Toomas Kokovkin

Lääne-Eesti rannarohumaade projektist

Novembri esimese poole ajalehe- ja raadioteadetes kõlas sageli sensatsioonimaiguline uudis, et Hiiumaale ja Matsalusse tuuakse shoti mägiveiseid. Kas järjekordne europiseerimise laine pärast shoti viski omaksvõtmist?

Selleks, et kauni mägiveise koht meie karjamaadel selles ajaleheartiklis paika panna, tuleks alustada algusest. Ja tuleks kohe öelda, et selle veise osa ei ole esialgu sugugi nii suur, et sellest oleks tasunud üle-eestilist uudist teha. Tegelikult ei olegi kogu ettevõtmise sisuks mitte mägiveised, vaid hoopiski rannarohumaad. Just rohumaade säilitamise pärast on käivitatud kogu suur projekt, mille nimeks ongi Lääne-Eesti rannarohumaad .

Projekti finantseerijaks on meie ammune partner Käina lahe aladelt Maailma Looduse Fondi (WWF) Rootsi organisatsioon. Nagu nimi isegi ütleb, on tegemist looduse ja selle kaitsmisega, rohumaad aga ongi Eestis küllaltki haruldased ja looduse poolest rikkad maastikud.

Viimasel ajal on looduskaitses süvenenud veendumus, et paljusid haruldusi ja väärtusi saab kaitsta üksnes majandamise kaudu. Niisugused poollooduslikud alad, kus aastasadu või tuhandeid on karjatatud, niidetud, raadatud, hagu tehtud, on saanud omaette väärtuseks kogu looduse mitmekesisuse juures. Mis aga puudutab Lääne-Eesti rannarohumaid, siis võiks piltlikult öelda, et need pole kunagi päris-looduslikud olnudki. Niipea kui maa kerkis merest, jõudsid karjatajad oma loomadega sinna peale.

Me ei oska kogu ajaloo sügavusse vaadata ega tea täpselt, mil määral muutusid erinevatel aegadel karjatamiskoormused rannarohumaadel ja millistel ajajärkudel kadus karjatamine sootuks. Küll aga on selge, et praegu toimuvad lähimineviku kõige dramaatilisemad sündmused: karjatamise ja niitmise vähenemise tõttu kasvavad rohumaad kinni.

Nimetatud protsess, mille pärast looduskaitse muret tunneb, ulatub otsapidi loomulikult majandusse ja poliitikasse kuni Euroopa Liiduga ühinemiseni välja. Sellest, milliseks kujuneb Eesti põllumajandus, sõltub suuresti meie poollooduslike alade saatus. On selge, et ka rannarohumaad ja luhad jäävad kestma avatud maastikena vaid siis, kui sealne karjatamine on majanduslikult tasuv, kui on olemas turg.

Kogu seda keerulist süsteemi ei suuda looduskaitse üksi loomulikult lahendada. Hädavajalik on koostöö talunike, turustajate, omavalitsuste ja poliitikutega selleks, et läbida raske põllumajanduse ümberkorralduste tee. Looduskaitsjad on arvamusel, et puhtas looduslikus keskkonnas toodetud lihal on turgu, ja et nõudlus selle järgi kasvab. On teada, et teiselpool Läänemerd on suuri kogemusi poollooduslikel aladel kasvatatud liha tootmises ja turustamises. Selleks sobivad vähenõudlikud külmakindlad lihaveised, kelleks on muuhulgas shoti mägiveis. Just seetõttu on meile tulemas Rootsi toetus ja see omapärane karvane lehm.

