Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala teataja

Kiiduväärt! Hiidlased on omanäoliseks konverentsiturismiks valmis! Ruuben Post	Traditsioonilisel trepipildil on õppurid Bulgaariast, Rumeeniast, Sloveeniast, Ungarist, Slovakkiast, Tshehhist, Poolast, Leedust, Lätist ja Eestist. Lisaks projektijuhid ja lektorid Saksamaalt ning Belgiast. Õppejõud vaheldusid, hiljem tuldi veel Suurbritanniast, Shveitsist ja Soomest. Foto Mart Mõniste Septembrikuu näibki Biosfääri kaitseala keskusele konverentsikuuks kujunevat. Üks põhjusi on kahtlemata see, et niimoodi pikendame teadlikult saare külalisi teenindavate ettevõtete hooaega ja anname neile täiendava võimaluse teenida. Tänavune Euroopa loodus- ja rahvusparkide föderatsiooni kümme päeva kestnud õppeseminar oli kahtlemata pingutav korraldada. Paari - kolme päevane kokkutulemine annab jooksult teha, piisab kui asjad enam-vähem sujuvad ja äpardusi pole õieti aega tähelegi panna. Kui aga külalisi pikemalt pead vastu võtma, siis olgu ka mugavus garanteeritud ja programm niimoodi sätitud, et inimestel oleks huvitav lõpuni. Siin on nagu ooperi lavastamisega, kus sisuline pinge ette plaanitud trajektoori pidi liigub ja meeskond garderoobitädist primadonnani oma osa “nii nagu peab” välja mängib. Siin on vaja professionaalsust ja enesekindlust, muidu hakkavad külalised end ebamugavalt tundma. Ka üksainus tõrvatilk võib kogu mängu ära rikkuda. Muidugi oli seminari ette võttes ka kõhklusi-kahtlusi. Võin tunnistada, et planeerisin teda mõnes mõttes proovina – et kuidas on, milleks me maailmaga võrreldes siis siin Hiiumaal suutelised oleme? Tulemus oli üle ootuste – kümne päeva jooksul mitte ühtegi äpardust! Kõikjal sõbralik, asjalik ja ülemäärase pingutuseta, väärikas teenindamine. Kõik kokku andis mingi Hiiumaale isepärase ja ainuomase feelingu. Ega seda ära seletada ei saa, ta tuleb kusagilt kohaliku inimese ja külalise omavahelisest suhtest. Oma reisidelt paljudesse paikadesse, ka saartele, tean, et ülemäärane külaliste vool selle hapra nüansi viimaks tapab. Meie oleme väikesed, äkki suudame teda hoida. Hotellid Padu ja Sõnajala. Igatpidi tasemel. Padus muidugi võimalusi rohkem ja eriti mõnus lõdvestavaid õhtusööke ja cocktail-party’t korraldada. Pikematele istujatele läheb siis lugu loomulikul viisil kohe night-club’iks edasi, sellist tarvidust tuleb suuremas seltskonnas ikka ette. Lõuna- ja õhtusöögid Briisi baaris Tuuru majas, Malvaste pub’is, Lehtma baaris, Maie Jõgi juures Kõpus, Vetsitallis ja Katri külalistemajas olid kõikjal maitsvad ja ka omanäolised. Keegi on ehk mõne sisekujunduse kohta ka nina kirtsutanud, aga kui neid järjepanu külastada – täitsa vahva just oma vaheldusrikkusega. Meeldivalt osavõtlik teenindamine. Vetsitallis toodi pannkookide juurde talupiim viie minutiga kohale, kui niisugusest huvist vihjasime. Konservkoorest kohvi juurde saime ka igal pool üle – seda me tõesti ei salli. Isevärk on muidugi Soera. Ja on ikka hea, et ta olemas on. Teist erivärki kaalusime üsna kaua – niisuguste kokkutulemiste juurde käib üks pidulik õhtusöök, nn gala-dinner. Kui “gaala” ta nüüd just olema peab, aga pikema ürituse jooksul on heaks tooniks korra igaühele soliidse seltskonna tunne peale sättida – see ka üks inimlike elamuste külg. Restoran Liilia tegi selle auga ära, ta on oma interjööriga selleks ka kõige sobilikum, Hiiumaa