Laidude kaitseala on eelkõige trobikond saari Väinameres. Maatükk, mis asub keset vett, on hoopis midagi muud kui sama suur ala kuskil suure maa peal. Siin toimivad isoleeritus, vee, tuule ja jää mõju. Nende muutujate abil määratakse ranna kuju, taimede levik ja linnustiku rikkus. Saared on maapinna tõusu tõttu pidevas muutumises. Suuremad laiud on väga noored (rannik) ja samas mitu tuhat aastat vanad. Reljeef on rahutu ja niiskusreziim äraarvamatu. Selline mitmekesisus annab võimaluse kasvupaika leida väga paljudel taimeliikidel. Kooslused vahelduvad väikestel aladel kiiresti. Nii võib teadja inimene leida ühelt ruutmeetrilt ligi viiskümmend taimeliiki. Seda suurt taimede pidu on toetanud ka inimene oma tegevusega. Karjatamine ja niitmine on hoidnud saari metsastumise eest.

Eriliselt köidab tähelepanu Hanikatsi laialehine salumets. Siin kasvab üle kolmekümne puu- ja põõsaliigi. Haruldane on klibusel rannavallil levinud pärnik. Hanikatsi saarelt on kokku leitud 443 taimeliiki, see teeb terve kolmandiku kõigist Eestis kasvavatest taimeliikidest.

Nii on laiud esmajoones meie taimkatte ajalooliseks ürikuks, kuna siin saab üheaegselt jälgida kujunevaid ja teiselt poolt reliktseid taimekooslusi, taimkatte arengu käiku, kulgu, suundi ja ökoloogiliste tegurite mõju summaarselt või üksikult.

Saared on rikkad lindude poolest. Kokku on kohatud 187 linnuliiki ja pesitsema jääb neist 110. Suuri haruldusi siit leida ei ole. Eraldi märkimist väärib vast naaskelnoka koloonia Soonlepa lahes. Läbirände ajal peatuvad saarel tuhanded valgepõsk-lagled ja merel kümned tuhanded sõtkad ning aulid, liiguvad kurvitsa- liste salgad. Nii talvel kui sügisel tiirutab siin toiduotsinguil merikotkas. Sügisel hilja kohtame hallrästaste parvi ja pihlakad laulavad siidisabade külastusretke ajal. Luiged ja sinikaelpardid ei lahku enne kui jäätub meri.