Ruuben Post

21. augusti kultuurilehes Sirp analüüsib arhitekt Jüri Lass Pirita Regati baari näitel kultuuripärandi kaitse olukorda ja möönab, et kultuuriväärtusi hävitavad ja lõhkuvad ehitusload tulevad ametnikelt. Tegu võib olla nelja võimalusega:

• ametnik ostetakse altkäemaksuga ära,
• ametnikul ei ole piisavalt teadmisi ja ta ei saa arugi, mis vea ta teeb,
• ametnikul pole meelekindlust ära ütelda (kartes isiklikke ebamugavusi või olles küsijaga sugulane, tuttav, erakonnakaaslane),
• ametnik täidab ülemuste käsku, ehkki see on tema veendumustega vastuolus.

Jüri Lassi järgi on niisugune ametnik esimesel juhul suli, teisel küündimatu käpard, kolmandal ja neljandal juhul lihtsalt lontrus. Teades kultuuripärandi kaitse tänast hulga armetumat olukorda kui looduskaitses, võib mõista autori sappi ametnikeks hakanud ametivendade iseloomustamisel.

Arne Maripuu sappi allakirjutanu, Maie Jeeseri ja Eha Kivi vastu võib ka mõista. Meie saame sõimu selle eest, et teame, mida tahame ja oleme järjekindlad. Tegelikult siis selle eest, et me ei hakka suliks või lontruseks. Maripuul on vaja meid kohalt lahti kangutada ja selleks peab ta hiidlastele ja meie ülemustele tõestama, et me nagu ikkagi oleks kas sulid, käpardid või lontrused. Selle taga on lootus, et meie asemele tulevad niisugused, kes seda tõesti on ja tema äri lööb siis õitsema. Keskkonnaministeeriumis, kus juba 1996-ndal aastal käidi esimest korda “personaalküsimusi” lahendamas, ei ole Estonil senimaani edu olnud. Hiiumaal kohapeal aga ei saaks kuitahes kange “antibolshevik” ilma mahitajateta nii lõpmata laiata, olgu siis pealegi taustaks hiidlaste alalhoidlik “ju vaatame, mis sellest asjast saab”.

Põhiküsimus on muus. Kas ei peaks nüüd enne valimisi mõne paraja sõnaga ära märkima neid mehi, kes koos kõrge ametiga on võtnud endale kohustuse tagada Eesti riigi seaduste täitmine ja siis lillegi ei liiguta? Kas rahva teenri ja tema huvide kaitsja aupaistes on ikka ilus nukerdada ainult isiklike ja erahuvide ümber, oma rahva ja riigi tulevikust hoolimata? Miks on vait meie poliitilised erakonnad, kui nende kokkuleppest sündinud seadusi täitvaid riigiametnikke mõnitatakse? Kohustuse niimoodi küsida paneb meile kahekümnendatel Tartu Ülikooli külalisprofessori Arne Tallgreni lausutu: “Isiklikud ja kildkonna huvid ja nende alatine silmaspidamine – kui teie seda ilmavaadet, mille toode nad on, ei purusta, purustavad nad ükskord teid, selle rahva ja selle vabariigi.” Meil tuleb sellest vaenlasest iseendas jälle üle saada, olgu sedakorda või raskemgi, kui Eesti Vabariiki esimest korda üles ehitades.

Läänemere elu-olu mõjutavad vesikonnas elavad ligi 80 miljonit neljakümnest eri rahvusest inimest ja kahjuks on ta üks maailma enim reostatud veekogudest. Alates 1974. aasta Helsingi konverentsist on Läänemere probleemidele siiski järjest enam tähelepanu pööratud ja lahendusi püütakse leida mereäärsete riikide ühistöös. Kõnealusele kursusele olid tänavu kutsutud valitsusväliste keskkonnaorganisatsioonide esindajad Venemaalt, Poolast, Leedust, Lätist, Eestist ja Inglismaalt.

Põhitöö toimus Stensundi Ökoloogiakeskuses, viis päeva sõideti ringi Sörmlandi saarestikumeres 1899. aastal ehitatud purjekal Amalia kapten Ulf Buschi käe all. Askö saarel külastati Stockholmi Ülikooli Mereuurimiskeskust, kus esines loenguga professor Bengt-Ove Johnsson. Erakordse elamuse jättis Saarestikumere muuseum (Naturrum at Stendörren) ja orienteerumine Aspö saare looduskaitseala õpperajal.

Hartsö saarel kohtusime põlise kaluri Bengt Blohmiga, kelle meenutused pool sajandit kestnud pingutustest pere ellujäämise nimel hämmastasid ja tekitasid meis kõigis aukartust. Tema oli ka üks nendest, kes hakkasid aastaid tagasi lähedalolevatele laidudele talviti merikotkastele lisasööta viima, aidates kaasa selle suursuguse linnuliigi säilimisele.