mõõtudele vastav paik. Teame küll, kuidas nad ette harjutasid ja veel õhtusöögi ajal olevat menüü koostajale ja koolitajale Ilmi Akslile koju helistatud ja küsitud, kuidas ühes või teises olukorras käituda. Mina pean ütlema, et osati väga soliidselt, probleeme tekitamata ja ise märkamatuks jäädes, teenindada. Pidu kulges just niimoodi, nagu Londoni Lancaster Hous’i kogemusest võetud plaan ette nägi ja mitte kehvemal tasemel, kui ehk roogade juurde serveeritud veinide vanus välja arvata. Tiit Liinid Enn Randma kindla sõna ja sõbralike sohvritega on täiesti profid. Iga kell õigel ajal kohal nagu masinavärgid. Kõik bussi unustatud isiklikud asjad (igavene probleem niisugustel ettevõtmistel!) leidsid jälle omaniku, üks fotoaparaat käis küll Jüri Põlloga vahepeal Riias ära. Kümnepäevase seminari käive läbi Biosfääri kaitseala keskuse oli Hiiumaa ettevõtjate jaoks 169 352 krooni Euroopa Liidu raha. Sellele lisandus arvata mõnekümne tuhande eest teenuseid ja kaupu, mida osalejad omapäi ostsid. Lõpetuseks tahan kõiki kaasa-aitajaid südamest tänada. Peale juba eespool nimetatud paikade ja firmade perenaiste-peremeeste ja kolleegide Biosfääri kaitseala keskusest ja Tuurust suur-suur aitäh Helgi Põllole, Üllar Metsandile, Reet Kokovkinile, Tiit Leitole, Maie Jeeserile, Ilmi Akslile, Tiiu ja Jüri Valdmale, Tiia Johanssonile ja kõigile-kõigile teistele, kes asjasse segatud said kasvõi pangas valuutat vahetades või külalistele tänaval teed juhatades.
	Õppeseminari teemat “Integrated Management Approach” oleks eesti keelde vast kõige täpsem ümber panna kui “Kaitsealade laiapõhjaline korraldus”. Mõte tuua looduskaitsealade ja rahvusparkide planeerimis- ja juhtimisotsuste tegemise juurde kõik inimesed ja organisatsioonid, kellel aga asjaga vähegi pistmist, on ju iseenesest lihtne. Ja ka kiiduväärt, kui demokraatliku ilmavaate poole hoiame. Aga kuidasmoodi need asjalised (stakeholders) viimseni üles leida, mismoodi neid ennastandvalt osalema meelitada, kuidas erinevate arusaamade ja vastandlike huvide pinnalt üksmeelele jõuda, kuidas paratamatuid konflikte lahendada, kuidas ühitada altpoolt tõusev rahvavoli (bottom-up) ja riiklike institutsioonide harjumuspärane käsukord (top-down) – see kõik kokku kipub paras kunst olema. Seminari teemat sisse juhatava avaettekande tegi Ruuben Post. Teiseks esinejaks Eestimaalt oli Aleksei Lotman, kes tutvustas Matsalu looduskaitseala kaitsekorralduskava. Seminari jooksul tutvustasid iga maa esindajad omi kaitsealade korralduse probleeme ja praktilise lõputööna püüti kolmes rühmas sõnastada Hiiumaa loodusväärtuste säilitamise eesmärgid ning kavandada tegevusliinid nende saavutamiseks. Kõige kaalukamaks õppuseks oli Belgia arendusfirma South Research asjatundja Oscar Marleyni kolmepäevane workshop “Sihipäraste muutuste planeerimine sekkumisega”. Seda kavandamise metodoloogiat inglisekeelse originaalnimetusega Objective Oriented Intervention Planning (OOIP), millele taustaks on sündimas akadeemiline distsipliin action technology research, kasutatakse üha laiemalt ka Euroopa Liidu programmide ülesehitamisel ja hindamisel.
Uurimiskeskus Arhipelaag: miks ja kuidas? Toomas Kokovkin Kai Vahtra	Umbes aasta aega on tegutsenud mittetulundus-ühing nimega Uurimis-keskus Arhipelaag. Hea meelega võtame vastu toimetaja ettepaneku tutvus-tada seda ühendust Kaitseala Teataja veergudel.
