Eesti Vabariigi taaskehtestamisega on muutunud rannakalanduse olukord, kalurkonna moodustumise alused on erinevad. Kui käsiõnge ja spinninguga kala püüdvate kalurite püügilelubamise tingimused on üldjoontes samad, siis kutseliste vahenditega püüdvate kalurite merelesaamise tingimused on palju lihtsamad. Kutselise kalapüügiga tegeles Hiiumaal ainult Hiiu Kalur. Rannapüügi brigaadides oli umbes 50 kalurit ja peale nende veel 150 abikalurit.

Praegu tegeleb rannapüügiga 180 kutselist kalurit ja 650 rannaelanikku. Rannaelaniku staatust võib võrrelda endise abikaluri omaga. Veel mõni merekoormust iseloomustav arv. Kui Hiiu Kalur pani igal kevadel püügile 190 mõrda, siis praegu püüavad kutselised kalurid kala 310 ja rannaelanikud 80 mõrraga. Vähem on püügil ainult seisevnootasid - 56 asemel 32. Hiidlased püüavad kala veel 56 rüsa, 4 põhjanooda, 5 veonooda, 80 000 põhjaõnge ning 4500 nakkevõrguga.

Kalurid lähevad ikka merele kala saama. Viimasel ajal aga juhtub tihti, et püüavad küll, aga kala ei saa. Siin on põhjuseid kindlasti palju. Mina ei võta endale õigust neid paika panna. Piilun parem teadlaste töömaile.

Alates 1990. a. toimuvad Hiiumaa laidude ümbruses rannikukalastiku seirealased uurimistööd. 1991. aastal liideti need rahvusvahelise Läänemere Rannikukalastiku Monitooringu programmiga, mille koordineerimiskeskus asub Ålandi Maavalitsuses ja juhendamine toimub Rootsi Kesk- konnaministeeriumi poolt. Programmiga on liitunud Rootsi, Soome, Eesti, Läti ja Leedu ning valmistutakse Poola kaasamiseks. Aastatel 1990-1994. finantseeris töid Põhjamaade Ministrite Nõukogu, 1995. aastast Eesti Keskkonnaministeerium ja Hiiumaa Kalakapital.

Kontrollpüügid on tehtud augusti esimesel poolel kindlaksmääratud kohtades, reeglina kuues korduses igal aastal. Kasutati nakkevõrkude kombinatsioone silmasuurusega 17, 22, 25 ja 30 mm. Registreeriti tuule kiirus, suund, vee läbipaistvus, pH, veetemperatuur pinnal ja põhjas. Püütud kaladel registreeriti liik, pikkus, sugu, ihtüopatoloogiline seisukord visuaalselt, valikuliselt (pikkusklassis ca 50 tk) võeti soomusproov või lõpuskaaned vanuse ja kasvukiiruse määramiseks.

1996. a. andmetöötlusel langesid erilise tähelepanu alla ahvenavarude seisund ja nende hindamiseks kasutati mõrdpüüniste püügiefektiivsuse näitajaid. 1996. a. püüti standardse metoodika järgi 64 võrgupäevaga 1359 kala, neist ahvenat 222 (1990-1996. a. -8432). Valikuline vanus- pikkus analüüs tehti 118 ahvenal (lõpuskaante järgi).

Pikkusemõõtmiste massanalüüsil Väinamere mõrrasaakides mõõdeti 1996. a. 591 ahvenat (1991-1996. a. - 4184). VOSTBALTRÕBVODI aastaaruannete järgi kasutati 27 965 ahvena pikkusandmeid aastatest 1969-1990.

Kõik arvutused tehti CPUE ühikutes (saak püügivahendite kohta ajavahemikus). Seirepüükides arvutati CPUE-ks ahvena saak isendites võrgujada kohta (4 nakkevõrku) ühe öö püügil. Tööndusliku püügi CPUE oli saak isendites ühe ääremõrra kohta aastas.

Uuringute tulemusel saadi andmed saagi, vanusklasside vahekorra, põlvkondade tugevuse, suremuse, liikide arvu ja liigierisuse ning populatsiooni lainete kohta.

Nende põhjal võiks ahvenavarude vähesuse oletatavad põhjused välja tuua nii:

a) see on seotud põlvkondade moodustumise tsüklilisusega, mis võib olla liigisisene geneetiline seadus- pärasus;

b) võib olla vahekorra saakloom / kiskja seaduspära;

c) tuleneb keskkonnamuutustest (kliima, veekeskkonna hüdrokeemia, s.o. toitelisus või reostus);

d) parasiit-peremeeste arvukus.

Ahvena käitumises on toimunud muutused, mis aastati teevad ta kergemini püütavaks ja vastupidi. Seisevpüügivahenditega (nakkevõrgud, mõrrad) on tabatav liikuv kala. Kui esineb mingi tegur, mis sunnib kalu antud aastal tegema laiaulatuslikumaid rändeid, siis on nad paremini tabatavad ja saagid suurenevad. Midagi sarnast esines 1993 ja 1994. a. See väljendus ka katsepüügiandmete järgi arvutatud sure- musnäitajates. Kala kogunes nendel aastatel rannale lähemale, st. püüniste asetamise piirkondadesse. Selle tõttu varude väärtus ei suurenenud aga nende väljapüük oli lihtsam.

