1996. aasta alguses alustas BKA Hiiumaa Keskuse Keskkonnalaboratoorium saare jõgede (Hiiumaal on terminoloogilises mõistes tegemist küll ainult ojade ja kraavidega) seireprogrammiga, mille ees- märgiks on vooluvete seisundi ja neis toimuvate muutuste jälgimine. Miks jõed? Ja miks neid piielda?

Ikka ja jälle on siin tegemist ülesannetega, mis üldse tingisidki biosfääri kaitseala loomise – inimtegevuse tagajärjeks maailmamastaabis on keskkonnatingimuste aeglane, kuid pidev muutumine ning seda paraku ikka veel halvenemise suunas. Õhk, mida me täna hingame, ei ole kvaliteedilt enam see, mis eelmisel sajandil; vesi, mida me praegu joome, on maailma keskmisena võetuna täna viletsam kui … ja nii edasi.

Loodust ei hakatud tähtsustama ja kaitsma mitte kellegi isikliku huvi või üleliigse aja tõttu. Huumus toidab taimi, taimed loomi ja meid. Aga vihm, mis maad kastab, on kusagil kaugel taevasse paisatud saasta tõttu mullale ja taimedele veidi vastuvõetamatum kui aegu tagasi.

Biosfääri kaitsealad on kohaks, kus keskkonnamuutusi jälgitakse, registreeritakse ja järeldusi tehakse. Antud jutu aluseks on jõed. Vesi koguneb ojadeks, ojad jõgedeks. Ja jõed peegeldavad kõige paremini seoseid looduslike tingimuste ning inimmõjude vahel – muutused vee keemilises koostises annavad meile siin kõige kiiremini teada, et midagi võib kusagil valesti olla. Uurimisobjektideks olid 1996 aastal seitse jõge: Lehtma, Pihla, Vanajõgi, Jausa, Luguse, Suuremõisa ja Nuutri. Programmi muutusega 1997 aastal langesid Jausa jõgi ning Vanajõgi välja ning täna tegutseme ainult viie jõega.

Proovivõtu punkte – need on kohad, kust veeproove võetakse – on igal jõel kaks kuni kolm. Nende arv sõltub jõe iseärasustest. Tavaliselt on üks proovivõtu punktidest foonipunkt, mis iseloomustab jõe sellist valgala, mis on inimtegevusest mõjustamata – ta paikneb alati looduslikus piirkonnas kus ei ole asulaid. Teine proovivõtu punkt on alati lävendipunkt; see paikneb piirkonnas, kus jõgi suubub merre; kuid ta asetseb alati nii, et on välistatud mere veetaseme tõusu mõju.

Vaatluste tihedused olid meil mõlemal aastal veidi erinevad. 1996. aastal oli eesmärgiks saada üldisi andmeid jõgede kohta, kuna sel ajal puudusid meil üldse mingisugusedki teadmised Hiiumaa jõgede vett kujundavate tegurite kohta ja seetõttu võeti proove iga kuu esimesel nädalal (s.t. 12 korda aastas). 1997. aastal viidi proovivõtu tihedus juba sõltuvusse aasta sesoonsusest (see tähendab, et proove võetakse vastavalt ilmastiku sellistele muutustele, mis peegelduvad jõe veetaseme muutustes). Need kontrollajad langesid vastavalt suurvee tõusu perioodile, kõrgvee momendile, suurvee alanemisele, talvisele ja suvisele vee miinimumile ning sügistulvade ajale, seega võetakse praegu proove 6 korda aastas.

Jälgitavate keemiliste ühendite valikul sai määravaks ühe või teise aine keskkonnale mõjuvus: lämmastik- ja fosforühendid rikastavad vett toitainetega nõnda, et algab veekogude kinnikasvamine. Foonipunkt näitabki ära vee sellisena nagu ta meil on Hiiumaa inimese tegevusest sõltumatuna. Ehk teisiti öeldes: sealses vees toimuvad muutused tulenevad tuultega mujalt meile kanduvaist saastainetest. Lävendipunktist võetud proovide andmed annavad meie enese saare reostuse. Määratavateks parameetriteks on lämmastikühendid: ammoonium-, nitraat-, nitrit- ja üldlämmastik; fosforühendid: ortofosfaat- ja üldfosfor; üldraud; sulfaat; bioloogiline hapniku tarvidus; hõljum; hapniku sisaldus jne.

Tavapäraselt ühe või kahe aasta tulemustest mingeid suuri järeldusi veel teha ei või. Praegu saab öelda, et Hiiumaa jõed on oma ülemjooksul üsnagi puhtad. Inimese mõju jõgede vetele on asulate kaudu otsene ja see peegeldub alamjooksult võetud veeproovides. Mida suurem asula, seda suuremad on reostuskogused võrreldes fooniväärtustega. Aga Hiiumaa jõgede enesepuhastusvõime on minimaalne. Arvestama peab kaht tõsiasja: meie asulad paiknevad rannikualadel, s.t. jõgedel on peale asulate läbimist minimaalne tee mereni ja jõgede kõrgusjoonte vahe algpunktist merre suubumiseni on Hiiumaal tühine, millest tulenevalt on ka voolukiirused väikesed. See vähendab isepuhastusvõimet ehk ümberöelduna – vesi ei liigu. Suvel, kui vooluhulgad on muutunud eriti väikeseks, väheneb ojades hapnikusisaldus, veetaimestik hakkab vohama, toimub voolusängi edasine kinnikasvamine, järgneb järjekordne voolukiiruse vähenemine ning ring läheb käima edasi ja järjest edasi, kuid juba tunduvalt kitsamalt.

Hiiumaa jõed on hellad. Senine monitooring on näidanud, et suuri saastekoguseid tuuled meile kaugkandena seni veel ei too. Enamus sellest, mis meie saarel elukeskkonda saastab, on meie eneste tegevuse tagajärg.