	Nimest Tegelikult on Arhipelaagi nimi palju pikem ja ambitsioonikam. See kõlab “Saarte ja Ranniku Uurimiskeskus Arhipelaag”. Asutamisel tahtsime oma nimesse koondada võimalikult palju meie tegevuse eesmärkidest, kuid igapäevaelus kasutame lühemat varianti. Sellel nimel on oma ajalugu. Umbes viis aastat tagasi moodustasid mitme maa biosfääri kaitseala teadusrühmad koostööprogrammi nimega Arhipelaag. Selles osalesid Prantsusmaa, Hispaania, Guinea, USA, Soome ja Eesti uurijad. Kahjuks ei õnnestunud programmi korralikult tööle lükata. Meie Uurimiskeskus Arhipelaag püüab aga lippu edasi kanda. Eesmärgist Teatavasti on biosfääri kaitsealadel kolm omavahel põimunud tegevussuunda. Need on looduskaitse, kogukonna (säästev) areng ja uurimistegevus. Lühidalt öeldes seabki Uurimiskeskuse Arhipelaag oma eesmärgiks teostada ja korraldada biosfääri kaitsealasse puutuvat teaduslikku uurimistööd. Biosfääri kaitsealade Sevilla strateegia soovitab kaasata biosfääri kaitsealad nii baas- kui rakenduslikku uurimistöösse, eriti aga projektidesse, mis keskenduvad kohalikele probleemidele, hõlmavad üheaegselt nii loodus- kui sotsiaalteadusi. Prioriteetsed on teemad, mis käsitlevad rikutud ökosüsteemide taastamist, mulla- ja veekaitset, loodusvarade alalhoidlikku kasutamist. Nii ei ole alati võimalik ega otstarbekas lahutada uurimistöid nende tulemuste rakendamisest, reaalsest eksperimenteerimisest looduses. Tegutsemise vormist Võib tekkida küsimus, et milleks oli vaja luua omaette organisatsiooni. Vastus on, et oma eesmärgi elluviimiseks on vaja selgepiiriliselt koondada vajalikke vahendeid ja ühendada kaasamõtlevaid inimesi. Niisuguse laiaulatusliku tegevuse nagu biosfääri kaitseala uurimistöö tuumikuks tahakski meie uurimiskeskust kujundada. Aga kas olemasolevate BKA keskuste raames ei saaks ülalnimetatud eesmärki paremini täita? Põhimõtteliselt küll. Kuid elu on näidanud, et millegipärast on BKA keskustes teaduslik uurimistöö jäänud prioriteetide reas tahapoole. Ei oskagi selleks selget põhjust tuua. Tegemist võib olla BKA keskuste ülitiheda tööga ja suure koormusega muudes valdkondades (ei saa ju unustada säästva arengu kavade elluviimist, looduskaitse korraldust, kohalike inimeste kaasamist, haridustööd, kirjastustegevust ja propagandat jne). Üheks põhjuseks on kindlasti meie biosfääri kaitseala selged alluvussuhted keskkonnaministeeriumiga: kahtlemata on ministeeriumi kavades palju teravamaid probleeme kui teadusliku uurimistöö finantseerimine. Veel ühe põhjusena tooksin ka meie biosfääri kaitseala jagunemise kolme keskuse vahel, kus uurimistegevuse koordineerimine ei ole olnud tõhus. Kuidas on mujal Euroopas? Mujal on väga mitut moodi. Kuigi üks asi tundub olevat sarnane: raha ei ole kunagi piisavalt. Paremas olukorras on nähtavasti need biosfääri kaitsealad, mis loodi varasemate kaitsealade ja rahvusparkide baasil (põhiliselt Ida-Euroopa mudel). Neil on pikaajalised teadusliku töö traditsioonid ja riiklik toetus. Paraku keskendub selliste biosfääri kaitsealade uurimistöö põhiliselt klassikalise looduskaitse temaatikale, inimtegevusega seonduv ei ole tavaliselt huviorbiidis. Tundub, et Lääne-Euroopa levinuim variant on see, et ülikoolide teadusrühmad katavad biosfääri kaitsealade uurimistööde vajadusi. Ka see mudel ei ole kõige parem, sest biosfääri kaitsealad eeldavad erialadevahelisi uurimistöid, mida on ülikooli sees keeruline teostada. Septembri alguses toimus Soomes EuroMABi biosfääri kaitsealade