Kahtleja küsib: milleks tuua võõrast looma, miks mitte kasutada meie lambaid ja kodumaiseid veiseid? Sellele polegi midagi suurt vastata peale selle, et kodumaised, ajaloolised lambad ja veised oleksid igal juhul paremad kui eksootilised võõramaised. Siiski räägitakse, et shotlastel on mõned eelised just rannarohumaadel: nad liiguvad ka niiskel pehmel pinnasel. Ja külmakindlus lubab neid pikalt, koguni üle talve, väljas pidada. Sellisel juhul on loomulikult vajalik lisasöötmine. Vastavalt võimalustele tuuakse järgmise aasta aprillis Eestisse kuus looma, neist kolm tuleb Hiiumaale, ja neist saab kohaliku karja alus.

Kogu projekt Lääne-Eesti rannarohumaad ei piirdu veiste sissetoomisega. Projektil on mitmeid all-osi, millest igal on täita oma roll rannarohumaade ja Matsalu luhtade majandamises. Kirjeldame neid lühidalt.

Väinamere põhjaosa rannarohumaade kaitsekorralduskavade aluste ettevalmistamine

Tööd tehakse Hiiumaal Kassarist Sarveni, Vormsis ja Matsalu laidudel. Siin täpsustatakse aerofotode ja suuremõõtkavaliste kaartide abil, millised taimkattetüübid rannikul esinevad, kuidas neid praegu majandatakse, millised oleksid soovitavad tulemused ja mida selleks tuleks teha. Veelkord vaadatakse üle linnustiku seisukohalt olulised piirkonnad, et ka need majandamiskavadesse sisse lülitada.

Bioenergia programm

Põhiliselt Matsalus toimuv töö, mille käigus uuritakse välja, kas ja kuidas saab raiutavat võsa ning niidetavat heina ja roogu energia tootmiseks kasutada. Seda näiteks otse põletamise teel, briketiks pressimisel või koguni gaasi tootmiseks.

Turustamise ja kohaliku väiketootmise programm

Püütakse leida lahendusi, kuidas poollooduslikel rohumaadel toodetud saadused turgu leiavad. Analüüsitakse nii ekspordivõimalusi kui ka kohalikel turgudel looduslike produktide müümist. Siin on oma osa etendada Hiiumaa majutus- ja toitlustuskohtadel, kelle huvi kohaliku põllumajandustoodangu vastu on olnud liiga tagasihoidlik.

Käina lahe kaitsekorralduskava elluviimine

Selles osas on rajatud veetaseme regulaatorid, millest oli juttu eelmises Kaitseala Teatajas. Vee taseme hoidmine teatud kõrgusel on vajalik, nagu teada, mitmel põhjusel: see tagab lindudele soodsad pesitsuspaigad, kaitseb ravimuda varusid lagunemise eest ja võimaldab kaladel lahes elutseda. Luukide avamiseks-sulgemiseks on kindlad reeglid välja töötatud, kusjuures väikesed kalaluugid võimaldavad kala liikumist lahe ja mere vahel.

Abi tehnika näol

Võsa, roo ja heina lõikamiseks on vajalikud korralikud tööriistad. Projekti raames on hangitud võsalõikureid ja mootorsaage, mida maaomanikele välja laenutatakse nii Käinas, Kassaris, Vormsil kui Matsalus. Plaanis on veel sellel aastal hankida paarkümmend kilomeetrit elektrikarjust, et valusaid tarastamisprobleeme leevendada.

Selgitustöö ja koolitus

Projekti käigus on võimalik saada koolitust erialaekspertidelt, trükkida teatmematerjale, ning mõnel talunikul osaleda õppereisil.

