Ruuben Post

Toimetus küsis vanadelt ja värsketelt märgikandjatelt, mismoodi nad informatsiooni Hiiumaa looduse kohta kajastada kavatsevad. Selgus ka mõndagi mõtlemapanevat.

Helle Tikka, Soera talumuuseum:

Turistid on Hiiumaal päris infonäljas, ja ühed on sellest tigedad, teised õnnetud. Sadu kordi on meilt küsitud Kärdla kraatri kohta ja meil pole neid ühegi märgi juurde juhatada. Vähemalt üks viit sõnadega “Siin on parim paik Kärdla kraatrit vaadata” peaks Palukülas just selle koha peale juhatama. Kukka kiviga on asi klaar - pange aga siit poolteist kilomeetrit edasi ja siis keerake vasakule üle põllu metsatukka. See “Töömeeste toidulaud” on ka tähistamata, aga üsna nõutud koht. Isegi Paluküla paemurdu küsitakse, ehkki seal praegu suurt midagi vaadata küll pole.

Meil on ka niisugune plaan, et teeme Soera kanti ühe tähistatud loodusraja, siin metsas peaks ikka üht-teist huvitavat leiduma. Palade kool on lubanud aidata, sest ka nemad on õpperajast huvitatud. Eks me loodame ka Biosfääri kaitseala abi peale.

Tiiu Valdma, Vaemla villavabrik:

Meie juba olemegi nagu kohalik turismiinfo punkt. Kassarisse nad siit enamasti lähevad ja juhatust anname siis kuni Orjaku loodusrajani. Just seda osatakse väga tihti küsida. Muidugi oleks hulga lihtsam, kui saaks mingeid trükitud materjale priipärast jagada.

Üks väike mõte on veel sündimas. Turistid tahaks kohe siinsamas elusaid lambaid ka näha. Aga see on keeruline küsimus – siis on karjamaad tarvis, lauta on vaja, talveks peab heina niitma ja talitaja tööle võtma. Mis see kõik maksma läheb ja kas ka ennast ära tasub, on täna veel teadmata. Seda ma teame küll, et Biosfääri kaitseala tahaks lambaid rannakarjamaadele rohtu sööma ja kadakaid pügama, aga niisama lihtne see pole.

Margit Karras, Mäeotsa talu suvemaja:

Juhatame inimesi mere äärde ja paadisõidule, paljud käivad meie paadiga Sääre tirbil. Orjaku loodusrajale minejatele saan trükitud skeemi paraku vaid laenutada, sellepärast et ainult üks inglise- ja teine eestikeelne meil on. Jalgrattaga sõitjatele annan juhatust, kuidas mööda kõrvalisemaid teid sõita, nendele oleks ka ühte trükitud Kassari jalgratta-reisijuhti ja muidugi suunaviitasid vaja.

Mere äärde plaanime laua ja pinkidega platsi, sinna võiks mõne kirja Jausa lahe ja Aldreka rahu kohta üles panna küll.

Aili Küttim, Luidja puhkemaja:

Juhatust tuleb külastajatele jagada pidevalt, väga nõutud raamat “Tuletorniring” on laenutamisega kapsaks kulunud ja ma ei tea, kas tulevaks suveks uue saan.

Meil on “Kodukant Luidja” seltsiga, kui me endise metskonna maja ikka endale seltsimajaks saame, plaanis ka loodust tutvustav püsinäitus üles panna ja tulevased tähistatud ja puhkepaikadega varustatud matkarajad oleme juba üle vaadanud. Eks me teeme ise, aga toetust loodame vallalt ja Biosfääri kaitsealalt ikka ka.

Tegijad on tugevasti töös ja teavad, mis tahavad. Üks on selge – Hiiumaa loodus- ja kultuuriväärtusi tutvustavate trükistega ja turiste suunavate kaartide, buklettide ja viitadega on seis nadi. Nüüd peab mõtlema, kuidas asja parandada. Kui seaksime kaugemaks eesmärgiks, et kalli praamisõidu ette võtnud Hiiumaa külastaja peab vastutasuks end siin tundma nagu kala vees.

RUUBEN POST

(Vasakult): Reet Kokovkin, Maie Jõgi, Jüri Valdma, Tiiu Valdma, Margit Karras, Ats Tikka, Helle Tikka ja Ilmi Aksli.

Foto Ruuben Post

Reet Kokovkin

Eelmisel aastal Helsingis toimunud Põhjamaade Roosikonverentsi väljasõiduistung toimuski Eesti Roosiklubi eestvedamisel Eestis. Üle kolmekümne roosihuvilise Skandinaaviast külastas Palmse mõisat, Kadrioru Lossiaeda, erarosaariume ja Tallinna Botaanikaaia rosaariumi, saades ülevaate Põhja-Eesti aiakultuurist ajaloolises lõikes.

