Hiiumaast lõuna- ja idapoole jääb mereala, mida kutsutakse Väinamereks ehk Moonsundiks. Oma looduse poolest on iseäranis huvitav see Väinamere osa, mis ümbritseb laidudekaart ja ulatub Kassari saareni. Selle madala mere rikkuseks on nii kalavarud, linnustik, kahe hülgeliigi lesilad, haruldaste vetikate kogumid. Selle mere probleemiks on reostumine, loodusrikkuste vaesestumine, inimkoormuse pidev suurenemine. Just seetõttu on Väinamere Hiiumaa-poolne osa juba mõnda aega tähelepanu all olnud kui tulevane merekaitseala. Kunagi jäi loomata siinne merepark, see idee on praeguseks Hiiuväina looduspargi plaanideks ümber kujunenud. Rahvusvaheliselt aga on see piirkond erilise tähelepanu all kui Ramsari konventsiooni ala (s.o. veelindude seisukohalt tähtis märgala) ja üks tulevastest “Läänemere Kaitsealadest”.

Selleks, et siinset looduskaitset edendada, tasakaal majandamisega leida ning lõpuks piirkonna planeeringuni jõuda, tuleks siinses meres toimuvat põhjalikumalt tundma õppida. Seejärel tuleks kokku panna piirkonna kaitsekorralduskava. Õnneks toetab niisuguse kava koostamist Maailma Looduse Fondi (WWF) Rootsi osa.

Mere tundmaõppimist, millel siinkandis pikaajalised traditsioonid, jätkati käesoleva aasta augusti lõpus rahvusvahelise ekspeditsioonina. Rohkem kui nädala jooksul baseerus Saarnaki laiul eesti-soome-vene ühisekspeditsioon. Soomlased olid esindatud allveerühmaga “Alleco”, eestlastest olid kohal merebioloogid eesotsas Georg Martiniga. Peterburi uurijad saabusid Väinamerele professor Aleksei Nekrassovi juhtimisel oma katamaraaniga “Orients” mis on hiidlastele juba tuttav eelmise aasta Kõpu ekspeditsioonist.

Peamine tööülesanne oli mere põhja elupaikade kaardistamine ja kirjeldamine, mille tulemusel saaks teada, kuidas siinne põhja-elustik paikneb. Tehti mitukümmend sukeldusjaama, akvalangistid tegid põhja kirjeldusi ning võtsid pinnase ja elustiku proove. Vene teadlased keskendusid ka merevee omaduste uurimisele, näiteks vee läbipaistvusele, temperatuurimuutustele, soolsuse ja muude keemiliste näitajate analüüsidele.

Ekspeditsiooni aruanded peaksid novembris jõudma teadusrühmade käest biosfääri kaitseala keskusesse. Nende tulemuste põhjal alustatakse Hiiuväina tsoneerimist ning kaitse- ja majandamise ettepanekute väljatöötamist.