nõupidamine (biosfääri kaitsealad Euroopast, USA-st ja Kanadast). Paljude töörühmade hulgas oli omaette teema uurimistöö ja multidistsiplinaarsus (erinevate erialade ühendamine). Selgus, et teaduslike uuringute koordineerimine on probleemiks väga paljudel biosfääri kaitsealadel. Üks näide on meile hästi tuttav Rhöni biosfääri kaitseala (Saksamaa), kus on raskusi uurimistööde koordineerimisega. Kui tutvustasin meie Arhipelaagi, kõlas see saksa kolleegidele väikese “heurekana”. Tegudest, ehk nagu öeldakse, projektidest Uurimiskeskuse Arhipelaag koordineerida või ellu viia on praegu mitu suuremat ja väiksemat projekti. Üks olulisemaid on Lääne-Eesti ranniku rohumaade projekt, mida rahastab Rootsi WWF. Selle projekti raames korraldab Arhipelaag uuringuid Väinamere põhjaosa rannikutel: Hiiumaal, Vormsis, Matsalus. Eesmärgiks on pakkuda lahendusi ja anda soovitusi randade tulevase kaitsekorralduskava loomiseks. Vaatluse all on piirkonna taimestik, linnustik, kalastik ja nende seosed-suhted inimtegevusega – maakasutuse ja ressursside kasutamisega. Selle projekti teine pool on seotud reaalse tegevusega maastikus: rannarohumaade taastamisega karjatamise ja hooldustööde abil. Üks suuremaid ettevõtmisi, mis on teatud määral seotud Arhipelaagiga, on Rannikute Integreeritud Korralduskavade geoinfosüsteemi programm Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas. See on PHARE projekt, mille põhitäitjaks on Rootsi firma Satellitbild. Projekti tulemusel luuakse rannikute andmebaas, koostatakse digitaalsed geograafilised kaardid, õpetatakse välja nende kasutajad ja luuakse vastav infokeskus. Selle infokeskuse ülesandeks jääb varustada maakondade ja valdade planeeringuid interneti kaudu värske infoga randade olukorrast, looduslikest tingimustest, piirangutest. Pole välistatud, et nimetatud infokeskus hakkab paiknema Hiiumaal. Väga huvitav tellimus oli Hiiumaa ruum-analüüs maakonnaplaneeringu toetuseks. Seda tööd pean väga biosfääri kaitsealale omaseks, sest tegemist on lõppkokkuvõttes tasakaalu otsimisega erinevate huvide, eeskätt looduse ja inimese huvide vahel. Aasta jooksul on jõutud teha veel mitmeid töid ka saarestikust väljapoole. Näiteks koondatud andmeid Irbe väina merekaitseala loomiseks, korraldatud Soomaa rahvuspargi ja Ontika maastikukaitseala esildise koostamist UNESCO maailmapärandi nimekirja pääsemiseks. Arhipelaagi korraldada oli ka suure rahvusvahelise rannikutealase õppekursuse Eesti osa. See Stockholmi Ülikooli koordineeritav programm hõlmab Läänemeremaade teadlasi, kelle tegevus seondub inimese eluga rannikutel läbi aastatuhandete. Lähitulevikus, kui õlad tugevamaks muutuvad, hakkab Arhipelaag mõtlema sellele, kuidas ellu viia erinevaid erialasid ühendav biosfääri kaitseala terviklik uurimisprogramm. Arhipelaagi tegijatest Uurimiskeskuse Arhipelaag loojaid on kaks allakirjutanut, mõlemad teatavasti Biosfääri kaitseala Hiiumaa keskusest. Praeguseks on ametis projektijuhi abi ja raamatupidaja. Esialgne töökorraldus ei eelda püsiva töötajaskonna kasvu. Usume, et just mobiilsus ja vabadus on noorele ettevõtmisele sobivaim vorm. Töölepingud ja ühistegevus aga seovad Arhipelaagisse kokku palju tegijaid mitmelt poolt Eestist: Hiiumaa ja Läänemaa biosfääri kaitseala keskusest, Matsalu looduskaitsealalt, Tartu Ülikoolist, Ökoloogia instituudist, Ajaloo instituudist, Mereinstituudist jm. ARHIPELAAG pika sammuga Kassari rannaniite mõõtmas. Foto Ruuben Post

