Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala teataja

Kogu tõde vurrulistest võrukaeltest

Toomas Jüriado
intervjuu
Eestimaa Looduse
Fondi projektijuhi
Mart Jüssiga

Toomas Jüriado: Sel kevadel oli Läänemerel viigerhüljeste lennuloendus. Kas vastab tõele, et Eesti vetes elavast kahest hülgeliigist, hall- ja viigerhülgest, on just viimane viletsamas seisus?

Mart Jüssi: Meile, uurijatele, tundub see tõesti niimoodi. Aga eks tule kohe alguses öelda, et ega me seda seni väga üheselt teadnudki. Viigerhüljes on äärmiselt tagasihoidliku ja pelgliku eluviisiga loom ja püüab inimest vältida nii palju kui võimalik. Samas on need vähesed viigerhülged, kes Läänemeres elavad, laiali väga suurel merealal. Levila lõunapiir jääb kuhugi meie Pärnu lahe ja Kihnu ümbrusesse, põhjapiir on Botnia lahe soppides. Olukorra täpsemaks uurimiseks võtsimegi koos Rootsi, Soome ja Vene kolleegidega ette üle-läänemerelise viigerhüljeste projekti, mille üks osa oli ka Läänemere kõiki jääalasid katnud lennuloendus. Viigerhüljes veedab nii palju aega kui võimalik ikka vees, tema sealseid tegevusi on inimsilmal mõistagi väga raske tabada. Kuid loodus kirjutab neile loomadele ette kevadisi, karvavahetuse-aegseid päikesevanne: see protseduur nõuab teadagi ivake soojemat keskkonda kui on kevadine külm vesi; ka tekivad päikesekiirte mõjul hüljeste nahas kasulikud vitamiinid. Niiviisi lesivad hülged kevadistel päikesepäevadel võimalikult palju aega jääl ja sellega on uurijatel sobivaim võimalus neid kokku lugeda.

Viigerhüljes
foto ajakirjast WWW Baltic Bulletin, 1/95

T.J.: Kas selliseid loendusi on ka varem tehtud?
M.J.: Jah, põhjanaabrite juures on need juba traditsioonilised: soomlased ja rootslased teevad koostöös loendusi teist aastakümmet. Eesti aladele jõudsid loendused muidugi alles piiride vabanemisega. Ühe sellise saime teha kaks aastat tagasi, teistel aastatel pole seda õiget lesimisjääd lihtsalt olnud.
T.J.: Mida siis see 94-nda aasta loendus ja tänavune aktsioon näitasid?
M.J.: Eks juba enne olnud väike kahtlus eelmise loenduse tulemuste paikapidavuse suhtes: meil polnud õiget lennukit, nii ei saanud kindlustada õiget lennukõrgust ja osa jääalasid jäi katmata. Nii et kui toona hindasime viigerhülge arvukust Eestis umbes 700-le ja kogu Läänemeres ehk 4000-le isendile, siis nüüd julgeme kinnitada, et Eesti vetes on 1300 ja Botnia lahes 3400-3500 looma. Venemaa vete suhtes päris ühest seisukohta pole, aga vaevalt seal üle paari- või mõnesaja looma elab. Nii, et kokku võis Läänemeres olla 5000, äärmisel juhul 5500 viigerhüljest. Need on muidugi vanaloomad, samal aastal sündinud pojad karva ei vaheta. Palju sügiseks ellu jääb, seda ei oska keegi öelda.

Hallhüljes
foto ajakirjast WWW Baltic Bulletin, 1/95

T.J.: Te olete teinud ka teistsuguseid viigerhülge uurimusi, üks neist on väga kallis - satelliitsaatjate kinnitamine hüljeste seljale. Neist töödest on selgunud, et viigerhüljes on väga paikne loom. Seega, Eesti viigerhüljeste asurkonda saame kaitsta ikka ainult Eesti vetes?
M.J.: Jah, üks tähtis osa meie rahvusvahelisest projektist oli tõesti selgitada viigerhüljeste jaotumist ja nende liikuvust eri mereosade vahel. Ega selleks muud võimalust olegi kui satelliitsaatja: kuidas muidu võiks inimene konkreetse hülge jälgimisega toime tulla! Näo järgi neid naljalt ära ei tunne, pealegi võivad nad olla pikka aega vee all, nii et paadiga hülgele järele sõitmine ei anna õigupoolest midagi... Karjade struktuuri ja paiknemise uurimine on kummatigi äärmiselt tähtis: kui on tegemist väga laialt rändava loomaga, siis on võimatu tema olukorra üle otsustada ühel kindlal maal , seevastu paikse looma puhul on vastutus tema käekäigu eest just ühel või teisel piirkonnal. Satelliitsidel põhinev töö algas just nimelt Eestis, sest informatsioon Eesti ranniku viigerhülge asurkonnast oli väga lünklik. Saaremaa ja Hiiumaa vahel hüljeste selga kleebitud viis esimest aparaati näitasid, et viigrid on tõesti väga paiksed. Truud lausa ühele kivile, kus nad suurema osa aastast lesivad ja kust teevad siis lühikesi, paarikümne kilomeetri taha ulatuvaid toitumisretki Matsallu või Muhu või Vormsi randa. Aga lõpuks pöördutakse ikka kodukivile tagasi. Niisiis - meil on tõesti oma viigerhülged, keda me ise kaitsma peame. Ja kaitset vajavad nad päris kindlasti!

