Kas hiidlased omal maal võõrasteks 

Ruuben Post

Nii ta läheb. Esiotsa maja jõuga randa, siis teed kinni, jääb veel okastraat ümber tõmmata ja kurjad koerad külarahva hirmuks lahti lasta. Mis merepoolse küljega teha annaks, et paadid liiga ligi ei pääseks? Absurd! Kui veel mõelda, et hiidlastest enestest mahitajamehed terve 325-kilomeetrise rannajoone ümber saare sedamoodi ära on planeerinud, hakkab kurku tõusma. Tulevate aastate viieteist-kahekümne tuhande hiidlase ja paarisaja tuhande külalise-turisti jaoks jääksid siis mõned mulgud okastraatide vahele.

Eesti riigi seaduste järgi nii ei peaks minema. Aga seadustest pole tulu kui neid ei täideta. Maavanem väidab, et Pühalepa Vallavalitsus ei ole midagi niisugust teinud, mida tema protestida saaks. Keskkonnaministeerium tuleks appi küll, kui kohapealt abi küsitaks. Aga pole küsitud, ja miks peaksid nemad ennast hiidlaste asjadesse jõuga toppima – pole enam see aeg. Pühalepa mehed on lihtsalt tuimalt vait, kui neilt aru päritakse.

Allakirjutanu teab siiski ka pisut rohkem. Pärast seda, kui ta koos Maie Jeeseriga maavalitsuse keskkonnaosakonnast ja Eha Kiviga vallavalitsusest veel lõpetamata vundamendi juures palus suuliselt ja ametliku ettekirjutusega paberil ehitamine lõpetada, see tõesti niimoodi ka sündis. Aga paari kuu pärast sai maja ikkagi katuse alla. Kui jälle kurjustamine algas, ütles süütu näoga soomlane: “Kuidas siis niimoodi. Ta ju ütles, et võime edasi ehitada. Et selle asja saab korda.” Mul pole kahjuks rohkemat väita, kui et need sõnad öeldi. Kas tegi seda vallavanem, maavanem või mõni ministeeriumi kõrge ametnik, võib selguda ainult kohtukulli ees, kus valet ei vannuta. Aga jah, olen päris kindel, et ilma selle julgustava lauseta oleks jäädud seaduslikkuse teele.

Mis siis nüüd ikka teha? Eksinu peaks kõigepealt kirikuisa juures pihil käima. Sõpradega Estonist, kes selle pudru ju tegelikult kokku keetsid, võiks veel kord kaaluda, kas kõige mõistlikum poleks mitte seaduse järgi talitada. See on meelepärane tegu, kui oma viga tunnistatakse ja see ka ära parandatakse.

Kas küsimus on ainult selles konkreetses Sarve rannatükis? See´p see on, et kaugeltki mitte. Sarve on tõusnud truuduse prooviks. Üle Eestimaa. Teiste hulgas hoiab lool silma peal Eesti Kaitsealade Liit. Martin Welp Berliini Tehnikaülikoolist käsitleb Sarve lugu oma doktoritöös kui iseloomulikku näidet Kesk- ja Ida-Euroopa raskustest demokraatlikule maakasutuse planeerimisele üleminekul.

Hiidlased on ikka omadega hakkama saanud ja kõik ebaratsionaalse ja mõistusevastase oma kogukonnast välja sülitanud. Küllap valladki venitavad ettepoole vaatava pilgu pikemaks ja huvid-kompromissid, mis planeeringuna kohalikuks seaduseks saavad, tulevad tegudest ette käima. Aga see võtab veel pisut aega. Sarve moodi järele teha tahtjaid on tänasel moraalitul ajal siiski palju ja nende käremeelset “jõuga ikka saab” on tark jahutada. Midagi rohkemat, kui taandumist seaduslikkuse piiresse seejuures ju ei nõuta. Meie endi ja tulevaste hiidlaste inimväärsema elu nimel.

