Varsti on käes suvi ja viimane aeg hakata planeerima eelseisvaid uusi arheoloogilisi uurimistöid Hiiumaal. Ühele poole hakkavad saama ka eelmise aasta välitöödel kogutud materjalide analüüs ning tulemused on aruandluseks küpsed. Eelmise suve tööd, mis said teoks tänu Eesti Teadusfondi, Eesti Kultuurkapitali, Lääne-Eesti Saarestiku Biosfääri Kaitseala Hiiumaa Keskuse, "Maalehe" ja Pärnu Kalamajandi abile, valgustasid nii mõndagi Hiiumaa ajaloo senitundmatut tahku.

Hülge- ja pringliküttide elupaik 

1997. aasta uurimiste keskseks tööks olid väljakaevamised Ülendi küla taga asuval noorema kiviaja asulakohal (kiviaja muististe numeratsiooni kohaselt nr. XI). Selle koha leidsime juba 1996. aasta suvel ja tookord alustatud väljakaevamised osutasid võimalusele, et oleme sattunud Hiiumaa esimestele püsiasustuse jälgedele. Nimelt on varasematel hooaegadel uuritud laagripaikades elatud arvatavasti vaid sesoonselt.

Tõenäoliselt peatus Kõpu muinassaarel aastast aastasse kevadtalvisel jahiajal rühm hülgekütte. Miks me arvame, et see enam kui 7500 aastat tagasi alguse saanud asustus oli alguses hooajaline? Kõige ühemõttelisemalt osutavad sellele leitud loomaluud. Peaaegu eranditult kuuluvad need hüljestele. Asustuse algetapil on püütud ainult viigrit, hiljem ka hallhüljest. Nende hülgeliikide parimaks püügiajaks on läbi aegade peetud veebruari ja märtsikuud, mil nii viiger kui "suur hall" rändas massiliselt meie vetesse poegima.

Poegimisaegsele küttimisele osutab muinasmaterjalist Kõpu I ca 6500 aasta vanusest laagripaigast leitud maksimaalselt nädala vanuse viigri luu. Ka ühekülgne valdavalt lõike- ja kaaperiistadest koosnev leiuaines ja tihti vaid teravaservaliste kivikildude kasutamine tööriistadena räägib tegevusalade piiratusest.

Kõnekad leiud 

Kõpu XI asulakoht on põnev mitmes mõttes. Välja kaevati mitme tuleaseme jäänused ja koguti arvukalt leide. Paksuseinalised hambuliste, kammilaadsete templitega tehtud vajutiste ja sügavate lohkudega kaunistatud savinõukillud liigitavad selle muistise nn. kammkeraamika kultuuri. See osutab, et ka Hiiumaa areng on toimunud samasuunaliselt ja -aegselt Mandri-Eestiga. Lisaks juba mainitud keraamikale on muutusi teisteski leiurühmades. Kuigi jätkuvalt on kasutatud kohapealseid kivimeid, on suurenenud Läänemere punase kavartsporfüüri osa. Viimane on väga tähtis tööriistade tooraine olnud samuti naabritel Saaremaal.

Varasemast rohkem on ka mitmesuguseid spetsiifilisi tööriistu ja esineb tööriistade teraosa teistkordset töötlemist-teritamist. See on märk stabiilsemast ja pikaajalisemast elamisest kohapeal. Suurematele muutustele eluolus osutavad aga loomaluud. Hallhülge kõrval on nüüd juba kütitud ka praeguseks Läänemerest kadunud grööni hüljest ja püütud kala, eriti turska. Kui Narva kultuuri kuuluvast Kõpu I asulast leiti vaid üksikuid kalaluid, mis jätsid võimaluse, et need pärinevad hoopiski hüljeste sisikondadest, siis kammkeraamika asulast leitud kalaluid on nii palju, et enam ainult juhusega seda ei põhjenda. Kalapüük on Kõpu muinassaare asukatel muutunud üheks elatusviisiks.

Kütitud on ka Läänemere ainsat vaalalist - pringlit. Arvestades hall- ja grööni hülge parimat püügiaega, mis esimesel on kevadtalvel ja teisel paleozooloog Lembi Lõugase hinnangul suvel ja sügisel ning pringli peamist esinemist Läänemeres suviti ja sügiseti, on selles paigas elatud vähemalt nendel aastaaegadel.

Paralleelselt väljakaevamistega jätkati ka uute kiviaja muististe otsimist. Kokku leiti Kõpu poolsaarelt viis uut kiviaja asulakohta, sh. kõrgussuhete järgi otsustades seni teadaolevatest vanim ja noorim.

Muinaspõllud Hiiumaa ajaloo "mustast august"

1997. aasta suvel teostatud välitöödel pöörati kiviaja uurimise kõrval tähelepanu ka metalli- ja keskaja muististe väljaselgitamisele. Nende tööde käigus leiti Kõpu poolsaarelt metalliaja asulakoht Kõpu küla Kõneste talu maalt, raua- ja keskaja asulakoht Ojaküla Saare talu maalt ja keskaja asulakoht Suurepsi külast ning fossiilsed põllukompleksid neist kõigist kolmest kohast. Metalliaja osas on need kivikalmete kõrval esimesed teadaolevad inimeste elupaikade jäänused kogu Hiiumaalt. 

Kahjuks on aga neist leitud seni vaid peotäis käsitsi vormitud savinõukilde, mis ei võimalda veel täpsemat dateerimist. See on juba uute uurimiste ja tuleviku küsimus. 

