argument nende silmis, kes ei tea, või ei viitsi mõelda, aga võib-olla ei oskagi mõelda, et kõik, mis raha eest on saadav, on odav ja et tõelisel väärtusel rahalist vastet ei ole. Muutus, mida ei juhi head inimesed, hävitab vahel rohkem kui loob. Nähtavaks muutub see nimede muutustes. Carolyys ei ole ise-enesest millegipoolest etem kui Liisa, ometi tulevad Liisade kõrvale ka Carolyysid. Nii see on.

Hiiumaa suurim loss ehitati 1755-1761.a, Suuremõisa nime kannab mõis aastast 1633. Varem kutsuti seda Pühalepa mõisaks. Enne mõisahoonet oli sellel kohal Allikaküla, mis nime saanud suure allika järgi, mis voolab välja kohas,kus kunagi kasvas suur puu. Aga võibolla oli allikaid rohkemgi...

See on arenemissuund. Ja on kurb ja valus näha, kuidas minevikulood kaovad, sest ma olen päritolult maalaps, ja see on osa minu enda maast. Ja ma ei taha, et see muutuks, aga nii see on vist kõigi vananevate inimestega. Siiski oleks rumal progressile vastu seista, sellega mitte leppida, mitte kompromissile minna, sest igaüks on omamoodi osa selleski arenguloos. Aga muutus paneb inimesed ringlema. Otsima kohta, mis vastaks nende ootustele ja võimalustele, ja arusaamistele. Ja nii on Maalt ikka minemas neid, kellega selle Kohad kõnelesid veel nimede keeles, ja ikka tulemas neid, kellele mõne igapäev läbitava paiga nimi on vaid mõistetamatu, aga seepärast mitte veel mõista soovimata häälikute jada - aga muidugi saab olema ka neid, kes ei soovigi môista - selleks, et häälikud reastuksid nimedeks ja et nimede taga kestaksid lood, teeb iga päev tööd ka Kaitseala - see on ka üks tema töölõike..

Ja et kümnete põlvkondade sosin - Hiiumaa puhul kahekümne seitsme (!) - ei kaoks, ja et ta lapsed vähemalt koolideski saaks teadmise, mis on maa ja mis saar, mis laid ja mis rahu, ja mis on kare ja nasv ja pank ja säär ja pihl ja kuiv ja mis asi on mäkk; mis kivid on graniidid ja mis on rabakivid - ja kus neid Hiiumaal leida võib; mida kujutab endast karst ja arteesiavesi ning mis seosed neil on meie oma saarega, ja mis asi on Väärtus. Seepärast jätkub see töö.

Sosinate kokkukorjamine...

Ja meeldiv oleks kui keegigi lugejaist oma mõttemaastikes, või oleks see juba siis mälestusmaastikes (?) jalutades koguks kokku oma Kohtade nimed ja nende taha peidetud Lood ja jagaks neid ka meiega: et need lood ei kaoks!