Talvel merejäält tehtud pildil paistab kenasti kätte, et omavoliliselt (Planeerimis- ja ehitusseadus!) püsti pandud suvemaja asub mõnikümmend sammu veepiirist (Ranna ja kalda kaitse seadus!).

on

hind

Ranna mõju maahinna tõusule saab maksimaalselt ära kasutada, kui maaomanikud- maamüüjad koostööd teevad ja oma huvisid ühendades suurema maa-ala eesmärgipäraselt ära planeerivad. Seda võib teha ka ausalt asju ajav ja targasti ette mõtlev kinnisvarafirma. Kolmanda võimalusena võib kohalik omavalitsus kasutada ostueesõigust, teha planeeringu ja müüa krundid avalikul enampakkumisel. Siin ei ole mitte midagi taunimisväärset, sest esiteks saab esmamüüja valla kui ostja käest soovitud hinna. Vald saab tõenäoliselt suure vaheltkasu, sest mõistliku planeerimise korral tõuseb maa hind terves piirkonnas. Seda teab vald ise, millist eelarverida ta saadud rahaga toetab – haridust, kultuuri, ettevõtlust või muud. Muhu vald juba niimoodi teeb, mida hiidlased ootavad? Biosfääri kaitseala näeks küll heameelega, et meie vallavalitsused praegu toimuva üritaks planeeringutega kontrolli alla võtta, seejuures ka maa hinna kujunemist ja ostueesõigust-avalikke enampakkumisi silmas pidades.

Kui me rannad veepiirini privaatseks kuulutame ja täis ehitame, siis juba teise laine kruntidel, kust rannale juurdepääsu pole, langeb maa hind mitmekordselt.

Jättes ranna avatuks ja planeerides suvilakrundid sobivalt maastikku, jääb maa hind kõrgeks ka rannast kaugemal. Avatud ranna efekt tõstab maa hinda mitme kilomeetri kaugusel.

Kaja Sõrmus

Teemat lahti mõtestades on küsimus selles, kuidas korraldada kohapeal toodetud traditsiooniliste kaupade müüki kaitseala külastajatele ja mismoodi sättida tingimused, et tootjad võiksid kasutada kaitseala kaubamärki. Kuna enamus osavõtjaid oli põllumajanduspiirkondadest, siis mõeldi kohalike toodete all põhiliselt toiduaineid.

Kahe päeva jooksul kuulati 13 rahvuspargi esindaja ettekandeid sellest, millised on kohaliku toote turustamisega seotud probleemid ja milles nähakse lahendusi. Endiste idabloki maade esindajate ettekannetest jäi kõlama, et praeguses üleminekuajas ei ole rahvusparkide administratsioonide käsutuses küllaldaselt finantse, et kohalikud kaubad võiks üleüldse prioriteetide hulgas olla. Põhirõhk on looduskaitsel ja sellega seonduval. Üleminekuaja raskused on Ida-Euroopa maades sarnased: pooleliolev maareform, järsud muutused põllumajanduses, väikesed talud, lühike turismiperiood, kaugus turust jne.

Esindajad Austriast, Saksamaalt ja Prantsusmaalt, kus kohalikud kaubad on kaitsealade üks loomulikke tegevussuundi, jagasid oma kogemusi. See on aega ja ka raha nõudev protsess, kus kasumit ei ole esimeste aastate jooksul oodata. Seetõttu ei saa läbi ilma riigi toetuseta. Prantsusmaal näiteks antakse rahvusparkide talunikele kuni 24 000 krooni kolme aasta peale, et julgustada neid tootma traditsioonilist tervislikku toitu. Arendusprojekte finantseeritakse Euroopa Liidu fondidest ja põllumajandustoetustest.

Austria ja Prantsusmaa esindajate sõnul nägid nad kõige rohkem vaeva sellega, et kohalikke inimesi asjasse uskuma veenda ja kaubamärgi süsteem käivitada.