Selle suve värvikamad elamused saadi kahelt väljasõidult Lõuna-Eestisse. Tartu Ülikooli uuesti rajatud rosaarium, mille sponsoriks ja juhendajaks on Roosiklubi asutajaliige Juhan Juhani, esitleb muuhulgas Eesti jaoks uusi huvitavaid sorte. Klubi kauaaegse presidendi Rein Joosti erarosaarium, mis avati 11. juulil Põltsamaal, sisaldab üle 800 sordi ja liigi ning varustab istikutega paljusid aedu ja kollektsioone Eestis. Kindlasti võiksid Hiiumaa roosihuvilised oma suvelõpu või järgmise aasta reisiplaane tehes mõelda ka nende kahe roosiaia külastamisele.

Paar päeva tagasi toimunud telefonivestluses palus Rein Joost abi Hiiumaa roosikasvataja leidmisel, kes kevadel Tallinna Keskturul Joosti firma roose ostis. Nimelt olevat ostja väitnud endal olevat roosisordi, mis alles hilissügisel õitsema hakkab. Kahjuks ei osanud müüja ähmiga küsida ei ostja nime ega aadressi. Kui kellelegi tuleb meelde see kevadine seik, siis võtku ühendust Eesti Roosiklubiga, kelle esindajaks Hiiumaal on allakirjutanu. Ka info igasuguste huvitavate sortide, eriti vanade rooside kohta on teretulnud telefonil 9 62 60 või 9 80 97 või kirjalikult aadressil Vabrikuväljak 1, 92411 Kärdla.

Reet Kokovkin, Eesti Roosiklubi liige

Andres Miller

Kaasas olid Tiit Leito - harrastusornitoloog, endine kaitseala juhataja ja varasem ekspeditsioonide korraldaja; Ivar Jüssi - Mereinstituudi hülgeuurija; Ago Treialt - kaitseala paadimees; Andres Miller – praegune kaitseala juhataja, ekspeditsiooni korraldaja ning Juhan Kähi Kärdla metskonnast. Ornitoloog Aivar Leito Keskkonnakaitse instituudist võeti hiljem pardale Vareslaiult, mille linnustikku ta kaitseala tellimisel pikemalt uuris. Esialgseteks eesmärkideks oli seatud:

• pesitsevate lindude loendus;
• hallhane ja haha sulgimiskogumite paiknemise ja nende arvukuse määramine merel;
• hüljeste paiknemise, nende lesilate ja arvukuse määramine;
• saarte botaaniline uurimine;
• entomoloogilise materjali kogumine.

Teekond, mille läbisime, oli järgmine: Salinõmme - Vareslaid - Viirekare - Heinlaid (1. ööbimine) - Heltermaa - Hõralaid - Harilaid (2. ööbimine) - Selgrahu - Kakralaid - Hellamaa rahu - Harilaid (3. ööbimine) - Eerikukivi laid - Salinõmme. Ööbisime telkides, väljaarvatud Juhan, kes ka magades täismõõdus mereromantikat nõudis ja ööseks suurde paati presendi alla puges.

Viirekarel. Foto Andres Miller

Viirekarel* avastasime arvatavasti Eesti suurima väiketiiru koloonia, mida meie linnuteadlastest vennad Leitod algul kuidagi uskuda ei tahtnud. Siis aga veendusime, et tegu on tõesti väiketiirudega, ja kõigil oli avastusest väga hea meel. Ühel kühmnokkluige paaril olid juba pojad koorunud, mistõttu me lahkusime saarelt kikivarvul võimalikult kiiresti.

Heinlaiul leidsime üles uue merikotka pesa, milles ka üks poeg sees oli. Selle tegid Aivar ja Ivar kindlaks naaberpuu otsast vaadates. Õnneks polnud merikotkas end piirisihte raiunud maamõõtjatest ega lõkkeõhtuid pidanud laiukülastajatest seni segada lasknud. Aga öine putukate valguspüük ebaõnnestus tugeva tuule tõttu täielikult.

Hõralaiul tekitas nostalgilise tunde vana taluase koos kaevuga. Et inimesed siiski aegajalt laidu külastavad, seda oli näha mitmetest lõkkeasemetest ja prahist nende ümber. Ühe juurde oli läbi tiheda männiku koguni rada sisse raiutud.

Pujurderahust mööda sõites kohtasime umbes 40-pealist hallhülge karja, mis meid tükk aega uudishimulikult piiras.