Käina lahe veetaseme regulaatorid said tööle Toomas Kokovkin Tiit Leito	Aastatel 1994-1996 tehti uuringud ja koostati Käina lahe kaitsekorralduskava, mille üheks soovituseks oli korralike veetaseme regulaatorite paigaldamine lahte merega ühendavatele vooludele Orjaku silmas, Orjaku kanalis ja Laisna sillal. Tänavu suve lõpuks said regulaatorid valmis. Need projekteeris Tallinna firma Maa ja Vesi, ehitas aga AS Kemehh Käinast. Raha, mida kulus umbes 250 tuhat krooni, andis Rootsi WWF (Maailma looduse fond). Regulaatoritega saab sõltuvalt merevee tasemest hoida Käina lahe veetaset sellisena, et: säilivad veelindudele sobivad pesitsus, toitumis ja puhketingimused; kaladele jääb rände ajal liikumine vabaks ja ravimuda jääb vee alla (kokkupuutel õhuga tekib hapnemine) ning ei rikne. Regulaatoritele on ehitatud suured ja väikesed luugid. Suurtega saab madala mere korral väljavoolu sulgeda, kõrge mere korral (üle 10 cm nullnivoost) need avatakse ja lastakse mereveel vabalt lahte voolata. Väikesed luugid on ehitatud suurte sisse ja töötavad siis, kui suured luugid on väljavoolu pidurdamiseks ette lastud. Väikesed luugid saab avada kalade jaoks, olgu need siis sisse või väljarändel, ilma et veekadu lahest väga suur oleks. Reguleerimine ja seadmete hooldamine on antud Orjaku mehe Aivar Kääramehe kätte. Luugid on lukustatud, nii et igamees oma äranägemise järgi nende kallale ei pääse. Veeseisu ja luuke kontrollitakse vähemalt kord nädalas, muutlike ilmade ja kalade rände ajal muidugi tihedamini. Kuna kalade liikumine võib teinekord üsna ootamatu ja aktiivne olla, siis palume igaühel, kes luukide avamise tarvidust märkab, sellest kohe ka teada anda. Helistada võib Aivar Kääramehele telefonil 97151, Maavalitsuse keskkonnaosakonda telefonil 31572 või Biosfääri kaitseala keskusesse telefonil 96260. Kui tõesti juhtub, et ükski neist ei vasta, palume teade jätta Käina vallavalitsusse. Allakirjutanud on igal ajal valmis kõigile asjast huvitatutele jagama täiendavaid selgitusi ja ära kuulama ettepanekuid, mis regulaatorite tööd võiks efektiivsemaks muuta. Veetaseme regulaator Orjaku kanalis. Foto Mart Mõniste
Biosfääri kaitsealad loodi vaatega 21. sajandisse Ruuben Post	…ühiskond on tervik, mis on midagi muud kui tema osade summa…Optimeerinud spetsialiseeritud teadmiste baasil ühiskonna eraldiseisvad valdkonnad, osutub nende kokku kombineerimine võimatuks, kuna üksikut komponenti muutes muutub kogu tervik (Leskinen, 1994)
	BKA Hiiumaa keskuse rahvusvahelise koostöö püsivad kanalid MAB UNESCO programmi Inimene ja Biosfäär Maailma biosfääri kaitsealade koostöövõrk (The World Network of Biosphere Reserves) EUROMAB Euroopa ja Põhja-Ameerika biosfääri kaitsealade koostöövõrk (The cooperative framework for MAB Programs of the countries of Europe and North-America) BFU UNESCO ujuvülikoolide Läänemere programm (Baltic Floating University) ISLENET Euroopa saarte energeetika ja keskkonna koostöövõrk (The European Islands Energy and Environment Network) ENNHO Euroopa rahvuslike loodus- ja kultuuripärandi organisatsioonide koostöövõrk (The European Network of National Heritage Organisations) B7ENVIR Läänemere saarte koostöövõrgu (B7) keskkonna-töögrupp (The Baltis Sea Islands Working Group Environment) HELCOM’i rannikumärgalade programm koostöös Rootsi ja Taani WWF-i rahvuslike organisatsioonidega (HELCOM PITF MLW). Eesti, Soome ja Vene biosfääri kaitsealade ühisprogramm 20. sajandi lokaalsete looduslike ja sotsiaalsete muutuste uurimiseks.