Oma ettekandes tutvustasin Hiiumaa Rohelist Märki ja Taluliidu Tootemärgi väljatöötamist, samuti meil praegu jooksvaid EL PHARE loodusturismi ja maaettevõtluse projekte, samuti Hiiumaa käsitöötoote väljatöötamise projekti. Tootemärki ei olnud endiste idabloki maade rahvusparkides veel kellelgi. Ilmselt pole aeg veel küps. Kuid vajadusest, et areng peab toimuma just selles suunas, on ühtemoodi aru saadud kõikjal.

Ühel päeval toimus nn väliõpe. Külastasime lambafarmi, kus maitsesime lambapiimast valmistatud tooteid, käisime Skansenis (vabaõhumuuseum) ning päev lõppes osasaamisega kohalikust folkloorifestivalist Helpas.

Kokkuvõtteks tahan öelda, et seminarilt sai kaasa toodud palju uusi ideid ja loodud kasulikke kontakte ning kindlasti leiab mõndagi kõrva taha pandust edaspidi kasutamist.

KAJA SÕRMUS

Varem on EUROPARC Expertise Exchange õppustest Poolas Ojcow’i rahvuspargis osa võtnud keskuse töötaja Liia Tali. Aprillis toimus seal keskkonnakoolituse kursus. 7.–16. septembrini on järjekordne õppus BKA Hiiumaa keskuse korraldada. Kärdlasse tulevad kokku 25 Euroopa riigi kaitsealade juhid. Kaheksa päeva ollakse teema Integrated Management Approach (integreeritud või laiapõhjaline juhtimiskorraldus) juures, õppejõud Euroopa ülikoolidest. Kahel päeval tutvutakse Hiiumaa asjadega. BKA keskus kavandab siis külaliste kohtumisi meie omavalitsuste, ettevõtjate ja teiste koostööpartneritega.

Ruuben Post

Põhieesmärk 3. Energeetika negatiivse keskkonnamõju vähendamine.

Meie poolt oli ettepanek lülitada tegevuskavasse Hiiumaa kui kohalikel taastuvatel energiaressurssidel toimiva saare väljaarendamise pikemaajaline programm. Peamiselt põlevkivienergeetikat esindavate ekspertide seltskonnas lükati see ettepanek muidugi tagasi. Aga päris mööda siiski taastuvenergiast ei mindud ja ehkki madala prioriteediga, on kavas sees teema “Alternatiivenergia kasutamisele pühendatud rakendusuuringute ja näidisprojektide rahastamine”. Kuni aastani 2006 on selleks planeeritud 180 miljonit krooni riigieelarve ja välisabi raha. Siit võimegi oma jagu otsida.

Põhieesmärk 7. Pinnaveekogude ja rannikumere kaitse ning veekogude ratsionaalne kasutamine.

Meie poolt tehtud ettepanek katsetada Hiiumaal Gotlandi meetodit väikeasulate reovete puhastamiseks biotiikides ei leidnud ekspertide mõistmist. Ehkki Käina vallas juba asi praktikasse minemas (vt Kaitseala Teataja nr 2, 1998). Eestile sobivate väike- ja ökotehnoloogiliste puhastite alased uurimuslikud tööd tegevuskavas siiski kajastuvad ja aastateks 1998-1999 planeeritud 3 miljonit krooni riigieelarve ja keskkonnafondi raha võiks midagi ehk ka käimasoleva Männamaa ja plaanitud Kassari projekti toeks anda. Igatahes käinakatel on, kust kinni hakata.

Väga kõrge prioriteediga on selle põhieesmärgi alla kirjutatud “Rannikumere regionaalplaneerimine (GIS*-i koostamine, kaitse, säästlik kasutamine)”. Aastateks 1998–2000 on siia planeeritud 4,5 miljonit ja aastaks 2001 veel 1,5 miljonit krooni riigieelarve raha. Allakirjutanu ei tea, keda selle eest tänama peab. Aga peaks küll, sest Hiiumaa on praegu jooksva PHARE poolt finantseeritud töö - GIS-il baseeruva rannikukasutuse andmebaasi koostamine - pilootala, ja kui meie valdade poolt asutatud Hiiumaa kaardikeskus lähiajal jalad alla võtab, siis ei saa rannikumere planeerimise alal tehtav enam Hiiumaast mööda minna. See tähendab potentsiaalset riiklikku tellimust Hiiumaa GIS-i seltskonnale (BKA, maavalitsus, omavalitsused). Tukkuda muidugi ei tohi, tuleb vähemalt Saaremaa, Pärnumaa ja Läänemaa meeste tasemel olla, kellele GIS ka enam võõras asi pole.