Vasakpoolne joonis kujutab viigerhüljest, parempoolne hallhüljest. Erineva pikkusega koonu järgi saabki neid liike kõige lihtsamini eristada.
Joonis voldikust Seehunde im Nationalpark. Nationalpark Schleswig-Holsteinisches Wattenmeer

Hülged

T.J.: Eestlaste eluviis on suuresti muutunud, küllap on paralleelselt sellega muutunud ka viigerhülge elu, sest tegemist on omamoodi häbeliku liigiga?
M.J.: Tõepoolest on viiger väga häbelik, ta püüab inimest igal juhul vältida. Seetõttu teda looduses suurt ei näe. Ta kuuleb paadi mürinat või haistab heitegaaside lõhna väga kaugelt ja põgeneb vette. Veel hiljuti olid Eesti rannikul paljud alad suletud, pealegi ei huvitanud inimesi paadisõit madalais kivistes mereosades, kus on hüljeste puhkepaigad. Nüüd aga tuleb paate aiva juurde. Kogu aeg on midagi mürisemas ja viigrite elu on muutunud väga keeruliseks. See võib lõppeda sellega, et loomad kolivad sellest piirkonnast välja - Soome või Rootsi, sinna, kus nende rahu on tagatud.
Näiteks on väga oluline viigerhüljeste elupaik Hiiumaa laidude ümbruses - kusagil mujal pole me neid suviti nii palju lesimas leidnud. Kui siin kaitseala staatus peaks hüljeste kahjuks muutuma, kui nende turvalisus kaob selle arvel, et inimesed pääsevad vabalt liikuma, teevad lõkkeid, sõidavad paatidega ringi, siis on hülge lahkumine vältimatu. Aga nii häid paiku on viigrile Eestis ülimalt vähe ja need vähesed peaksid olema inimese eest kaitstud.
T.J.: Nagu loendused näitavad, on Soome lahes viigerhülgeid vähe?
M.J.: Teda kindlasti oli Soome lahes, ka Eesti vetes, märksa rohkem. Aga Soome laht on teadagi problemaatiline piirkond eelkõige seoses mere reostuse, samuti intensiivse inimtegevusega, ja nii on viiger pidanud sealt taanduma. Ilmselt on seal küll veel väike, võib-olla paarisajapealine asurkond, aga 90-ndate aastate algul leidis Soome lahes aset massiline hüljeste suremine, ilmselt põhjustatuna mingist tuvastamata jäänud mürgist. Niiviisi on viigerhüljes Soome lahes veel halvemas olukorras ja tõmbunud lahe kõige idapoolsemasse soppi. Eesti vetes teda seal enam alalise elanikuna nähtavasti polegi.
T.J.: Niisiis seisab kõige lähemas tulevikus ees valik: kui me viigerhüljest alles tahame hoida, siis peame teda kaitsma; kui me seda ei tee, siis tõmbame lihtsalt ühele liigile meie faunas kriipsu peale.
M.J.: Paraku on see nii. Mereimetajaid on Eestis üldse napilt - kaks liiki hülgeid, ja ehk ka väike vaalaline, pringel. Niisiis, kaotades viigri selle tõttu, et me talle kaitset ja rahu tagada ei suuda, oleme kaotanud kolmandiku oma mereimetajaliikidest! Ja küllap oleks sellest kahju...

1995. a. aasta aprillis tuli üks hallhülgelaps Palade kooli juurde. Vaevalt, et tarkust taga nõudma. Eksinud ja arusaadavalt hirmunud ning näljas, ei osanud ta sel hetkel vist oma tulevikku ette kujutada.