Inimeste tegevusest minevikus on aga elu- ja matmispaikadele lisaks jäänud maapinda teisigi tunnistatavaid märke. Üks omapärane kinnismuistise liik, mille uurimisega on viimastel aastatel Eestis aktiivselt tegeletud, on fossiilsed põllujäänused. 

Põllukivihunnikud teavad nii mõndagi 

Maaharimine mõjutas ja muutis looduskeskkonda. See on hoomatav mullastikus ja pinnamoes, kuid kõige märgatavamaks põlluharimise kaasnähtuseks on kivikoristusest tekkinud põllukivihunnikud ja -peenrad. Nende uurimine annab arheoloogidele tänuväärset materjali. 

Hiiumaa fossiilsete põllujäänuste uurimine sai alguse tegelikult juba 1928. aastal, mil arheoloog Eerik Laid kaevas Hanikatsi laiul ühte kivihunnikut ja tõdes selle arvatavaks põllukivihunnikuks. 

1996. uuris sama põllukompleksi Ajaloo Instituudi arheoloog Valter Lang. Teine muinaspõldude rühm leiti 1972. aastal Hiiumaa kaugema mineviku kohta teisigi tähtsaid avastusi teinud Vello Lõugase poolt Kõpu poolsaarelt Kõpu külast. 

Kõpu-Kiduspe maantee ja Kõivasoo vahel paiknev põldude kompleks hõlmab u. 18 ha suuruse ala. Seal esineb nii põllukivihunnikuid kui põllupeenraid. Teine Kõpu küla fossiilsete põldude rühm asetseb küla tuumikus külavaheteest ida ja kirde pool. Põllukivihunnikuid ja peenraid on seal u 16 ha suurusel alal. 

Ojaküla põllukompleks koosneb samuti nii peenardest kui kivihunnikutest. See on aga ilmselt suuresti hävinud, säilinud ala on u 1,5 ha suurune. Suurepsi küla muinaspõllud hõlmavad u 13 ha suuruse ala.

Kõige väljendusrikkam ja paremini säilinum osa põldudest on Pihla talu ümbruses, sealhulgas talu hoovis. Eelmisel suvel me kaardistasime selle osa ja avasime pool ühest väikesest ovaalse kujuga põllukivihunnikust.

Seal on säilinud neli pikka ja üks lühike peenar ning nende vahel 25 kivihunnikut. 1,7 kuni 4,7 m laiused peenrad on üldiselt madalad, küündides ümbrusest vaid harva mõnikümmend sentimeetrit kõrgemale. Kivihunnikud on ümara või ovaalse kujuga ja 3,5 kuni 7 m läbimõõduga. Peenrad näivad moodustavat pikuti loode-kagusuunas orienteeritud põllulappe. Neist selgemini väljenduv lapp on ca 73-74 m laiune.

Osa kuhjatisi paiknevad ümber keskse suurema raudkivi. Kaevatud põllukivihunnik koosnes valdavalt suurtest kuni 50 cm läbimõõduga kahes kihis paiknenud raudkividest ja üksikutest väikestest paekividest. Kivide vahelt leiti loomaluu fragment ja kivistiku all oli säilinud sütt. Viimane pärineb oletatavasti kivikoristuse eelselt aletamiselt. Kogutud süsi andis raadiosüsiniku meetodil vanuseks u 1000...1200 A.D., osutades nii hilisrauaaegsele maaharimisele Kõpus. 

Mõni nädal peale Kõpu põllukivihunniku alt kogutud söe dateeringu kättesaamist helistas kolleeg Valter Lang ja teatas, et on saanud teada ka Hanikatsi laiu põllujäänuselt kogutud söe vanusemäärangu. Seegi on u 1000...1200 A.D. 

Kahtede põllujäänuste kuulumine 11.-12. sajandisse on üpris intrigeeriv. Varasem Hiiumaa ajalookäsitlus on hilisrauaaja asustuse olemasollu saarel suhtunud väga suurte kõhklustega, kuna sellest ajast pärines vaid üksikud juhuslikke leide.

Insula deserta 

Seisukohta puuduvast või väga hõredast asustusest on kujundanud samuti 1228. aastast pärinev ürikuline teade, mille kohaselt oli Hiiumaa insula deserta - tühi saar.  Käsitletud põlluharimise jäljed Kõpus ja Hanikatsil on veel üheks toeks Hiiumaa asustuspidevuse hüpoteesile.

Millal hiidlasest sai põllumees?  

Kindlasti leidis see aset märksa varasemal ajal, kui 11.-12. sajand. Võib oletada, et üleminek maaviljelusele toimus Hiiumaal nagu mandrilgi juba noorema kiviaja lõpuosas. Sellele näib osutavat tolleaegsete asustusjälgede kaugenemine vahetust mererannast, nii et nooremaks pronksiajaks (1000-500 aastat e.Kr.), mil Hiiumaal, nagu Mandri-Eesti põhja- ja lääneosas ning Saaremaal hakati surnuid matma kivikirstkalmetesse, oli Kõpus välja kujunenud tugev, ilmselt põhiosas maaviljeluslik kogukond.

Võimalik, et osa maapeal fikseeruvatest Kõpu poolsaare põllujäänustest pärinevad just sellest ajast. Seegi mõte, nagu veel palju Hiiumaa ajaloost, jääb ootama uusi uurimisi ja uusi õnnelikke leide.