Endel Türi

August Uuskari ravimuda võtmas Käina lahes jää alt 1958/59 talvel.
Foto Endel Türi

Ravimuda varud, paiknemine ja omadused

Enamik Eestis leiduvaid ravimuda leiukohti paikneb suhteliselt madala veega merelahtedes. Üheks selliseks leiukohaks on ka Käina laht. Eesti Maavarade komisjoni 20. jaanuari 1998. a. otsusega kinnitati Hiiumaa Käina maardla ravimuda aktiivseks tarbevaruks 1 355 000 tonni. Nimetatud otsuse aluseks oli Jüri Kase aruanne Haapsalu lahe, Mullutu - Suurlahe, Käina ja Voosi ravimuda leiukoha varu revisjon II etapp. Tallinn 1997 kohta. Varasemad andmed Käina lahe ravimuda varude kohta on oluliselt väiksemad, sest siis arvestati varude hulka põhiliselt Haapsalu mudale lähedaste omadustega mustjashall ravimuda. Suurema osa Käina lahe ravimuda varudest moodustab aga kollakashalli värvusega muda, mis oma näitajate poolest on samuti ravimuda (R. Ramst, 1985; J. Kask, 1997). Mustjashallist ravimudast erineb see peamiselt väiksema loodusliku niiskuse ning suurema mahukaalu ja keskmise nihketugevuse poolest. Viimase omaduse tõttu on kollakashall muda hästi kleepuv ja peaks olema eriti sobiv kasutamiseks lokaalsete oplikatsioonidena ehk mudamähistena.

Suurem osa Käina lahe mudast paikneb ümber Vasikarahu hobuserauakujulise lasundina. Keskmine veesügavus mudalasundi alal on 0,45 m (maksimaalselt 0,8 m) mis praktiliselt langeb kokku jää võimaliku paksusega samas märtsikuus. Seetõttu on võimalik, et jää mõjul toimub pindmiselt paikneva mustjashalli ravimuda kihi paksus üsna suuri muutusi aastate lõikes. Sellele viitab ka asjaolu, et mustjashalli ravimuda leidub arvestatavas koguses Vaemla lahes. Samuti on viimaste aastate vältel Piibunina ja Lussuliiva supluskohtade liiv omandanud sinakasmusta varjundi. Viimast ääristavasse pilliroogu koguneb kevadeks 15-20 cm paksune mere- ja ravimuda kiht. Suvel jääb see kuivale ja levitab ebameeldivat väävelvesiniku (mädamuna) lõhna, mis tekib ravimudas leiduvate väävliühendite lagunemisel.

Vaade Vasikalaiule, kus piirkonnas paiknevad Käina lahe ravimudavarud.
Foto Toomas Kokovkin

Ravimuda kasutamisest

Enamik Eesti suurematest ravimuda maardlatest võeti ravi otstarbel kasutusele juba möödunud sajandil: Saaremaal 1824. a., Haapsalus 1825. a. ja Pärnus 1838. a. Kõik muud raviasutused olid esialgu väikesed ja primitiivsed, kuid asendati õige pea moodsamatega. Olgu märgitud, et esimene moodne ja kaasaegse ravikorraldusega muda- ja vesiravila ehitati Haapsalus 1845. a. Hiiumaa mõisniku Ungen-Sternbergi rahadega.

Teiste Eesti suuremate ravimuda leiukohtadega võrreldes on Käina lahe muda senini raviasutustes kasutatud vähe ja lühikest aega.