Hüljes metsas

Tänu kaastundlikkele ja ettevõtlikkele Palade kooli õpilastele saadi see hülgepoeg kätte, viidi mere äärde ja söödeti kõht korralikult täis. Mis temast edasi sai, ei tea, aga järgmiseks hommikuks oli ta kivi juurest kadunud. Ehk elab oma hülge-elu meres edasi, ...võib-olla mitte.

Hüljest söötmas

T.J.: Kõneleme veidi ka meie teisest hülgeliigist - hallhülgest. Hallhülgele oli tänavune külm talv ilmselt väga soodne?
M.J.: Jah, sigimise seisukohalt võib sellist rohke jääga talve pidada lausa kuldaastaks! Ometi kord sai hallhüljes korralikult sigida temale omases sigimiskeskkonnas - triivival jääl. Pojad said niiviisi ohutuis oludes kasvada. Aga jää minnes tuleb taas kohe tuntud probleem: merre viiakse püünised, mis hakkavad kala kõrval püüdma ka hülgeid. Või teiselt poolt vaadates - hülged hakkavad kaluritelt manti võtma.
T.J.: Kas ongi niiviisi, et need pahandused, mis kalurite ja hüljeste vahel ikka ette tulevad, on põhiliselt siis just hallhülge põhjustatud?
M.J.: Tundub küll niiviisi. Kalapüüniste juures on näha ikka hallhülgeid. Ja kalapüünistes hukkunud loomad, keda on aastas väga suur arv, Eestis oma 300 isendit, on valdavalt hallhülged, vaid üksikud juhuslikud viigrid nende hulgas. Eks nende kahe liigi toitumistavadki ole üsna erinevad: kui viiger õiendab omaette madalas rannavees väikest kala jahtida, siis hallhüljes toitub suures karjas ja järgneb kalaparvedele. Kui nad avastavad kalu täis püünise, siis kogunevad nad sinna ja lasevad kalal hea maitsta.

T.J.: Aga see priske söömaaeg võib siis mõnelegi loomale jääda ühtlasi ka viimaseks?
M.J.: Jah, paraku küll. Hülgepoegade kasvuperiood ema hoole all on üsna lühike, alla kuu aja. Vaatamata saavutatud küllaltki kopsakale kehakaalule tuleb varsti hakata ise toituma, ise kala püüdma ja eelkõige need noored kala püüdma õppivad loomad lähevadki mõrdadesse. Seega kalakahju eest makstav "lõiv" tuleb suuresti just sama aasta poegade arvele. Arvudest väga lihtne rääkida pole. Hallhüljes on nimelt erinevalt viigerhülgest väga liikuv: väga suured karjad võivad väga lühikese ajaga läbida pikki vahemaid, paari ööpäevaga mitusada kilomeetrit. 94-ndal aastal, näiteks, avastati Lõuna-Soomes uurijate silmist n.ö. kadunud 300-pealine hülgekari kaks päeva hiljem Hiiumaa põhjarannikult. Nii ei olegi konkreetselt Eesti hallhüljeste asurkonnast võimalik kõnelda. Läänemeres on kokku arvatavasti 5500-6000 looma. Püüame seda arvu suve jooksul täpsustada.
Nagu kõigi loomade puhul, on ka hülgepoegade suremus küllalt kõrge. Rehkendatakse, et n.ö. normaalne looduslik poegade suremus esimese eluaasta jooksul on umbes pool sündinuist. Ülejäänud pool peaks siis andma hülgeasurkonna juurdekasvu. Paraku just praktiliselt see pool upubki kalapüünistes. Seega mingist hallhülge plahvatuslikust juurdekasvust Läänemeres me rääkida ei saa.
T.J.: Teisisõnu - juttu ei saa olla ka hallhülge küttimisest?
M.J.: Jah, eriti Põhjamaades on see laskmise jutt vägagi innukas. Mõistes kalurite muret hüljeste tekitatud kahjude, kalasaagi ja rikutud püüniste pärast, julgen ma siiski öelda, et lähitulevikus hüljeste küttimiseks nende arvukuse reguleerimise või "kombeõpetuse" eesmärgiga mingeid võimalusi näha ei ole. Pigem tuleks tegelda selle selgitamisega, kuivõrd on need kahjud välditavad ilma tapatööta. Sel suvel peaksid vastavad uuringud ja katsetused Botnia lahel käima minema, et säästa nii kalureid kui ka hülgeid.