Ahvena üldsuremus võib suureneda mingi keskkonnateguri toimel, näiteks merelahtede ummuksisse jäämisel karmidel talvedel. Kõige raskemalt mõjutab see noorkalu, sest nemad jaotuvad kaldapiirkonna madalamatele vetele lähemal. Sama tegur võib kalavarusid mõjutada kaudselt - hukkub ka nende toidubaas. Lihtsa vaatluse alusel võib öelda, et kuni 1993. a. prevaleerisid suurte (vanemate) ahvenate toidus noored emakalad, 1994. a. emakalad ja ogalikud, edaspidi ogalikud - ka see on kaudseks tõenduseks ahvenate ümberpaigutumisest rannikule lähemale. 1997. a. kevadiste saakide analüüside järgi on ahvenad vähetoitunu ja kõhna välimusega (vastavate analüüside puudumise tõttu ei saa õelda, et nad on haiged, kuid näib nii).

Paika ei pea väide, et põllumajandusliku hajusreostuse vähenemine on merekeskkonda oluliselt tervendanud - see reoainete hulk, mis aastatega merre voolanud, on seal segunenud ja mudalasundites ladestunud. Piisab õige väikesest muutusest vee happelises reaktsioonis või puhverdusvõime vähenemisest kui need kaladele üldjuhul kahjulikud ühendid lahustuvad uuesti vette. Midagi analoogset toimub talvisel ummuksisse jäämisel jääkatte all ja ei ole välistatud kesksuvisel „vee õitsemisajal“. Suurimad ohupiirkonnad on jõgede suudmealad, kus magevesi riimveega seguneb (tavapäraselt ongi need merelahtede sisemised madalaveelised osad, mis on olulised ahvena noorjärkude turgutusalad).

Ahvenavarudele mõjus halvavalt ka püügivõimsuse suurenemine, mis põhjustas varude ülepüügi. Sellest annab tunnistust vanemate isendite kadumine katsepüükidest ja töönduslike saakide noorenemine üldise arvukuse vähenedes. Eeldused selleks andis riiklikult seadustatud püügiõiguse laienemine, statistiliste väärandmete kogumise süsteem, soodne turusituatsioon, uut tüüpi püügivahendite kasutuselevõtt, sotsiaal- probleemide lahendamine taastuva ressursi arvelt, mille suurusest ettekujutus puudub.

Ahvena arvukuse vähenemine Väinameres seireandmete järgi (1990-1996. a.) on 8,7 korda ja töönduslike saakide analüüsi järgi (1991-1997. a.) 19,1 korda.

Kõige rohkem on kannatanud (võrreldes 1990-1996. a. keskmisega) vanemate (5-11 aastased) kalade arvukus - 12 ja rohkemgi korda, nooremate, tööstuslikus saagis veel osalemata kalade arvukus on vähenenud 5-8 korda.

Seega tugevate ahvenapõlvkondade saaki tulekut lähiaastatel (kuni 5 aastat) oodata ei ole (1990-1996. a. andmete alusel).

Jätkuv varude ülepüük võib Väinamere ahvenapopulatsiooni väga pikaks ajaks jätta madalseisu või selle hävitada. See oleks lühike ülevaade teadlaste aruannetest. Nad annavad ka soovitusi olukorra parandamiseks. Usun, et kõige paremini jõuame probleemidest üle ühise mõtestatud tegevusega. Pean ütlema, kalurite mõtted on väga headel radadel. Pakutakse konkreetseid lahendusi kalavarude säästliku kasutamise, taas- tootmise ja kaitsmise kohta. Teadlaste kokkuvõte tundub küll trööstitu, aga see käib põhiliselt meile enam huvipakkuva liigi (ahvena) kohta, meres aga on veel palju teisi kalaliike.

Maavalitsus on tegelenud kalavarude taastootmisega juba aastaid. Esimesed märgid selle tulemuslikkusest on olemas. Õngu Noorkalakasvanduse meriforelli tagasipüügi tulemused on rõõmustavad. Tänavustest, kalamarja saamiseks püütud sugukaladest on 2/3 kalakasvanduse poolt märgistatud kalad. 1995. a. Soonlepa lahte toodud kohad pole asustuskohta maha jätnud ja on esinenud kalurite püünistes. Järeldus on üks - kalavarude taastootmisega tuleb tegeleda veelgi intensiivsemalt. Pean silmas eeskätt looduslike kudealade taastamist ja olemasolevate kaitsmist.

Härjanurme kalakasvandusest saime 20 000 samasuvist koha (9800 Kirikulahte, 10 200 Õunaku lahte), 31 540 samasuvist siiga (kõik Õunaku lahte). Esmakordselt tõime samast ka 8200 jõevähki. Soovime neile head kohanemist ja jõudsat kasvamist.

Loodan, et kalurite kalasaagid on tulevikus paremad ja meie pidulaualt ei kao traditsioonilised kalaroad.