Lembit Sauer

Olen kalapüügil pikka aega vaatlusi teinud. Nende põhjal on võimalik jälgida, kuidas kalavarud järjepanu kahanevad. Esimest korda lõin häirekella 1990. aastal, kui avaldasin selleteemalise artikli “Hiiumaas”. Teisel korral 1993. aastal kirjutasin Eesti Vabariigi Kalaametile. Kahjuks jäi minu sekkumine tähelepanuta.

Nüüd vaatlustulemustest. Need on antud Kärdla ja Hiiessaare lahe kohta kokku. Keskmiselt on aastas olnud kuni 50 püügikorda (vaata tabel). Parimaks püügiaastaks loen 1988-ndat aastat.

Püütud kalade arv ühe võrgu kohta ühel püügikorral

	SÄINAS	HAUG	SIIG
1975. a.	0,95	0,36	0,44
1979. a.	0,14	0,49	0,2
1988. a.	0,56	0,43	0,58
1992. a.	0,62	0,01	0,52
1994. a.	0,19	0,04	0,1
1997. a.	0	0,01	0,21

On iseloomustav, et kui 1990. aastal sõpruskohtumisel Virolahtiga Hiiumaal Sarvel püüdsid 23 kalastajat 119 haugi ja 42 ahvenat, siis 1996. aastal ei õnnestunud 40 kalastajal püüda ühtegi kala! Ning veel üks mõtlemapanev näitaja: 1996 ja 1997 oli mõrdades pidevalt hüljeste ja kormoranide poolt räsatud kalu. Rekord oli 26. septembril 1996, kui korraga olid mõrras 6 meriforelli jäänused. Kui need kalad oleks õnnestunud tervelt kätte saada, siis olnuks see ju tubli kalasaak!

Millest siis sõltuvad kalavarud, millised on muutused ja mis võiks olla nende põhjuseks? Et kalavarud püsiksid, peaksid suurendavad ja vähendavad tegurid olema tasakaalus (vaata skeemi).

Veeloomad.

Hüljeste küttimise keelustamisega meie rannameres suurenes nende arv järsult. Hüljeste kaitsjad selle väitega ei nõustu. Objektiivsema pildi saamiseks korraldasin 1995. aastal sellel teemal küsitluse, millele vastas 102 merelkäijat. Neist 3 arvas, et hüljeste arv on vähenenud, 6 ei osanud midagi öelda ja tervelt 93 leidis, et hüljeste arv on suurenenud. Siinkohal väljavõtteid põhjalikumatest vastustest.

Tarmo Rajang: “Hüljeste arv meie rannameres (Lehtmast Hellamaa laheni) on küllalt suur, et kaluritele muret teha. 1993. aasta suvel oli Selgrahul 350-400 isendit.”

Olev Heilo : ”Hülged võtavad järjest suuremad merepiirkonnad oma kontrolli alla. Klaasirahul on hülgeid loendatud 1980 - 1993. a. Kui 80-ndate algul oli hülgeid aprillis 70 - 100 ja juunis 200 - 250, siis 90-ndatel aprillis üle 150 ja juunis üle 400 isendi.” Minu vaatlusandmetel oli Tareste lahes suurim hüljeste arv 16 looma 16. augustil 1995. aastal.

Hülgekaitsjate ja kalurite vaidlused puudutavad põhiliselt hüljeste poolt püünistest söödud kalu ja lõhutud püüniseid. Ära on unustatud see, et hülged toituvad ka siis, kui neil ei õnnestu püünistest kala saada (hallhüljes sööb puuda kala ööpäevas). Ka see on ju märgatav kahju kalavarudele.

Viimastel aastatel on Hiiumaal suurenenud ameerika naaritsa ehk mingi arvukus. Kindlasti teeb mink meie sisevetes kudevatele kaladele kahju, kuid millises ulatuses, pole veel uuritud.

Linnud

Kahel viimasel aastal on Tareste lahele end mugavalt elama asutanud kormoran. See suur ablas ainult kaladest toituv lind on osav ja jõuline kalapüüdja. Ta on võimeline sukelduma mõrda, seal sobivad kalad (meriforell, haug, siig, luts, ahven jt.) ära sööma ja siis ka osavalt mõrrast välja ujuma. Temagi ei toitu üksnes kalurite püünistesse sattunud kaladest.

Kalad

Kala on toiduks kalale. Et haug võtaks kaalus juurde ühe kilo, vajab ta 6 - 8 kg teisi kalu. Tähelepanu vääriv on ogalike rohkus. Ei ole haruldane, kui mõrras on korraga 4 - 5 kg ogalikke. Eriti suured parved olid tänavu sügisel Kärdla sadamas. Jäi mulje, et ühe kudeva kala marjaterale konkureerib kümmekond ogalikku.

Inimene

Rannapüügis on palju muutunud. Arvan, et väga oluline on rannakala väärtustumine. Kasutusele on võetud nn. ”nähtamatud võrgud”. Kui kolhoosiajal oli kevadine suurpüük põhiline, siis nüüd on rannapüük muutunud aastaringseks.

Halb on see, et järjest minnakse üle väiksemate silmadega võrkudele. Niimoodi hukkub mõttetult palju suuremate kalade noortejärke, sest tamiilvõrgust neid tervetena välja päästa on peaaegu võimatu. Kalurite arv on suurenenud, kuid seni on püüki limiteeritud püüniste arvu järgi. Näiteks on ju olukord ühesugune, kui üks kalur asetab püügile 30 võrku või kolm kalurit igaüks 10 võrku.

Need on muutused, mis toimunud viimastel aastatel. Tuleb otsustada, kas jätkame samas vaimus ja tõenäoliselt kujuneb meie meri siis ogalike mereks või püüame ühiselt midagi ette võtta olukorra parandamiseks. Seda tuleb kindlasti teha kompleksselt, sest ühe ohu kõrvaldamine olulist kasu ei too.

Arvan, et teha tuleks järgmist:

1. Laiendada aastaringseid kalapüügi keelualasid (näiteks Käina laht, Kirikulaht jt).

2. Piirata väikesesilmaliste (alla 38 mm, märtsis ja aprillis 50 mm) võrkude kasutamist.

3. Sõnastada kalapüügieeskirjad selgelt ja üheselt mõistetavalt. Näiteks on poolikud kevadised haugipüügi piirangud kudemise võimaldamiseks. On lubatud kaaspüük ning väljapüütud haugid mahuvad selle alla. Et saada soovitud tulemust, tuleb ka kaaspüük keelata.

4. Jätkata ja suurendada kalavarude kunstlikku paljundamist.

5. Määrata hüljestele kindlad elupiirkonnad ning tõrjuda nad teistelt aladelt välja.

6. Uurida mingi toitumist meie sisevetel ja selgitada välja selle mõju kalavarudele.

7. Piirata kormoranide arvu.

8. Organiseerida ogalike väljapüüki.

Need siin on ühe inimese arvamused ega pretendeeri ainuõigusele, kuid loodan, et nad aitaksid kaasa kalavarude paremale majandamisele. Samuti arvan, et on viimane aeg juttudelt tegudele üle minna.