[T. Jüriado]
Küsitles Toomas Jüriado

Kogu tõde vurrulistest võrukaeltest Toomas Jüriado intervjuu Eestimaa Looduse Fondi projektijuhi Mart Jüssiga	Toomas Jüriado: Sel kevadel oli Läänemerel viigerhüljeste lennuloendus. Kas vastab tõele, et Eesti vetes elavast kahest hülgeliigist, hall- ja viigerhülgest, on just viimane viletsamas seisus? Mart Jüssi: Meile, uurijatele, tundub see tõesti niimoodi. Aga eks tule kohe alguses öelda, et ega me seda seni väga üheselt teadnudki. Viigerhüljes on äärmiselt tagasihoidliku ja pelgliku eluviisiga loom ja püüab inimest vältida nii palju kui võimalik. Samas on need vähesed viigerhülged, kes Läänemeres elavad, laiali väga suurel merealal. Levila lõunapiir jääb kuhugi meie Pärnu lahe ja Kihnu ümbrusesse, põhjapiir on Botnia lahe soppides. Olukorra täpsemaks uurimiseks võtsimegi koos Rootsi, Soome ja Vene kolleegidega ette üle-läänemerelise viigerhüljeste projekti, mille üks osa oli ka Läänemere kõiki jääalasid katnud lennuloendus. Viigerhüljes veedab nii palju aega kui võimalik ikka vees, tema sealseid tegevusi on inimsilmal mõistagi väga raske tabada. Kuid loodus kirjutab neile loomadele ette kevadisi, karvavahetuse-aegseid päikesevanne: see protseduur nõuab teadagi ivake soojemat keskkonda kui on kevadine külm vesi; ka tekivad päikesekiirte mõjul hüljeste nahas kasulikud vitamiinid. Niiviisi lesivad hülged kevadistel päikesepäevadel võimalikult palju aega jääl ja sellega on uurijatel sobivaim võimalus neid kokku lugeda.
	Viigerhüljes foto ajakirjast WWW Baltic Bulletin, 1/95
	*T.J.:* Kas selliseid loendusi on ka varem tehtud? M.J.: Jah, põhjanaabrite juures on need juba traditsioonilised: soomlased ja rootslased teevad koostöös loendusi teist aastakümmet. Eesti aladele jõudsid loendused muidugi alles piiride vabanemisega. Ühe sellise saime teha kaks aastat tagasi, teistel aastatel pole seda õiget lesimisjääd lihtsalt olnud. T.J.: Mida siis see 94-nda aasta loendus ja tänavune aktsioon näitasid? M.J.: Eks juba enne olnud väike kahtlus eelmise loenduse tulemuste paikapidavuse suhtes: meil polnud õiget lennukit, nii ei saanud kindlustada õiget lennukõrgust ja osa jääalasid jäi katmata. Nii et kui toona hindasime viigerhülge arvukust Eestis umbes 700-le ja kogu Läänemeres ehk 4000-le isendile, siis nüüd julgeme kinnitada, et Eesti vetes on 1300 ja Botnia lahes 3400-3500 looma. Venemaa vete suhtes päris ühest seisukohta pole, aga vaevalt seal üle paari- või mõnesaja looma elab. Nii, et kokku võis Läänemeres olla 5000, äärmisel juhul 5500 viigerhüljest. Need on muidugi vanaloomad, samal aastal sündinud pojad karva ei vaheta. Palju sügiseks ellu jääb, seda ei oska keegi öelda.
	Hallhüljes foto ajakirjast WWW Baltic Bulletin, 1/95
	T.J.: Te olete teinud ka teistsuguseid viigerhülge uurimusi, üks neist on väga kallis - satelliitsaatjate kinnitamine hüljeste seljale. Neist töödest on selgunud, et viigerhüljes on väga paikne loom. Seega, Eesti viigerhüljeste asurkonda saame kaitsta ikka ainult Eesti vetes? M.J.: Jah, üks tähtis osa meie rahvusvahelisest projektist oli tõesti selgitada viigerhüljeste jaotumist ja nende liikuvust eri mereosade vahel. Ega selleks muud võimalust olegi kui satelliitsaatja: kuidas muidu võiks inimene konkreetse hülge jälgimisega toime tulla! Näo järgi neid naljalt ära ei tunne, pealegi võivad nad olla pikka aega vee all, nii et paadiga hülgele järele sõitmine ei anna õigupoolest midagi... Karjade struktuuri ja paiknemise uurimine on kummatigi äärmiselt tähtis: kui on