Utrechti konverentsi stendi jaoks hiidlaste team`ist pilti tehes läksime elektrijaama masinasaali. Enamasti on seal vaikne, aga mõned korrad aastas ikka müriseb ka, kui liinid mingil põhjusel mandrielektrit kätte ei anna. Masinad on vanad, mõned isegi ennesõjaaegsed mudelid. Nagu muuseumis.  

Hiiumaal pole turistidele just palju üllatavat vaatamist pakkuda. Elektrijaamas poleks õieti vajagi vaeva näha, et jõumasinate või energeetika muuseumi silt seinale riputada. Küla pealt leiaks veel mõne kuumpea-diisli ja huvitava paadimootori. Aurumasinad ja lokomobiilid vist on tõesti ainult pildi pealt vaadata jäänud. Aga vene ajal kohalike meistrimeeste ehitatud traktorid - need vääriks küll säilitamist ja tulevastele põlvedele näitamist. Naera puruks, missuguse leidlikkusega neid on kokku pandud.   

Muuseumijuttu ajasime ka meie vana trükikoja hävimise juurde. Näitasime külalistele ja need olid vaimustuses - oi, missugune varandus teil küll käes on. Enam pole. Mida teha, et elektrijaama masinasaaliga samamoodi ei läheks? Ega masinate tänased omanikud nende väljaviskamisega ei kiirusta, aga erastamine toob peatselt puhta kommertshuviga uued omanikud ja mine tea.  

Mismoodi annaks muuseumimõttele laiemat ühiskondlikku tuge alla rajada? Kes peaks hoolitsema selle eest, et Hiiumaa oleks turistide jaoks atraktiivne?