Asusin isatalu taastama 90. aastate alguses. Tegin arvutused ja jõudsin järeldusele, et väikese perekonna äraelatamiseks on vaja ca 100 ha metsamaad. Praeguseks on see piir ilmselt juba 150 ha lähedal.

Väikese metsamaa omamine (mõni hektar) võib pikemas perspektiivis olla majanduslikult kahjulik, kuigi alguses paistab vastupidi. Ei osata ette näha suuri kulutusi, mis omanikuks olemine

kaasa toob. Kui tegelda metsandusega, tuleb luua suuri, korralikke metsandustalusid. Tõenäoliselt on väikese metsamaa omanikul kasulikum oma maatükk hoopis müüa. Loomulikult ei kehti see juhul, kui omanik soovib oma metsas ise “nokitseda” või parki rajada. Juba ajalooliselt on välja kujunenud, et erametsandus peab korda seadma suhteliselt kehvemas seisus ja viletsama maaga metsad. Mõisamaade taludeks jagamise ajal jäid paremad mõisa metsamaad põhiliselt riigile.

Kahjuks avaneb talumetsa vanemates osades tihti troostitu vaatepilt: on tormimurdu, kahjurikoldeid või lihtsalt surnud ja risustunud metsa. Tõenäoliselt püüab omanik oma metsa korda teha, kuid tal puudub metsandusalane eriharidus. Nii võib tekkida olukord, et ta koristab aastaid ainult tormimurdu ja lõpuks sellest tüdineb. Isiklikest kogemustest pean märkima, et sellest ajast peale, kui kasutan metsas konsultantide abi, läheb töö palju paremini. Kurb on vaadata neid erametsi, kus ”kõiketeadja” üksi tegutseb.

Et oma metsa korralikult majandada, tekib omanikul veel igasuguseid probleeme. Need on raiete korraldamine, st. mida ise teha, mida tellida. Teiseks küsimuseks on puidu väljavedu raielangilt laoplatsile. Järgneb puidu transport ostjani ning realiseerimine. Edasi on aga ees metsauuendus, mis lõppraie puhul kujuneb äärmiselt kulukaks.

Kõigi loetletud küsimuste kergemaks lahendamiseks on loodud metsaühistu “PATAK”. Nimi tuleneb külanimede Paope, Tahkuna ja Kõpu algustähtedest. Nimetatud ühistu eksisteerib juba paar aastat ja liikmeid on kümne ringis.

Praegu kehtival metsaseadusel on erametsaomaniku jaoks üks puudus: kuna põhiseaduse järgi on eraomandus puutumatu ning metsamajanduskava ei ole otse kohustuslik, siis tekivad juriidiliste manipulatsioonide võimalused ja kuritarvitus metsa suhtes. On ilmselge, et looduskeskkond ja mets kui selle osa anarhiat ei talu.

Meeldiv on, et uues metsaseaduse eelnõus nähakse ette metsanduse keskkonnasõbralikum suunitlus. Sisse on toodud uus mõiste- “võtmebiotoop”. Nimelt on meil veel küllaga säilinud vanade kiviaedade kohti, üksikuid suuri puid, allikaid jne. Kui arenenud lääneriikides hakatakse selliseid keskkonda mitmekesistavaid objekte uuesti juurde looma, siis meil on vaja säilitada juba olemasolevad. Siin võib ilmselt kohati tekkida eraomaniku vastuseis, aga see on juba tingitud varasema seadusandluse puudustest.

Näiteks võib tuua olukorra, kus osa tagasisaadud maast on sattunud kaitseala territooriumile. Kuna omanik seda maad majandada ei saa, siis oleks see nagu uus represseerimine. Sellise maa majanduskasutusest väljajäämine tuleb riigil kompenseerida kas rahaliselt või asendusmaaga (20. veebruaril 1998. võeti Riigikogus vastu seadus, mille alusel range korraga kaitsealal kinnisvara omavatel eraisikutel on võimalik see vahetada riigile kuuluva kinnisvara vastu.- Toim.). Vastasel korral tekitab see inimestes üldist vastuseisu looduskaitsele.

Riik võib erametsandust toetada ka maaparandustööde, teede ehitamise ja jäätmaade metsastamisega. Tegelikult peaks riik neid tegevusi kindlasti toetama, kuna kõigi vajalike tööde kulukust arvestades võib karta, et metsaomanik püüab neist igati hoiduda.

Lõpetuseks minu hea tuttava mõttetera:
"Kui naabril läheb paremini kui minul, siis on see minu viga".