Laidudest, vetest ja kividest... Ja nimedest Vello Kaskor	Inimene tuli maale - maa oli tühi, avar ja võõras. Ta hakkas nimetusi andma. Said olema: Põhilise leppe kivid, Teomeeste leivalaud, Murro rahn, Nõrgakivi, Lehala kivi, Uru kivi, Pärdi kivi, Hooste raja kivid, Sookus'e kivi, Unikivi, Jänesekivi, Pärnamäeränk, Suurekiviselja kivi, Pööra-Anna kivi... Said olema: Auklaid, Öakse laid, Saarnakilaid, Hanikatsi laid, Kõrgelaid, Vareselaid... Tulid: Armioja, Jaanigu oja, Rima oja, Uueranna jõgi... Said olema Kootra järv (või Kootsra järv), Lamba laht, Rannajärv, Niidijärv, Jürna padu, Kuusikjärv... Nimetati: Hüti soo ja Hermistu soo, Kaupsi- ehk Kolga soo ja Kodeste soo, Kurgesoo ja Lehtma soo... Keevaallikas ja Külmaallikas, Reigi Silmaallikas ja Palade silmaallikas, Partsi Aruallik ning Nõmba Matsi talu ohvriallikas, Kurisu neeluauk, Kurisoo (ka Kurisuu, Koolme või Neelme) neeluauk, Käina Kurisuauk...
	Ülendi pärn. Tuntumaid nimesid Hiiumaal. 1529 oli selle koha nimeks Ülepõllu. Oli Üllepeldo Jürgen... Kus on see põld? Ja milline on tema lugu... (Toomas Kokovkini fotod)
	Ja nõnda nimetati laaned ja tukad, välud ja niidud, teerajad ning künnised; põllud said nime ja karjamaad. Ja talud. Ja külad. Nõnda elustati maa - iga nime taga peitis end koha tähendus, ilme ja värv. Võib peaaegu ütelda, et paiga ajalugu algaski siis, kui kohast sai koht: kui see eristus nimega teda ümbritsevast nimetust ruumist. See, mis seal enne oli olnud, see oleks siis müüt. Ehk subjektiivne tõde, mis on küll tõde, aga siiski subjekti teadvusest sõltuv ning sellest tulenev. Kui said olema nimed, ei olnud maa enam võõras. Maa hakkas kõnelema temal kõndijaga tolle enese keeles. Maast sai kodu. Ja selle kodu nimesid pärandati vanematelt lastele ja edasi laste-lastele ning laste-laste-lastele ja ikka edasi - nii nagu jäetakse kodu neile, kes järel tulevad; siis kui enesel on aeg ära minna. Nimi peitis eneses lugu. Ja nende lugude kaudu, või ehk ka nendes lugudes enestes elasid eelkäijad meie mõtetes meile isegi märkamatuina edasi ja nõnda märkamatuina kestame meiegi. Niimoodi täidab vaim aja. Nimi peidab eneses lugu. Võib öelda ka nii, et nimi on loo märksõna. Aastasadade vältel lood lühenesid, kulusid ja nii, muundununa, sigitasid nad uued lood, mille märksõnadena nad said mõistetavamaks. Muutused toimuvad ka kohajaotustes - kohtade tähenduses, mis ei tähenda midagi muud, kui nende kohtade tähtsuse muutumist. Kes mäletaks veel, kus oli Mahvre heinamaa? Kes, või ka mis on peitunud kuue hääliku - m-a-h-v-r-e - taha? Mina ei tea seda. Muuseas, Mahvre heinamaad ei ole enam olemas. Olemas on Haavamäe uudismaaväli. Või on selle viimane nimetus põllumajandusmassiiv? Mahvre heinamaa ja Haavametsa niit ja nii mõnedki nimed heljuvad veel ainult mõnedes mälestustes ning sealgi juba maastikule mitte vastates. Niisamamoodi kajastuvadki muutused väärtushinnanguis meid ümbritsevates nimedes. See muutus käib kõikjal. Luules ja laulus kajastub aegade eetika, seda tõde pole ülearune korrata. Ja nimed on osa luulest ja laulust. Teadaolev ajalugu algab surmaga rannakivil - kivi nimeks saab Pärdi kivi, või äraraisatud tüdruku merre minekust - aegade vinas virvendab veel tüdruku nimi, aga juba-juba see kaob - kes veel meenutab Näkikivi näkiloo põhjendust? Kes olid Henrik, keda soomepäraselt Heikiks hüüti ja kelle nimi veel kumiseb Heigi küla nime sees (küla ennast enam polegi), või Haldi Erick, kes on olnud Aldreka küla alguse loos? Mida nad mõtetes kandsid ja mida nad tegid? Siinkirjutaja seda ei tea. Tean vaid, et kui inimene eemaldub maast, kaovad kohad ja kaovad ka nimed ning maa saab taas võõraks. Mõtiskleksin hetke veel Kauste nime loo juures. Aastal 1451 on ürikuis seda kohta tähistanud nimi Kausto, 1495 - Kauste ja kirjutaja suvast sõltudes natuke siiapoole, natuke sinnapoole kaldudes on ta läbi aegade meieni Kaustena jõudnud. 