tegemist väga laialt rändava loomaga, siis on võimatu tema olukorra üle otsustada ühel kindlal maal , seevastu paikse looma puhul on vastutus tema käekäigu eest just ühel või teisel piirkonnal. Satelliitsidel põhinev töö algas just nimelt Eestis, sest informatsioon Eesti ranniku viigerhülge asurkonnast oli väga lünklik. Saaremaa ja Hiiumaa vahel hüljeste selga kleebitud viis esimest aparaati näitasid, et viigrid on tõesti väga paiksed. Truud lausa ühele kivile, kus nad suurema osa aastast lesivad ja kust teevad siis lühikesi, paarikümne kilomeetri taha ulatuvaid toitumisretki Matsallu või Muhu või Vormsi randa. Aga lõpuks pöördutakse ikka kodukivile tagasi. Niisiis - meil on tõesti oma viigerhülged, keda me ise kaitsma peame. Ja kaitset vajavad nad päris kindlasti!
	Vasakpoolne joonis kujutab viigerhüljest, parempoolne hallhüljest. Erineva pikkusega koonu järgi saabki neid liike kõige lihtsamini eristada. Joonis voldikust Seehunde im Nationalpark. Nationalpark Schleswig-Holsteinisches Wattenmeer
	*T.J.:* Eestlaste eluviis on suuresti muutunud, küllap on paralleelselt sellega muutunud ka viigerhülge elu, sest tegemist on omamoodi häbeliku liigiga? M.J.: Tõepoolest on viiger väga häbelik, ta püüab inimest igal juhul vältida. Seetõttu teda looduses suurt ei näe. Ta kuuleb paadi mürinat või haistab heitegaaside lõhna väga kaugelt ja põgeneb vette. Veel hiljuti olid Eesti rannikul paljud alad suletud, pealegi ei huvitanud inimesi paadisõit madalais kivistes mereosades, kus on hüljeste puhkepaigad. Nüüd aga tuleb paate aiva juurde. Kogu aeg on midagi mürisemas ja viigrite elu on muutunud väga keeruliseks. See võib lõppeda sellega, et loomad kolivad sellest piirkonnast välja - Soome või Rootsi, sinna, kus nende rahu on tagatud. Näiteks on väga oluline viigerhüljeste elupaik Hiiumaa laidude ümbruses - kusagil mujal pole me neid suviti nii palju lesimas leidnud. Kui siin kaitseala staatus peaks hüljeste kahjuks muutuma, kui nende turvalisus kaob selle arvel, et inimesed pääsevad vabalt liikuma, teevad lõkkeid, sõidavad paatidega ringi, siis on hülge lahkumine vältimatu. Aga nii häid paiku on viigrile Eestis ülimalt vähe ja need vähesed peaksid olema inimese eest kaitstud. T.J.: Nagu loendused näitavad, on Soome lahes viigerhülgeid vähe? M.J.: Teda kindlasti oli Soome lahes, ka Eesti vetes, märksa rohkem. Aga Soome laht on teadagi problemaatiline piirkond eelkõige seoses mere reostuse, samuti intensiivse inimtegevusega, ja nii on viiger pidanud sealt taanduma. Ilmselt on seal küll veel väike, võib-olla paarisajapealine asurkond, aga 90-ndate aastate algul leidis Soome lahes aset massiline hüljeste suremine, ilmselt põhjustatuna mingist tuvastamata jäänud mürgist. Niiviisi on viigerhüljes Soome lahes veel halvemas olukorras ja tõmbunud lahe kõige idapoolsemasse soppi. Eesti vetes teda seal enam alalise elanikuna nähtavasti polegi. T.J.: Niisiis seisab kõige lähemas tulevikus ees valik: kui me viigerhüljest alles tahame hoida, siis peame teda kaitsma; kui me seda ei tee, siis tõmbame lihtsalt ühele liigile meie faunas kriipsu peale. M.J.: Paraku on see nii. Mereimetajaid on Eestis üldse napilt - kaks liiki hülgeid, ja ehk ka väike vaalaline, pringel. Niisiis, kaotades viigri selle tõttu, et me talle kaitset ja rahu tagada ei suuda, oleme kaotanud kolmandiku oma mereimetajaliikidest! Ja küllap oleks sellest kahju...
	1995. a. aasta aprillis tuli üks hallhülgelaps Palade kooli juurde. Vaevalt, et tarkust taga nõudma. Eksinud ja arusaadavalt hirmunud ning näljas, ei osanud ta sel hetkel vist oma tulevikku ette kujutada.