1958. a. lõpul kohandati grupi entusiastide poolt Selja Maahaiglas kaks ruumi mudaravi läbiviimiseks. Kui ma õieti mäletan, siis sai asi alguse seoses kahe meistrimehe Villem ja Edvin Hannuse õlavarre närvipõimiku põletikuga, mis kuidagi ei allunud tavapärasele ravile. Pakkusin välja võimaluse sõita mudaravile Haapsallu või Pärnusse. Kumbki ei tahtnud minna ja pakkusid oma abi Käina lahe muda kasutamiseks kohapeal, sest mitmed inimesed olevat sellest abi saanud. Vaatasime koos läbi Selja Maahaigla vana maja ruumid ja valik langes kahele toale arsti vastuvõturuumi taga. Isa ja poeg Hannused lubasid omalt poolt valmistada mudaravi kushetid ja kasti muda toomiseks Käina lahest. Tingimuseks oli, et nad on mudaravila esimesteks patsientideks. Nii ka juhtus. Mõlemad paranesid hästi ja hiljem selle häda all ei kannatanud. Jäid veel veevärgi veetoru, muda soojenduspaagi, mudanõude jms. saamise probleemid. Need küsimused võttis kõhklemata enda lahendada Käina EPT tolleaegne juhataja Richard Kollom. Paari päeva pärast olid mehed torude ja muu vajalikuga kohal ning umbes nädalaga oli mudaravila valmis. Vaatamata oma primitiivsusele oli see meie meelest väga ilus. Kerkis küsimus, kes ja kuidas hakkavad selles tööle! Ülesannete jaotus läks ladusalt. Haigla hobusemees August Uuskari oli kohe nõus ravimuda võtma ja tooma. Sanitarid Helmi Paulus ja Vilma Kingsepp ning hiljem veel Virve Saarna võtsid mudaprotseduuride tegemise enda hooleks. Meditsiiniõed Helvi Mikk ja Palma Kaev ning ämmaemand Helda Roosimäe jälgisid haigeid protseduuride ajal, määrasid vererõhku ja tegid muud vajalikku. Päevas tehtavate mudaprotseduuride arv suurenes kiiresti ja stabiliseerus 15-17 juures. Enamikele haigetele tehti ravi ambulatoorselt. Kelle tervis seda ei lubanud, võeti haiglasse. Selle tulemusena oli haigla 10 voodikohal lisavoodite arvel pidevalt 12-15 inimest. Endastmõistetavalt läks haigla planeeritud eelarve varsti lõhki. Tänu majandusjuhataja Irma Hannuse ning hiljem Helmi Oja oskuslikule asjaajamisele sellest pahandusi ei tulnud.

Esimese aasta jooksul raviti Selja Maahaigla mudaravilas umbes 200 haiget, kusjuures ravikuur koosnes 15 protseduurist. Neist 50 haige ravitulemusi analüüsiti põhjalikult ja avaldati hiljem trükis.

Olles ise asjaosaline, ei tulnud mul tol ajal kordagi pähe mõte, et miks need inimesed seda kõike küll teevad. Polnud ju ametlikult mudaravi tegemist jaoskonnahaiglas ette nähtud ning puudus ka vastav palgafond. Ainult mudaprotseduuride tegijad said 15% palgalisa töö tervistkahjustava iseloomu tõttu. Praegu tundub see paljudele arusaamatuna ja isegi lollusena. Meditsiinitöötajate palgad on ju kogu aeg väikesed olnud ja õigustatud palgalisa oleks ju kõigile ära kulunud. Selle fenomeni ainukeseks ja vähegi loogiliseks seletuseks on mudaravi väga head tulemused ning suur populaarsus inimeste hulgas. Ilmselt oli töörõõm, haigete tänu ja lugupidamine see, mis kaalus üles saamata jäänud rublad. Kahjuks pole seda enam võimalik enamikelt asjaosalistelt küsida, sest meistrimehed Hannused, Richard Kollom, August Uuskari, Helmi Paulus ja Palma Kaev on meie hulgast lahkunud.

Selja Maahaiglas tehti mudaravi 1962. aastani, mil Kärdlas valmis Rajooni Keskhaigla juures omaette majas uus mudaravila. See töötas umbes 10 aastat ja ravi lõpetati ilmselt sisseseade amortiseerumise tõttu. Kahjuks puuduvad mul täpsemad andmed Kärdla mudaravila tegevuse kohta. Sel ajal rajati Käina lahe kaldale Orjakusse nn. mudasild, mis on omaette vaatamisväärtus ja on tänaseni korras hoitud BKA töötajate poolt.