Põhieesmärk 9. Maastike ja elustiku mitmekesisuse säilitamine.

Selles looduskaitselisi eesmärke kandvas alajaotuses nähakse ette enamuse tänaste teravate probleemküsimuste lahendamine. Muuhulgas aastaks 1999 peaks korrastatama kompensatsioonide maksmine omavalitsustele, kelle tulud kannatavad looduskaitseliste maamaksusoodustuste tõttu. Samaks ajaks peaks sündima “Väikesaarte, randade ja kallaste kaitse riiklik programm”. Algatatakse maksusoodustused ja abirahad tavamaastike ja poollooduslike koosluste säilitamiseks (eks sisuliselt ole tegu ikka niitmise ja karjatamisega). Mõned teemad tahaks eriliselt välja rõhutada.

Programmialade staatuse määratlemine kaitsealade, omavalitsuste, maavalitsuste ja teiste institutsioonide suhtes; programmialade tegevusvaldkondade määratlemine. 1998–1999, 200 tuhat krooni. Programmialasid on Eestimaal kaks: Biosfääri kaitseala ja Pandivere veekaitseala.

Kohalikud omavalitsused peaksid juba tänavu talvel oskama öelda, kas ja mida nad meie biosfääri kaitseala keskustelt ootavad. On omavalitsused rahul sellega, et kaitseala on riiklik asutus või sooviksid nad senisest enam tema tegevuse planeerimisel kaasa rääkida, näiteks riiklike institutsioonidega ühise nõukogu kaudu? Kas looduskaitseliste ja sotsiaal-majanduslike arendusülesannete mahud on vastuvõetavas proportsioonis või sooviksid vallad siin kujunenud vahekordi teistmoodi sättida? Niisuguseid põhimõttelisi küsimusi kerkib palju. Meie keskus tahaks Hiiumaalt Tallinna omavalitsustega ühised seisukohad viia.

Säästva arengu planeerimispõhimõtete rakendamine biosfääri kaitsealal (mudelalal). 2001–2003. Esialgu on pakutud 360 000 krooni riigieelarvelisi vahendeid. Ka selle töö tulemused võivad ainult kohalike omavalitsuste ja biosfääri kaitseala keskuste koostöös sündida. Meie poolt esmalt pakutud sõnastus oli pisut teine ja sihitud biosfääri kaitsealale kui säästva arendamise mudelalale vastavate planeerimismeetodite väljatöötamisele ja rakendamisele. Aga vist kartis keegi, et läheme ülikoolide leivakoti kallale. Nii see muidugi pole. Planeerimine säästva arendamise võtmes nõuab pigem tervet mõistust ja head inimestevahelist koostööd kui kitsaste erialade eksperte ja karmilt põhjendatud otsuseid.

Kokku on eespool mainitud miljardite alla kavandatud 658 teemat, ja Hiiumaad puudutavaid on veel teisigi (nt prügimajandus, põhjaveevarude säästev kasutamine ja kaitse, ehituse ja haljastuse küsimused jne). Praktiliselt tundub olema niimoodi, et ükskõik mis valdkonnas kellelgi ka novaatorimõtteid peas poleks, vastava lahtri ta endale leiab.

Tegevuskava avalikud arutelud foorumitel olid kohati üsna dramaatilised. Kui puhtformaalsete meetoditega, mis inimese mõistusele enam läbinähtavad polnud, hakati prioriteete sättima, siis kargas ka allakirjutanu leppimatusse opositsiooni. Miks ma õige asja eest sissisõja meetoditega võitlen, jahutas üks leebem madam mind jälle maha.