	Tänu kaastundlikkele ja ettevõtlikkele Palade kooli õpilastele saadi see hülgepoeg kätte, viidi mere äärde ja söödeti kõht korralikult täis. Mis temast edasi sai, ei tea, aga järgmiseks hommikuks oli ta kivi juurest kadunud. Ehk elab oma hülge-elu meres edasi, ...võib-olla mitte.
	*T.J.:* Kõneleme veidi ka meie teisest hülgeliigist - hallhülgest. Hallhülgele oli tänavune külm talv ilmselt väga soodne? M.J.: Jah, sigimise seisukohalt võib sellist rohke jääga talve pidada lausa kuldaastaks! Ometi kord sai hallhüljes korralikult sigida temale omases sigimiskeskkonnas - triivival jääl. Pojad said niiviisi ohutuis oludes kasvada. Aga jää minnes tuleb taas kohe tuntud probleem: merre viiakse püünised, mis hakkavad kala kõrval püüdma ka hülgeid. Või teiselt poolt vaadates - hülged hakkavad kaluritelt manti võtma. T.J.: Kas ongi niiviisi, et need pahandused, mis kalurite ja hüljeste vahel ikka ette tulevad, on põhiliselt siis just hallhülge põhjustatud? M.J.: Tundub küll niiviisi. Kalapüüniste juures on näha ikka hallhülgeid. Ja kalapüünistes hukkunud loomad, keda on aastas väga suur arv, Eestis oma 300 isendit, on valdavalt hallhülged, vaid üksikud juhuslikud viigrid nende hulgas. Eks nende kahe liigi toitumistavadki ole üsna erinevad: kui viiger õiendab omaette madalas rannavees väikest kala jahtida, siis hallhüljes toitub suures karjas ja järgneb kalaparvedele. Kui nad avastavad kalu täis püünise, siis kogunevad nad sinna ja lasevad kalal hea maitsta.
	*T.J.:* Aga see priske söömaaeg võib siis mõnelegi loomale jääda ühtlasi ka viimaseks? M.J.: Jah, paraku küll. Hülgepoegade kasvuperiood ema hoole all on üsna lühike, alla kuu aja. Vaatamata saavutatud küllaltki kopsakale kehakaalule tuleb varsti hakata ise toituma, ise kala püüdma ja eelkõige need noored kala püüdma õppivad loomad lähevadki mõrdadesse. Seega kalakahju eest makstav "lõiv" tuleb suuresti just sama aasta poegade arvele. Arvudest väga lihtne rääkida pole. Hallhüljes on nimelt erinevalt viigerhülgest väga liikuv: väga suured karjad võivad väga lühikese ajaga läbida pikki vahemaid, paari ööpäevaga mitusada kilomeetrit. 94-ndal aastal, näiteks, avastati Lõuna-Soomes uurijate silmist n.ö. kadunud 300-pealine hülgekari kaks päeva hiljem Hiiumaa põhjarannikult. Nii ei olegi konkreetselt Eesti hallhüljeste asurkonnast võimalik kõnelda. Läänemeres on kokku arvatavasti 5500-6000 looma. Püüame seda arvu suve jooksul täpsustada. Nagu kõigi loomade puhul, on ka hülgepoegade suremus küllalt kõrge. Rehkendatakse, et n.ö. normaalne looduslik poegade suremus esimese eluaasta jooksul on umbes pool sündinuist. Ülejäänud pool peaks siis andma hülgeasurkonna juurdekasvu. Paraku just praktiliselt see pool upubki kalapüünistes. Seega mingist hallhülge plahvatuslikust juurdekasvust Läänemeres me rääkida ei saa. T.J.: Teisisõnu - juttu ei saa olla ka hallhülge küttimisest? M.J.: Jah, eriti Põhjamaades on see laskmise jutt vägagi innukas. Mõistes kalurite muret hüljeste tekitatud kahjude, kalasaagi ja rikutud püüniste pärast, julgen ma siiski öelda, et lähitulevikus hüljeste küttimiseks nende arvukuse reguleerimise või "kombeõpetuse" eesmärgiga mingeid võimalusi näha ei ole. Pigem tuleks tegelda selle selgitamisega, kuivõrd on need kahjud välditavad ilma tapatööta. Sel suvel peaksid vastavad uuringud ja katsetused Botnia lahel käima minema, et säästa nii kalureid kui ka hülgeid.
	Küsitles Toomas Jüriado