Tegelikult meil ekspeditsiooni ajal vedas, me ei saanud kordagi vihma. Tuulest hoolimata oli soe ja Harilaiul tõusis merevee temperatuur isegi +18^o C-ni ning ujuma julgesid minna külmavaresedki. Nagu tavaliselt, oli kõige külmem Selgrahul. Keskpäeval oli seal õhusooja 21 kraadi, aga merevesi oli vaid 12,5 kraadi.

Selgrahul kohtasime lisaks tavapärastele meri- ja tõmmukajakatele ning hahkadele veel kormorane, meriskeid ja leidsime ka ühe kühmnokkluige pesa 2 munaga. Hallhülgeid oli tavapärasest vähem, kuid siiski üle saja looma.

Selgrahult tagasi sõites lugesime Kakralaiu kohal õhus umbes 80 kormorani. Tundus küll, et linnud on selle mõne magesõstra põõsaga laiukese omaks vallutanud. Maale minnes leidsime siiski ainult kümmekond munadega pesa. Ilmselt olime näinud rohkesti noorlinde, kes enamasti alles kolmandal eluaastal pesitsema asuvad.

Kormoranipesad Kakralaiul. Foto Andres Miller

Kakralaiult lahkudes algas Ivari “diplomitöö”. Mees väitis, et ka suure paadiga on võimalik Hellamaa rahule välja sõita. Ja tõesti, Ivari poolt juhituna sõitsimegi Hellamaa rahu alla välja, kordagi paadipõhjaga vastu madalikku või kivi käimata. Hellamaa rahul kohtasime ainult lambaid. Eelmisel aastal siin pesitsenud valgepõsklaglede paari ega nende pesa me ei leidnud.

Viimaseks ööks sõitsime tagasi Harilaidu, kus me hommikul oma telklaagrit maha polnud võtnudki. Sildusime endise Nõukogude armee sadamasilla ääres kive täisloobitud vanade Punalaevastiku valvekaatrite vrakkide vahel. Leidsime aga eest ka Eesti piirivalve aluse “002”, millelt meid sõbralikult tervitati. Õhtupoole tutvusime laevaga ja kuulasime jutte merepiirivalvurite tööst ning värvikamatest päästeoperatsioonidest. Sel viimasel ööl võis lõpuks ometi ka putukate ööpüügi tulemusega rahule jääda.

Viimasel päeval külastasime Eerikukivi laidu, mis meid kõiki oma lindude liigirikkusega hämmastas. Loetlesime 22 linnuliiki, nende seas valgepõsklagle, tutt- ja väiketiir, tuttvart, kivirullija, liivatüll jt. Ainuüksi kühmnokkluige pesi lugesime kokku 27. Õhk oli paks putukatest, aga saime ainult kiruda, et püügivahendid suurde paati olime jätnud.

Ekspeditsiooni laevastik lubas sõita nii sügavas kui madalas vees. Foto Andres Miller

Tagasiteel Salinõmme kavandasime järgmise aasta retke. See peaks toimuma taas jaanikuu teisel nädalal. Siis tahame uurida Kassari lõunaranniku laidusid, Rukkirahu ning Hellamaa ja Kadakalaiu ümbruse rahusid. Tänavuse uurimisretke põhjalike aruannetega saab tutvuda kaitseala keskuses alates novembrikuust.

ANDRES MILLER

* Kaartidel märgitud Viirekaret (Valgerahu) hüütakse Kassaris Kuivarahu ja Salinõmmes Pihlarahu. August Loopmann’i koostatud ja Keskkonnaministeeriumi Info- ja tehnokeskuse poolt 1996-ndal aastal kirjastatud Eesti meresaarte nimestikus on Kassari ümber (Käina laht välja arvatud) loetletud üle neljakümne väiksema või suurema nimetu meresaarekese. Loo toimetamise ajal Viirekare kohta telefonitsi nõu küsides arvas Meinhard Elmi, et nimed on nendel kohaliku rahva suus siiski kõigil olemas. Vennad Leitod püüdsid Pirrujaagu sarja raamatut Hiiumaa linnustik kirjutades leida meresaarekestele nimed, mis “ametlikud” või enamkasutatavad. Kassari kanti nende raamat väga põhjalikult ei käsitle. Oleks ehk paras aeg nüüd enne tuleva suvist reisi need nimed kasvõi Kassari Haridusseltsi abiga ka paberile panna.

(Toimetaja)

Meite oma Tiiger Leisus. Algkooli õpetajad, kohaliku noorteseltsi esindajad ja Interneti toojad.

Foto Urmas Lauri

Tiigrituur Tallinnas Raekoja platsil.