Kord aastas kuulab Valitsus ära ettekande tegevuskava täitmise käigust. Iga kolme aasta tagant vaadatakse kava üle ja viiakse sisse küpseks saanud parandused ja täiendused. Lõpptulemust vaagides tundub küll, et täisringi keskkonnaprobleemide lahendamiseks on Eestimaa saanud tõhusa stardipaku, mis head hoogu tõotab.

Ruuben Post

* - GIS – geograafilise info süsteem, kus andmekogud on seotud arvutis esitatava geograafilise kaardiga. Luuakse uurimis-, planeerimis- ja projekteerimistööde automatiseerimiseks (vt ka Kaitseala Teataja nr 5, 1998).

• Kõige rohkem küsitakse Hiiumaa huviväärsuste kohta – mida on vaadata, millised haruldasi linde ja taimi Hiiumaal on, kus need asuvad, kas on võimlik giidi kaasa saada? Kus saaks ilusat päikeseloojangut nautida? Neid küsimusi on lõputult.
• Tavalised on küsimused majutusvõimaluste kohta, nii Hiiumaal kui ka naabrite juures Saaremaal ja Vormsil.
• Palju soovitakse infot teenuste kohta – rentimised, laenutamised (matkavarustus, akvalangisti varustus, turvavarutus lastele jmt). Kus saab ratsutada, paadiga sõita?
• Huvi on tuntud surnuaedade kohta, kes kuhu on maetud. Otsitakse taga tuttavaid – sõpru (teada on näiteks ainult piirkond, kus ta peaks elama), nii et aadressilaud oleme ka.
• Küsitakse majade-korterite üürimise ja ka ostmise kohta.
• Kaubanduse ja toitlustamise kohta on palju küsimusi – kustkohast saab Hiiu ölut, suitsukala, Hiiumaa toitu osta? Kus võib piknikku pidada - nii päeval kui öösel, vahel tahetakse koos kohaliku pillimehega. Soovitakse elava muusikaga restorane ja baare. ”Kus asuvad hulgilaod?” on sagedane küsimus.
• Tuleb ette ka küsimusi meie kitsaskohtade kohta – kus on WC, miks on prügikastid kogu aeg täis, rannad koristamata jne.
• Uuritakse muidugi transpordi kohta. Ka seda, et kas praamid sõidavad iga päev ja kas neid on rohkem kui üks?
• ”Missugune ilm teil seal Hiiumaal on?” See juba üsna tavaline telefoniküsimus ja eks me anna siis ikka prognoosi lähemateks päevadeks ka.

Kas tuleb tihti ette, et jääte vastuse võlgu?

Sõnu ”ei tea” meie ei kasuta, olgu küsimus missugune tahes. Seda me teame ikka, kelle käest asja uurima hakata ja kui kliendil aega on, eks me siis uurimegi.

Hiidlased võiksid teid ka pinnida – eks te tea siin kõige paremini, mis kaup või teenus turistidele hästi läheks, millest puudu on?

Küsigu aga, ja tehku mis tarvis. Meil ka mõnusam inimest sihile juhatada, kui et muudkui vabandada, ei ole seda ega ei ole teist. Aastatega asi paraneb, aga ruumi turismi pealt teenida on veel küll ja küll. Ennekõike Hiiumaa omanäoliste teenuste, kaupade ja toiduga.

Raivo Tõnissaar ja Malle Kappel

Hiiumaa Turismiinfokeskus, kus küsida võib kõike:

