1997. aastal toimus Lääne-Eestis ja suurematel saartel ekspeditsioon, mille eesmärgiks oli hinnata inimmõju rannikuelupaikadele. Projekti finantseeris Eesti Keskkonnaministeerium, Hiiumaal viis tööd läbi artikli autor.


Ekspeditsiooni eesmärgid tulenesid rahvusvahelisest projektist “Läänemere ranniku ja merebiotoopide Punane Raamat”. Lühidalt seisnes projekt ühtse biotoopide (elupaikade) loendi kooskõlastamises ja nende kahjustatusele ning ohustatusele hinnangu andmises. Vaadeldi elupaikade taastatavust ning põhilisi ohutegureid. Üheks neist oli kõigis osalenud maades turism, niisiis pöörati sellele suurt tähelepanu Eestiski.

Ranniku kahjustatuse aste oleneb nii otsesest inimkoormusest kui looduslikust omapärast. Hiiumaa rannik on kaetud mere poolt sorteeritud setetega ning vastavalt pinnakatte iseloomule sisaldab see enam kas klibu, moreeni, savikaid setteid või liiva. Kohati on tuul kuhjanud liiva luideteks, millest kõik on tänaseks kinnistatud. Elupaikade valik on mitmekesine. Liivastel randadel esineb eelluide, millele peagi järgnevad luitemännikud (harvad on liivaastangud), kohati esineb ka sanglepikuid ja kuuse-segametsi. Viimaseid tuleb ette ojade orgudes. Savikatel randadel (pruun savimoreen, jääjärve savi) levivad peamiselt roostikud ja kõrkjastikud, neile järgneb sanglepik. Kõrge aluspõhjaga aladel on rannad valdavalt klibused, leidub rannikukoosluste fragmente, otsesest üleujutuspiirist kõrgemal algavad loopealsed ja loometsad. Tihti on liivarannad või klibused rannad kombineerunud moreenrandadega, esineb üksikuid kahe kuni kolme meetri kõrguseid rändrahne, väga harva ka munakarandu (munakaist rannavalle).

Kokku käidi rannas 113 korral. Andmete analüüsil jaotati Hiiumaa rannik 20 mõtteliseks lõiguks, mis eristuvad kas looduse ilme muutumise või erineva kahjustatusastme järgi. Rannalõikude pikkust arvestamata jättes täheldati 10 lõigul väiksemaid kuni suuremaid kahjustusi ja 11 lõigu kohta märgiti nende jätkuvat ohustatust inimtegevuse poolt.

Suurimaiks rannikut kahjustavaiks tegureiks on hoogustuv ehitustegevus ja turism. Hiiumaa on küll niigi haruldaselt heakorrastatud paik Eestimaal oma viitade, tahvlite, prügikogumiskohtadega, kuid nähtavasti jagub seiklejaid ka järjest enam paikadesse, kus prügikotte ja telkimisplatse pole. Prahist ja lõkkeplatsidest enamgi teeb muret rohukamara lõhkumine metsades ja randadel. Autodega sõidetakse nii kaugele randa kui võimalik, sealhulgas suisa luiteist alla.

Eriti halb on olukord Kõpu poolsaare põhjarannal,kus silmnähtavalt on juurde tekkinud uusi teid randasõiduks. Need tuleks üle vaadata ja mõned sulgeda, teistel aga leida koht, kus parkida ning vastav tähistus üles panna. Luitepinnas on väga tallamisõrn ning juba praegu võib mitmetes kohtades näha, kuidas autoteed ümber puude looklevad vastavalt sellele, kus kamar veel kannab. Jalgsiliikumise piiramine poleks veel vajalik.

Omaette “vaatamisväärsus” on nn. surfiparadiis. Kas selline lärmitekitav ettevõte kaunile liivarannale ja üsna haruldase munakaranna vahetusse lähedusse ikka sobib? Ajutistele rajatistele pole midagi ette heita, kuid rannavallidest pärit materjalist rajatud tee ning parkimisplats on küll kurjast. Näevad pealegi ebaesteetilised välja - munakakoorma laialivaalimine ei ehita veel teed ega parklat.

Sarve poolsaare kuivadel kõrgetel randadel liigub rohkelt turiste, sealgi peaks kadakate vahelt läbimurtud teid sulgema ning mõned telkimiskohad enam ette valmistama. Kõva aluspõhja tõttu ei tekita autod seal lihtsalt nii suuri purustusi kui Kõpu liivadel.

Kassari, aastakümneid tuntud reisieesmärk ja puhkepiirkond, on bioloogi pilguga vaadates kohati väga ära räsitud. Peaaegu kogu Sääre tirbi alguse kadastik on ületallatud. Vaatamata tähistatud parkimisplatsile jagub busse ja autosid kõrvalteede kaudu randagi. Kassari probleemile tuleks läheneda kompleksselt - kadastikesse ja randa ning varsti ka jahtidega Kassari sadamasse tulevate tavapuhkajate kanaliseerimine ja teisalt Käina lahe linnurikkust uurimas käivate loodushuviliste ning ornitoloogide vajadused.

Suhteliselt heas korras on veel Tahkuna poolsaar, kus autode randapääsu vältimiseks on idarannas mitmed teeotsad suletud ning parkimisplatsid rajatud. Kahjustusteta on ka Kõpu poolsaare lõunarand, kus teid on suhteliselt vähe ning maalilised rannad seetõttu heas korras.
Nähtavasti eksib turiste vahel ka Heltermaa - Kärdla vahelistele poolsaartele, kuid sealne klibune pind ei kannata tallamise all nii tugevalt, pealegi jäävad sellest piirkonnast kahjustustena domineerima endised piirivalveehitised ja kaevised.

KOKKUVÕTTEKS

Hiiumaa turismikontseptsioon vajab kaasajastamist. Erilist tähelepanu tuleks pöörata isiklike sõidukitega reisivatele inimestele. Kui praegu võimaldab turistide hajutatus üldise olukorraga leppida, siis koormuse jätkuv tõus hakkab juba oluliselt mõjutama liivarandade ja luitemetsade kvaliteeti. Rändaja ei pea mitte igale poole saama autoga juurde sõita.

Hiiumaa rannikualadel asuvad arvukad sõjaväeehitised tuleks kriitilise pilguga üle vaadata. Osa vääriks konserveerimist ja käsitlemist turismiobjektina, ülearused poleks infotahvlid või -materjalid. Mahajäetud objektide läheduses on enamasti ka kaunist randa, suurematele objektidele viivaid teid võiks kasutada turistide suunamiseks ettevalmistatud telkimiskohtadele. See säästaks mõningad puutumatud rannalõigud loodusele ja jalgsimatkajaile.

Hiiumaal on esindatud suur osa Eesti rannikute mitmekesisusest. Arvestades, et autoga Hiiumaale reisima tulles on põhihuvi just ranniku ja mere vastu, tuleks välja töötada soovitatavad alternatiivsed marsruudid. Vastavad infomaterjalid võiksid peale sadamahoonete olla saadaval praamidel, kus inimestel aega nendega tutvuda.

Anneli Palo
Keskkonnakaitse Instituudi looduskaitse uurimiskeskus