teaks
abi
anda
Ruuben Post
Leo Vann: Minu ajal ei ole nii kehva saaki olnud kui tänavu. Kevadel sain 40 kilo ahvenat mõrra kohta, nüüd sügisel on mõned üksikud kalad sisse eksind. Isegid nii palju ei ole kätte andnud, et mõrramaksu ära kataks. Ülepüüki ei peaks vist olema - kui ka võrkudega rohkem väljas käiakse, siis mõrdu on meres jälle vähem. Kudemisaegne rannapüügi keeld ei pruugi ka aidata, sellepärast, et teinekord kala ei tulegi randa ja koeb hoopis väljas rahude peal. See kalasaak tahab ikka sellest sõltuda, kas on soodsad aastad olnud või mitte. Ei ole neid asju niisama lihtne ära arvata ja paika panna.
Robert Suurvärav: Kahekümnendate aastate lõpus olin onule mõrrapüügil abiks ja siis oli ka ahvenat nii vähe, et võisid saagi seljas koju tuua. Need ilmatud mõrratäied tulid tükkis hiljem. Ikaldust võib igas asjas ette tulla - nii maal kui ka merel. Säinast ju püütakse jälle just praegu Vaemla lahel massilisemalt kui kunagi enne. Ei tahaks uskuda, et ahvena ja haugi kadumise põhjuseks ainult ülepüük on.
Meri on muidugi muutunud ja kes see oskab seletada, mismoodi see kaladele mõjunud on. Kui keegi arvab neid tarkusi teadvat, rääkigu siis teistele ka. Oma silmaga olen tähele pannud, et see Leningradi tamm pani küll solgiveed Eesti kalda poole liikuma, aga ega need muutused igal pool nii selgesti kätte ei paista.
Olev Heilo: Need mehed, kes ennast tahavad kalapüügist ära elatada, võivad veel ainult tuulehaugi ja räime peale loota. Rannas lihtsalt kala enam ei ole. Võrgusilmad on järjest väiksemaks lubatud ja mis särjevõrku kinni jääb, sellest ju ka enam elulooma ei ole. Me oleme ammu pakkunud, et laseme kevadel kalal vähemalt rahulikult ära kudeda ja paneme rannapüügi selleks ajaks kinni. Miks seda ei võiks mõneks aastaks teha, siis oleks vähemalt lootust, et asi tulevikus paraneb. Kui niimoodi, nagu praegu, edasi laseme, siis pole varsti enam kolmevõrgu meestel ka perele leivakõrvast võtta, rahateenimisest rääkimata.
Rein Raudsepp: Kalapüük on siiski üsna paljudel peredel hinge sees hoidnud. Kui me ka peame nüüd ülepüüki ja asjade allamäge minekut tunnistama, siis on see väikeseks õigustuseks ja paljaks rumaluseks mina seda ei peaks. Ehk on nüüd raskemad ajad möödas ja võiksime jälle rohkem mõistuse järgi tegutseda.
Üks asi on kalavarud ja nende taastumine, aga kes oskaks ütelda, kuipalju kalast üldse kaluri omaks saab? Asjad ei taha sugugi nihkuda hüljeste probleemiga - kauaks seda veel uurima jäädakse? Uus häda, kormoranid, on tugevasti platsis ja mina olen tähele pannud, et suured kalakajakad on hakanud madalas vees kalamaimusid välja püüdma. Kui nüüd ameerika naaritsa uurimine on käsile võetud, pakuks mina ka seda hinnata, kuipalju nad kevadeti kudevatele haugidele võivad liiga teha. Haugide kudemispaiku on väga vähe alles jäänud ja mina kardan küll, et mingid on seal platsis matti võtmas. Loodus sätib küll ise asjad tasakaalu, aga kalur jääb praegu selles tasakaalus kaotajaks pooleks.
Kalade kudemise aegseid püügipiiranguid on Tallinna tasemel arutatud, aga tundub, et siin töötavad vastu kalatööstuste huvid ja nad ei lase niisugust seadusandlust läbi. Nendel on kalli filee müügi lepingud muidugi ette sõlmitud ja mis nemad mõistlikust püügist teavad või peavad. Kui asja tundvad hiidlased ise kokku lepiksid ja ühel meelel lihtsalt merele ei läheks, siis oleks see küll üks suur asi ja kalavarude taastumisele oleks see ilmselgesti suureks toeks. Aga mismoodi selle kokkuleppe juurde jõuda ja kes seda peaks eest vedama ja korraldama?