80 ilmavõrku ühendatud arvutit neljas reas. Kui palju tuleval suvel Hiiumaal vaja oleks?

Foto Ruuben Post

Foto Mart Mõniste

Foto Ruuben Post

Foto Ruuben Post

12.-16. juulil Eesti Rohelise Naisühingu ja Eesti Noorte Huvikeskuse TELO poolt Hiiumaal loodusõpetajatele korraldatud seminarist osavõtjad tutvusid ka BKA keskusega ja kuulasid R. Posti ettekannet loodusõpetusest. Puhta Läänemere Ühenduse poolt finantseeritud projekti algatas keskuse kauaaegne partner Tiina Pedak TELO-st.

13.-16. juulil töötasid Rohelise Liikumise kutsel Hiiumaal metsa võtmebiotoopide määramise asjatundjad Rootsist (vt. Lea Vaheri artikkel lk. 2). Tööde jätkamine rootslaste metoodika rakendamiseks Hiiumaal on kaalumisel Metsaameti ja Biosfääri kaitseala keskuse osavõtul.

15. juulil toimus Vaemla villavabriku kohvikus uute liikmete pidulik vastuvõtt Hiiumaa Rohelise Märgi koostööringi. (vt artikkel lk. 4).

8. augustil Kõpu arheoloogiaekspeditsiooni traditsioonilise Kõpu potilaada ettevalmistamisel aitas keskus kaasa trükistega. Sõlmitud koostööleppe järgi koostatakse Aivar Kriiska eestvõtmisel Kõpu arheoloogiamuististe ja geoloogiliste vaatamisväärsuste eksponeerimise projekti, mis esialgse mõtte järgi peaks ellu viidama Kõrgessaare valla, Biosfääri kaitseala, Uurimiskeskuse Arhipelaag ja külarahva koostöös.

15.-21. augustil Hiiumaal viibinud Sillamäe Kannuka kooli ökoloogiaklubi liikmed tutvusid keelepraktika käigus ka Biosfääri kaitsealaga (juhendas Ruuben Post) ja Hiiumaa loodusväärtustega (juhendas Kai Vahtra). Õpetajale Alla Vjugovale lubati saata edaspidigi loodusõpetuse teabematerjale.

18.-19. augustil osales Toomas Kokovkin Soomes Turus real nõupidamistel regionaalse koostöö küsimustes.

19. augustil toimus Biosfääri kaitseala keskuses Euroopa naaritsa elumistamise rahvusvahelise ühingu esimehe Tiit Marani eestvõttel, koos Hiiumaa esijahimeeste Arvo Maiveli ja Agu Takisega, arupidamine ameerika naaritsa (mingi) väljapüügi alustamise küsimustes (vt lähemalt 1997 septembri Kaitseala Teatajat).

24.-26. augustil osales keskus ühistöös Tuuruga algatatud kampaanias “Meite oma Tiiger”. Rohketele huvilistele tutvustati arvutite kasutamist keskuse igapäevatöös. Leisu algkoolis seati tööle internetiühendus.

28. augustil avati koostöös Tuuruga seenenäitus. Keskuse panust kannab Liia Tali, aitavad Mart Mõniste ja Kai Vahtra, Tuuru poolt seab näitust Aivi Telvik ja vastutuse seente määramise eest võttis enda peale idee autor Jaan Otsason.

26. – 30. augustil jätkasid Eva Nilsson Ökoloogia Instituudist ja Leiti Kannuke Loodusmuuseumist samblike ja sammalde inventeerimist Sarve maastikukaitsealal. Projekti tulemusena valmib Hiiumaal esimene samblike ja sammalde uurimis- ja õppeotstarbeline näidiskogu.

Villem Lehtsalu pakutud 1004 liiki on kõige täpsem. H.-E. Rebassoo andmetel on Hiiumaa floora liikide üldarv 968. Paljudel liikidel lisanduvad alamliigid, vormid ja värrad, millega kokku ulatub liikide arv üle tuhande.

Täna läheme seenemetsa. Kui seal pisut hooletu olla, võib korvi sattuda sapipuravik, ja siis saab kogu seeneroog rikutud. Aga tal on üks tunnus, mis teadjale korjajale kohe silma hakkab ja laseb korviserval õige valiku ära teha.

Millise tunnuse järgi saab puravikke korjates kindlaks teha, et ette on sattunud sapipuravik?

Vastuseid ootame 20. septembrini kas kirja teel või telefonitsi. Õigesti vastajate vahel läheb loosi Mart Mõniste foto Hiiumaa loodusest. Raamitud loodusfoto kaunistab iga kodu seina.