9. juulil esitasid kursuslased Trosa linna elanikele oma lõputöö - vabaõhuetenduse, kus “Läänemere parlament” teadvustas ohte, mida inimtegevus ja üha suurenev surve merele kaasa toob. Samas otsiti ja tutvustati võimalusi, mis meil igaühel on, et elu nii meres kui selle ümber hoida ja edendada. Sellelaadseid koolituskursusi tasuks ka Läänemere siinpoolsel kaldal ette võtta.

Lea Vaher, Hiiumaa Roheline Liikumine

Viis päeva seilati Amalial ja tehti ka mereuuringuid

Fotod Lea Vaher

Rootsis hakati bioloog Mats Karströmi eestvedamisel võtmebiotoopide inventeerimise aluseid koostama juba 1987. aastal. Töögrupi nimeks sai Steget Före (Üks Samm Ees). Töötati välja metoodika ja koostati nn indikaatorliikide nimekirjad seente, samblike ja soontaimede kohta, mille esinemise järgi võtmebiotoobid määratakse. Metsandusspetsialistide täiendõppe korras koolitati välja asjatundjad ja 1992.aastal alustati üle-Rootsilist inventeerimistööd, mis tänaseks hakkab lõpule jõudma. Tulemuseks on hinnangud kogu Rootsi metsade loodusväärtusele ja soovitused, kus mismoodi majandada või millised alad majandustegevusest hoopis puutumata jätta.

Rootslased katsetasid oma metoodikat Kõpus Möirasoos, Kõpu Suurkivi juures ja Kiiveral vanades kuusemetsades. Need metsatükid on varemgi teada kui kõrge loodusväärtusega alad, kuid nüüd saime metsakorralduse poolt iga kümne aasta tagant metsatakseerimise käigus hinnatud puidu mahu ja juurdekasvu kõrvale ka andmed haruldaste või ohustatud liikide elupaikade kohta. Rootslasi huvitas ka, kuivõrd nende metoodika meie tingimustes ikka sobib. Eestis on metsa võtmebiotoopide määratlemise ja hindamise aluste väljatöötamisega alustanud Anneli Palo ja Mart Külvik Lõuna- Eesti Keskkonnakaitse Instituudist.

Hiiumaa Roheline Liikumine tänab külaliste ja ka enda nimel kaasa aitamise eest Arvi Tossi Hiiumaa Metsaametist, Maie Jeeserit Hiiu Maavalitsusest ja Ruuben Posti BKA Hiiumaa keskusest, kes kutsus välitöödele abiks ka Saaremaa noore mehe Marek Põllu. Rootslased tahaksid kontakte jätkata ja on valmis edaspidiseks põhjalikumaks koostööks.

Lea Vaher, Hiiumaa Roheline Liikumine

Foto Lea Vaher

Foto Ruuben Post

Toimetaja kommentaar

Rootslased leidsid Möirasoo looduse olevat erakordse ja soovitasid selle piirkonna tingimata reservaadina kaitse alla võtta. Pealegi pole Möirasoo servas ülekasvanud kuusikul erilist majanduslikku väärtust. Siin nähtud haruldasi puiduseeni (Junghuhnia collabens, Phellinus nigrolimitatus) oli bioloog Olle Höjer terve oma elu jooksul vaid ühe korra kusagil Euroopas kohanud. Biosfääri kaitseala keskus jättis Kõpu kandi tuumalade nimistust Möirasoo omal ajal välja sellepärast, et tollast avalikku arvamust silmas pidades me lihtsalt pidime kompromissidele minema, muidu oleks meid vallast kogu täiega tagasi löödud. Kaitseeeskirjadele ekspertiisi teinud Ökoloogia Instituudi teadlased tõstsid küsimuse uuesti üles kaitse-eeskirjade avalikul arutelul Kõpus 11. juunil 1997. aastal ja siis selgunud kohalike inimeste heakskiitu arvestades soovitasid Möirasoo ikkagi kaitse alla võtta, küll mitte reservaadina, aga majandustegevust lubava piiranguvööndina. Nüüd on lõpliku soovituse andmise õigus Keskkonnaministeeriumi looduskaitsebürool, mille Vabariigi Valitsus tõenäoliselt ka seaduse alla kinnitab. Muidugi oleks mõistlik Möirasoo reservaadiks seadustada, ta on ju üks vähestest allikasoodest Hiiumaal. See saaks sündida valla, Maavalitsuse keskkonnaosakonna, metskonna ja Biosfääri kaitseala keskuse ühise ettepaneku alusel.