Ravimuda enne kasti panekut

Ravimuda protseduuri tegemine

Haige ravimuda protseduuri ajal.
Fotod Endel Türi

Ravimuda taaskasutamise mõte

1983. a. juulis saatis tolleaegne tervisekaitseministri esimene asetäitja E. Väärt Geoloogia Valitsusele järgmise sisuga kirja Seoses Hiiumaa Rajooni Keskhaigla mudaravi osakonna taastamisega palume teostada Geoloogia Valitsuse eelarve vahenditest ravimudade geoloogilisi otsimistöid Hiiumaal 1983-84. a. jooksul . Palve rahuldati ja 1985. a. valmis R. Ramsti poolt uurimus Käina lahe ravimuda kohta. See on põhjalik ja annab hea ülevaate ravimuda omaduste ja paiknemise kohta Käina lahes. Töö venekeelses kokkuvõttes aga märgitakse, et muda hakatakse kasutama ravi otstarbel Käina Polikliinikus, mille esimene järk valmib 1985. aastal. Kahjuks jäi polikliiniku teine järk, s-o. mudaravila ehitamata.

Järgmine katse mudaravi taastamiseks Hiiumaal tehti Käina Vallavalitsuse eestvõttel 1994 - 1996. a. Sellega tegelesid aktiivselt nii vallavanem Rein Urman kui ka nõunikud Tiiu Uuskari ja Anne Mi?ina. Planeeritav muda- ja vesiravila pidi rajatama Käina Ambulatooriumi ruumidesse. Ravi selles oleks toimunud ambulatoorselt, st. haigekassal või haigetel oleks tulnud tasuda ainult protseduuride eest. Valmimise orienteeruv tähtaeg oli 1996. a. lõpp. Ehitamiseni siiski ei jõutud, kuna ei õnnestunud hankida selleks vajalikku raha (umbes pool miljonit krooni). Ilmselt on see ühe valla jaoks tõesti liiga suur kulutus. Seepärast pakun tagantjärele välja mõningaid aspekte, millega oleks tulnud algusest peale arvestada.

Mõned tähelepanekud

1. Hiiumaal ehitatud muda- ja vesiravila ei teeninda kunagi ainult ühe (Käina) valla elanikke. Selja Maahaigla mudaravilasse tuli haigeid ravile üle kogu Hiiumaa ja isegi Tallinnast. Seepärast oleksid kõik Hiiumaa vallad pidanud osa võtma nimetatud ravila ehitamisest. Omandisuhteid oleks olnud aega hiljem klaarida.

2. Sisuliselt oli tegemist maakondliku ettevõtmisega, sest Käina muda- ja vesiravila baasil oleks võinud Hiiumaal hakata arendama pere- ja raviturismi. See pikendaks oluliselt turismihooaega, hoogustaks ökoloogiliselt puhaste toiduainete tootmist turistide tarbeks, looks uusi töökohti jpm.

3. Juba üsna alguses olevat mõned ettevõtlusega tegelevad inimesed kohapeal väitnud, et see asutus ei tasu end üldse ära. Kahtlen selle väite paikapidavuses, sest Haapsalus jm. on kohad vastavates asutustes juba pika aja peale ette kinni pandud. Arstiteadust õppinud ja õpetanud inimesena julgen arvata, et meditsiinis ei saa lähtuda ainult tasuvusarvestusest ja turumajanduslikest kriteeriumidest. Sel juhul tuleks ka kõik haiglad ja polikliinikud sulgeda. Nimelt on terviseedendajad kindlaks teinud, et inimese tervisest sõltub ainult 10% arstiteadusest, ülejäänud 90% aga keskkonnast ja inimese enese oskusest tervist hoida.