E – R 9.00 – 18.00 L – P 10.00 – 14.00

Hiiu t. 1, Kärdla EE3200 Tel. ja faks: (246) 3 30 33
GSM 251 82233

E-kiri: info@hiiumaa.turism.ee

www.hiiumaa.ee/turism

• saabus Phare projekti “Loodusturism Lääne-Eestis” inglisekeelne lõpparuanne, millega asjahuvilised saavad tutvuda maavalitsuse arendus- ja planeeringuosakonnas või BKA keskuse raamatukogus;
• alustati Rebastemäe looduse õpperaja uuendamist. Töid finantseerib Eesti Keskkonnafond, projektijuhiks on keskuse töötaja Liia Tali, kujundustööd teeb Ott Lambing;
• koostöös Käina Vallavalitsusega ja firmaga Dagopen asuti ette valmistama Phare pakkumisdokumentatsiooni Orjaku külastuskeskuse-linnuvaatlustorni väljaehitamiseks. Paberitööd ja koordineerimine on tellitud Matti Lüsilt firmast Doora. Kompleksi kuuluvat Orjaku looduse õpperada hooldab tänavu kevadest Aivar Kääramees. Töid finantseerivad sihtotstarbeliselt Eesti Riiklik Piirialade Programm ja Eesti Keskkonnafond.
• 10. juunil korraldas mittetulundusühing “Uurimiskeskus Arhipelaag” (juhatuse esimees Toomas Kokovkin), kes vahendab Hiiumaal Rootsi WWF-i projekti “Lääne-Eesti rohumaad”, arutelu Käina lahe piirkonna talunikega. Otsustati rootslaste pakutud “rohelise lihaveisekasvatuse” ideest kinni võtta ja proovida. Projekti raames on talunikke toetatud rohumaade hooldamiseks vajaliku tehnikaga.

15.-18. juunil osales Ruuben Post Roostal toimunud PHARE projekti “GIS’il põhineva Eesti loodusliku mitmekesisuse seiresüsteemi rakendamine” nõukoja töökoosolekul, kus sedakorda vaagiti seireülesannete eelistusi.

19. juunil osales Ruuben Post Pärnu Maavalitsuses toimunud tuuleenergeetika alasel nõupidamisel, kus põhiküsimuseks oli vastava tegevusüksuse asutamine maakonnas.

29.-30. juunil osales Ruuben Post Euroopa taastuva energeetika saarte (Renewable Energy Islands) seminaril Samsö saarel Taanimaal. Seminariks koostatud ülevaates on Läänemere saartest esindatud Aerö, Bornholm, Laesö, Moen, Samsö (kõik Taani), Gotland (Rootsi) ja Hiiumaa. 1999.-ndal aastal otsustati korraldada sellealane ülemaailmne konverents.

30. juunil osales Indrek Sild Pärnus taastuvate energiaallikate kasutuselevõttu käsitlenud konverentsil ja tutvustas oma ettekandes vastavate arendustööde seisu Hiiumaal.

29.juunist 4. juulini võõrustas BKA Hiiumaa keskus Soome-Eesti koostöögruppi taimestiku kaitse ja seire alal. Välitöid juhendasid Kai Vahtra ja Taavi Tuulik.

Soome-Eesti taimestiku kaitse ja seire koostöögrupp Soeras. Esireas vasakult Mari Reitalu Viidumäe looduskaitsealalt, Ülle Kukk Keskkonnakaitse Instituudist, Soera perenaine Elle Tikka, Henry Väre Oulu Ülikoolist, Pirjo Leppäniemi Soome Metsavalitsusest Ivalost, Kimmo Syrjanen Soome Keskkonnainstituudist. Tagareas Ruuben Post, Taavi Tuulik, Kai Vahtra (kõik Hiiumaalt), Kaija Eisto Soome Metsavalitsusest, Terhi Ryttari Soome Keskkonnainstituudist.

FLÄSH Mihkli talumuuseumi õuel! Valitsuse regionaalpoliitika audis, pealinna rahval jälle oma asjatoimetused kaasas.

Anna tõelisele botaanikule või õllekapp pihku, teise käega hoiab ta ikka mõnda taimevart ja mõtted liiguvad teadagi kus - on see äkki midagi uut?

Klavs Nielsen Bornholmilt sõitis juunis-juulis järjepanu kõik Läänemere suuremad saared (B7) läbi. Ühise keskkonnaseire projekti algatamise küsimustes. Hiiumaal sekundeeris selle valdkonna eestvedaja Marianne Sädeme.