Ruuben Post

Soomaa rahvuspargis 6. augustil toimunud üle-Eestilisest keskkonnatöötajate kokkutulekust võttis pea terves koosseisus osa BKA Hiiumaa keskus ja Maavalitsuse keskkonnaosakond. Kohal olid ka Laidude kaitseala juhataja Andres Miller ja praegu vabakutseline Tiit Leito, kes Soomaale nüüd terve aastaringi töös olnud slaidiprogrammi üle andis. Kokkutuleku tõmbenumbriks oli ja kõneainet andis Viljandi ja Pärnu maakonna piirile ehitatud Soomaa rahvuspargi külastuskeskus, mis pidulikult avati. 6,4 miljonit krooni ei too hinge ainult ülevust või kadedust, aga paneb ka mõtlema. Toimetus uuris, mislaadsed võiks hiidlaste eelistused olla, kui ootamatud rahalaevad kord meie kanti peaks keerama.

Selleks oleks vaja kokkulepitud finantseerimist vähemalt viieaastasele programmile, mis hõlmaks järgnevat:

• looduse mitmekesisuse komplekssed uuringud ja seire;
• kaitsealade (neid on 15 ümber, millest osa koosnevad lahustükkidest) väljamõõtmine ja tähistamine, viidastuse rajamine ühtse kujunduse alusel;
• kaitsealade kaitsekorralduskavade koostamine;
• loodusturismi alade ja koridoride määramine ja vastavate arenduskavade koostamine;
• kaitsealade, kus pole lubatud inimtegevus või see on tugevasti piiratud, ostmine riigi omandisse;
• raamatu kirjastamine Hiiumaa loodusest ja kaitsealadest, mis oleks visuaalselt nauditav ja informatsioonirikas. Samuti trükisteseeria väljaandmine kaitsealade kaupa, mis oleks mõeldud maaomanike, kohalike elanike ja lihtsalt huviliste täpsemaks informeerimiseks;
• püsiekspositsiooniga ja linnuvaatlustorniga paviljoni rajamine Käina lahe äärde lindude vaatlemiseks-uurimiseks ja loodusõpetuse korraldamiseks.

Kaitseala majandamisel kuluks ka miljon kohe ära. Kõige suurem mure on praegu laidude niitmine. Saarnaki ja Hanikatsi laiul on kokku vaja niita üle 40 hektari endist põllu- ja heinamaad, mis teadagi võsastuma kipub. Kasutame selleks 1976. aastal valmistatud traktorit T16M, mis korduvalt ka merepõhjas käinud. Selle traktori hinges hoidmine võtab lõviosa niitmisele kuluvast ajast ja ka diislikütusest kulub rohkem mootorpaadiga juppide vedamisele Hiiumaa ja laidude vahel kui niitmisele endale. Nii mõnigi aasta on osa laidudest niitmata jäänud, sest sügistormid on peale tulnud ja traktor või niiduk nii põhjalikult purunenud, et ka hädapärane remont võtab aega nädalaid. Kui niitmisega seni üldiselt veel hakkama on saadud, siis niidetud heina pole jõutud enam aastaid kokku riisuda. Kaitsealal pole selleks kaarutajatki. Ja nii need toitained niitudel muudkui kogunevad, harakputked ja angervaksad üha rohkem võimutsevad ning niitude liigirikkus kahaneb.

Nii et esimene asi oleks uus traktor, niiduk ja kaarutaja ning nnde veoks sobilik parv või pontoon. Kui siis veel raha üle jääks, saaks muretseda uued ja uutele seadustele vastavad kaitseala tähised.

Eelarvelise baasfinantseerimise najal töötame viimastel aastatel peamiselt välismaiste fondide ja doonorite peale, sellepärast et niimoodi tuleb meie vaevaühiku kohta tunduvalt rohkem tulemuseühikuid. Meie keskuses on praegu paar meest, kes on suutelised niisuguseid projekte koostama, et neid rahvusvaheliselt aktsepteeritakse. Miks ei võiks meil “isetasuvaid” mehi-naisi rohkem, näiteks neli-viis või enamgi olla? Ega nad taevast alla ei kuku. Siit leiamegi vastuse esitatud küsimusele. Mina paneks esimese laevatäie raha keskuse töövõime arendamisse, ennekõike meie endi ja arvukate koostööpartnerite koolitusse ja väljaõppesse. Kui me õigesti mõtleme, siis peaksid tulemused vähemalt eesmärkide kanti kukkuma, kui aga mõttetöö on ebapiisav või küündimatu, siis anname tulemused juhuse asjaks ja suure tõenäosusega lähevad nad lörri.

Loodus- ja keskkonnakaitse traditsioonilistel teedel on Eestis palju silmapaistvat. Aga ettepoole vaatavas arendustöös (R&D) oleme maailmatasemest ikka äratuntavalt maha jäänud, ja lähiaastatel tooks just siin lati kergitamine investeeringud kõige kiiremini ja kõige suurema kasuga tagasi. Pärast seda ehk võiksime endile ka inimlikke nõrkusi lubada ja vormi viksima hakata, aga nüüd juba strateegiliselt paika sätitud sisu ümber.