Tulevikule mõeldes

Projektiga seotud aja- ja närvikulu ei olnud siiski päris ilmaasjata. Sellest võitis kindlalt Käina lahe ravimuda. Nimelt on Vabariigi Valitsuse määruses nr. 78 21. veebruarist 1995. a. öeldud, et ilma meditsiinilise aprobatsioonita (tunnustamiseta) võib vabariigis edaspidi ravi otstarbel kasutada ainult neid mudasid, mis sel eesmärgil on kasutusele võetud enne 1. jaanuari 1995. a. Käina lahe muda viimaste aastakümnete vältel enam ravi otstarbel kasutatud pole ja varasema kasutamise dokumentaalsed tõendid puuduvad. Seepärast tõstatus Eesti Ravimudade Ekspertkomisjonis küsimus nimetatud tunnustamise nõude rakendamise vajadusest Käina lahe muda suhtes. Kaalukeele langetas meie kasuks, s.t. tunnustamist pole vaja, Käina lahe muda raviomadusi käsitlev publikatsioon (E. Türi, Mudaravi kasutamise võimalustest maahaigla tingimustes. Nõukogude Eesti Tervishoid 1961, 2, 35-37).

Kõige kompetentsemaks inimeseks Käina lahe ravimuda küsimustes on kahtlemata OÜ Eesti Geooogia meregeoloogia ja geofüüsika osakonnajuhataja ja geoloogiakanditaat Jüri Kask. Ta on Käina lahe ravimuda uurinud paljude aastate (1976, 1979, 1984, 1989, 1997) vältel. Ka seekord tuli ta hiidlastele appi. 1997. a. talvel viidi läbi Käina ravimuda leiukoha varude revisjon ja 8. jaanuaril 1998. a. anti välja sertifikaat Käina lahe ravimuda omaduste kohta.

Oleme tänu võlgu ka Eesti Ravimudade Ekspertkomisjoni esimehele meditsiinidoktor Endel Veinpalule väärtuslike nõuannete eest aastate vältel.

Käina lahe ravimuda varudest jätkub mõistliku kasutamise korral nii raviks kui ka müügiks. Kehtib traditsioon, et müügiga alustatakse alles pärast muda põhjalikku uurimist ja ravi otstarbel kasutamist. Seepärast on ebaeetiline ja meditsiiniliselt lubamatu Käina lahe muda müüa olukorras, kus selle raviks kasutamise võimalused kohapeal on lükkunud ebamäärasesse tulevikku. Enamik meist on näinud, kuidas tänapäeval näeb välja mets pärast müüki minevate puude langetamist ja välja vedamist. Kui mets taastub 80-100 a. möödumisel, siis ravimuda puhul kulub selleks umbes 2 500-2 800 aastat. Just nii palju aastaid pakuvad geoloogid ravimuda moodustumise ajaks Käina lahes.

Endel Türi (67) sündis Luguse külas Käina vallas. Lõpetas 1952. aastal Haapsalu I Keskkooli ja 1958. aastal kiitusega TRÜ arstiteaduskonna. Pärast lõpetamist töötas ühe aasta Selja Maahaiglas. 1959 kuni 1996 töötas Tartu Ülikooli mikrobioloogia instituudis. Meditsiinikandidaat, dotsent. Alates 1997. aasta sügisest peab pensionipõlve isakodus Hiiumaal.¤

 

 

5. novembril korraldasid Biosfääri Kaitseala Hiiumaa Keskus ja Uurimiskeskus Arhipelaag ühise ekspeditsiooni Metsakülla, et otsida üles aukudega kivi. Arheoloog Erik Laid on 1923. aastal kirjeldanud suurt, lapikut kivi, mis asub Metsakülas, Raiesma talu maadel ja on kaetud vähemalt 20 väikese, ümmarguse põhjaga, puuritud auguga. Ekspeditsiooni juhi Vello Kaskori sõnul võib siin tegemist olla astroarheoloogiaga, kus lohud peegeldavad tähtkujude vahelisi seoseid. Ekspeditsiooni käigus leiti 1923. aasta kirjelduse järgi üles kunagine külatänav ja nimetatud talu maad, kuid kõrge veeseisu tõttu, mis takistas liikumist, jäi kivi seekord leidmata. Maie Jeeseri sõnul on Metsaküla kivi otsitud ka 60-ndatel aastatel, samuti tulemusteta. Järjeekspeditsioon on plaanis külmunud maaga.