1977-st aastast teda enam ei ole. Ametlikult ei ole. Rahvas veel teab kunagise küla piire ja selle sisse kuulunut. Ma mõtlen kohalikku rahvast, keda oli aga nii vähe, et küla kui selline kadus. Praegu on selle nime taga haruldaste rannataimede kaitseala. Varsti aga võib-olla suvilate küla. Siis küll arvatavasti teise nimega märgitud, sest nimi müüb ja Kauste nime lugu enam ei teata. Ei teadnud keelemeister Aristegi, kes ometi palju teadis. Seega on Kauste nime lugu kadumise lugu. Mina mõtlen praegu tulemiste peale - muutuste peale. Kui muutust ei teosta tark inimene, vôib muutus hävitada midagi taastamatut. Kui ettevõtmise tulemuseks on haruldaste taimede kadumine, siis oleks parem, kui see ettevõtmine jääks ära. Saamata jääv raha on argument nende silmis, kes ei tea, või ei viitsi mõelda, aga võib-olla ei oskagi mõelda, et kõik, mis raha eest on saadav, on odav ja et tõelisel väärtusel rahalist vastet ei ole. Muutus, mida ei juhi head inimesed, hävitab vahel rohkem kui loob. Nähtavaks muutub see nimede muutustes. Carolyys ei ole ise-enesest millegipoolest etem kui Liisa, ometi tulevad Liisade kõrvale ka Carolyysid. Nii see on.
	Hiiumaa suurim loss ehitati 1755-1761.a, Suuremõisa nime kannab mõis aastast 1633. Varem kutsuti seda Pühalepa mõisaks. Enne mõisahoonet oli sellel kohal Allikaküla, mis nime saanud suure allika järgi, mis voolab välja kohas,kus kunagi kasvas suur puu. Aga võibolla oli allikaid rohkemgi...
	See on arenemissuund. Ja on kurb ja valus näha, kuidas minevikulood kaovad, sest ma olen päritolult maalaps, ja see on osa minu enda maast. Ja ma ei taha, et see muutuks, aga nii see on vist kõigi vananevate inimestega. Siiski oleks rumal progressile vastu seista, sellega mitte leppida, mitte kompromissile minna, sest igaüks on omamoodi osa selleski arenguloos. Aga muutus paneb inimesed ringlema. Otsima kohta, mis vastaks nende ootustele ja võimalustele, ja arusaamistele. Ja nii on Maalt ikka minemas neid, kellega selle Kohad kõnelesid veel nimede keeles, ja ikka tulemas neid, kellele mõne igapäev läbitava paiga nimi on vaid mõistetamatu, aga seepärast mitte veel mõista soovimata häälikute jada - aga muidugi saab olema ka neid, kes ei soovigi môista - selleks, et häälikud reastuksid nimedeks ja et nimede taga kestaksid lood, teeb iga päev tööd ka Kaitseala - see on ka üks tema töölõike.. Ja et kümnete põlvkondade sosin - Hiiumaa puhul kahekümne seitsme (!) - ei kaoks, ja et ta lapsed vähemalt koolideski saaks teadmise, mis on maa ja mis saar, mis laid ja mis rahu, ja mis on kare ja nasv ja pank ja säär ja pihl ja kuiv ja mis asi on mäkk; mis kivid on graniidid ja mis on rabakivid - ja kus neid Hiiumaal leida võib; mida kujutab endast karst ja arteesiavesi ning mis seosed neil on meie oma saarega, ja mis asi on Väärtus. Seepärast jätkub see töö. Sosinate kokkukorjamine... Ja meeldiv oleks kui keegigi lugejaist oma mõttemaastikes, või oleks see juba siis mälestusmaastikes (?) jalutades koguks kokku oma Kohtade nimed ja nende taha peidetud Lood ja jagaks neid ka meiega: et need lood ei kaoks!