Ökoturismist ja "äkaturismist" Fuerteventural ehk kes on saare peremees? Ruuben Post	Märtsi keskel toimus Fuerteventural (Kanaari saarestik, Hispaania) Euroopa Ühenduse Peadirektoraat XI poolt rahastatud projekti Eco-islands (Ökosaared) konverents, kust kuue Euroopa väikesaare seas ka Hiiumaa osa võttis. Eelnevalt on nii projektist kui ka konverentsist kirjutatud "Kaitseala Teataja" 11., 12., 13., 17. ja 18. numbris. Pealkirjas mainitud asjust olimegi kaugele Kanaari saarele arutlema kogunenud. Projekti Ökosaared meeskonnana muidugi ühel meelel ja tihtipeale koos päid vangutades. Minu jaoks oli kõik nagu praktika peale teoreetilist kursust, mõne aastaga on turismikirjandust vaata et meetrijagu raamaturiiulile kogunenud. Nüüd kinnistusid paljud tõed paika.
	Turismiehitised paistavad Fuerteventura idarannikul silma igal sammul (Autori fotod)
	Laupäeval lennujaamast majutuskohta sõites nägime ainult vulkaanilist kivikõrbe, sekka kümnete hektarite kaupa liivaluiteid ja kus harvemini, kus tihedamalt, kus väiksemaid, kus suuremaid hotelle. Mõned alles tegemisel betoonkarbid, mõned näha et asukatega ja rohelistki ümberringi kasvama pandud. Meid sõidutati saare põhjatippu, puhkekodu taolisesse madalate ridamajadega kunstkülasse. Kuskohas saare 40000 põlisasukat peaksid olema, see jäi ka veel pühapäeval mõistatuseks. Lähikonnas jalgsimatka tehes teatas giid põnevaid asju: et saarel on 70000 kitse ja ainult kolm lehma, kasvab ainult 3000 puud ja et kohalikud inimesed elavad vulkaanikoonuste (10000 aastat kustunud) taga läänekaldal. Idarannikul aga, mida meie senimaani näinud olime, polevatki elamist olnud. 600 aastat tagasi oli teine pilt, enne seda, kui inimesed metsadest põllud tegid ja tuul mulla ookeani puhus. Ja kakskümmend aastat tagasi ("Kujutage ette, kakskümmend aastat tagasi ei olnud siin mitte midagi! Nothing!") - läks lahti. Nüüd külastab saart 400000 turisti aastas, Boingud tulevad-lähevad iga 15-20 minuti järel. Kuidas see kõik ikkagi kohaliku eluga kokku käib? Meid ümbritsev tundus kunstlik ja naljakas, ehkki muidugi, märtsikuus särgiväel parajalt lõõskava päikese all rannas jalutada või tennist mängida või lamamistoolil tukkuda on ju tore. Seda inimesed meie ümber paistsidki nautivat - kes üksinda, kes paaris või perekonniti, lapsi oli päris tittedest peale.   Esmaspäeval algasime aruteludega ja teisipäeval jõudsime resolutsioonideni. Need olid kaunikesti stereotüüpselt ette valmistatud. Proovisin minagi oma hamba teravust - soovitasin turismi arendamisel lisaks looduse võimalustele ka kohaliku kogukonna sotsiaalset taluvusvõimet arvesse võtta. Asjade käiku dirigeerinud reisikorraldusfirma keskkonnaosakonna professorist direktor ei saanud isegi aru, et talle päitseid pähe sätin. Turismifirmad on üldsuse survel keskkonnamõjud kontrolli alla võtnud ja demonstreerivad end nüüd eesrindlike ettevõtjatena (väga hea!). Aga et turismiga veel ka mingid sotsiaalsed probleemid kaasas käivad, sellest ei saa nad täna veel üldse aru (väga paha!). Kuidas siis - me ju pakume töökohti, me ju maksame makse... Selleks ajaks olime juba ka kohalike inimestega juttu teinud ja selguski, et saarele seitsmekümnendatel (elanikke oli siis 20000) peale vajunud kohutav turismiuputus on elu ikka parasjagu segamini löönud. Elu on juba suuresti sõltuv turismist, 60% saare sissetulekutest ja 70% töökohtadest on seotud turismiga. Turismifirmade surve oma tegevuse laiendamiseks on väga tugev.
	Pilk konverentsisaali
	Kolmapäeval tegime saarele tuuri peale. Siis selgus - ei tea kelle, kas kohalike võimude või Hispaania riigi või mõlemate - suur tarkus. Terve saar on tsoneeritud erineva ökoloogilise väärtusega aladeks. Saarel on hulganisti looduskaitsealasid ja loodusparke. Kalapüük ja jahipidamine on rangelt reguleeritud vastavalt varudele. Saare läänerannik on ehituskeeluala ja seni suudetud hoida puutumatuna. Koos rangete ettekirjutustega kalda- ja merekaitsealade ja kohalike inimeste asulatega on läänerannikust saanud magnet neile turistidele, kes liival lesimisest ja suplemisest ka midagi enamat soovivad. Aeg näitab, kas suudetakse rahvusvaheliste turismifirmade survele vastu seista või muututakse kunstliku elukorraldusega turismiparadiisiks. Tegelikult on see lõks. Rahvusvaheline kogemus näitab, et kui paradiisisaartel jõutakse kohalik loodus ja elukorraldus kunstlikkude atraktsioonidega asendada, kaob turistide huvi, kaovad sissetulekud ja algab piirkonna degradeerumine. Fuerteventurale oleks see juba teine katastroof pärast põllumulla ookeani lendamist.