Grupitööga selgitati välja, et tegutsemise kontekst ja korralduslikud vaevused on viinud kõigi kaitsealade inimesed stressi piirile või isegi üle selle. Diagnoos tõi leevendava solidaarsustunde ja näitas kätte ka peamised põhjused, millele edaspidi tähelepanu pöörata. Foto Ruuben Post

1.-2. oktoobril toimus Hiiumaal Salinõmmes Eesti Kaitsealade Liidu aastakoosolek. Ligemale nelikümmend osavõtjat tutvusid ka Biosfääri Kaitseala Hiiumaa keskuse ja Laidude kaitseala töödega.

13. oktoobril toimus Kogermanni turismitalus Nasva külas Rootsi WWF-i rohumaade projekti raames kohtumine Käina ja Vaemla lahe piirkonna talunikega, arutamaks koostöövõimalusi rannarohumaade majandamisel.

15. oktoobril osales Ruuben Post Phare projekti GIS-il põhineva Eesti loodusliku mitmekesisuse seiresüsteemi rakendamine nõukoja töökoosolekul, kus tutvustati ekspertide koostatud seireülesannete loetelu. Hiiumaad puudutavalt on selles põhjalikult esindatud haruldaste taimeliikide, aga peaaegu puudub mereelustiku seire.

15. oktoobril osales Toomas Kokovkin Saaremaal toimunud merega seotud andmebaaside koostamise nõupidamisel. Mereinstituudi teadurid tutvustasid oma tulemusi BKA Saaremaa keskuse poolt tellitud töödes

16. oktoobril osalesid Aivar Pere, Hillar Eller, Jaan Puusepp ja Ruuben Post Siseministeeriumis Regionaalarengu Sihtasutuse poolt korraldatud nõupidamisel, kus põhiteemadena olid vaatluse all Eesti regionaalarengu strateegia ja ettevõtluse tugisüsteemi arendamise küsimused.

21. oktoobril alustas BKA Hiiumaa keskus Suuremõisa tehnikumi avaliku juhtimise eriala kaasaegse keskkonnakäsitluse kursusega. Läbi kahe semestri ulatuva kursuse õppejõududena teevad kaasa Ruuben Post, Toomas Kokovkin ja Kai Vahtra.

28.-29. oktoobril osales Ruuben Post BKA Saaremaa keskuse riikliku tellimuse Keskkonnainfo korrastamine töönõupidamisel. Päev varem olid Saaremaa kolleegid Keskkonnaministeeriumi esindajatele pidulikult avanud BKA Saaremaa keskkonnainfo keskuse.

30.-31. oktoobrini osales Ruuben Post Hiiumaa esindajana Läänemere saarte koostöövõrgu B7 keskkonnatöögrupi järjekordsel nõupidamisel, kus põhiküsimusena olid vaatluse all ühised Interreg i projektiettepanekud. Omavahelises tööjaotuses korraldab Hiiumaa töögrupi elektroonilist infovahetust ja algatab lähiajal senisest aktiivsema looduskaitsealase koostöö. Tutvuti Saare maavalitsuse keskkonnaosakonna tööga ja tutvuti Koigi raba eksponeerimiseks tehtavaga.

Auhinna õige vastuse eest saab Leonid Spassov Kärdlast.

Seekordne küsimus on Käina lahe kohta. Teada on fakt, et 1962. aastast on Käina laht linnustiku kaitseala.

Missugune haruldane linnuliik asus elama Käina lahele 1960-ndate aastate algul?
Tegemist on II kategooria kaitsealuse liigiga.

Vastuseid ootame 1. detsembrini kas kirja teel (Kärdla, Vabrikuväljak 1) või telefonitsi (9 62 60). Loosiauhinnaks raamitud foto Hiiumaa loodusest.