Aastalõpu-
mõtisklus

Vello Kaskor

Nüüd olen õnnelikult töö juurde jõudnud, ilma et ma oleksin metsa puudutanud. Aga ma jätan selle varuks. Mul on hea meel, et on olemas biosfääri kaitsealad. Ma mõtlen siin praegu kaitsealadele üle terve maailma. Ja muidugi on mul heameel ka selle Eestimaa lääneserval oleva üle. See jätab lootuse alles. Vastandiks lootusetusele.

Lootusetusest räägitakse nii palju. Lootusest kõneldakse vähem. Võib-olla on selle põhjuseks kärsitus. Enesesse sisendatud vajadus kuhugi jõuda, kellekski saada aga ometi ju ollaksegi keegi. Üks tark mees on minu mäletamist mööda öelnud, et inimene peaks oskama heameelt tunda sellest, mis talle on antud, mitte aga itkema selle pärast, et ta seda või teist pole saanud.

Sellegipoolest on hirm hukutav emotsioon. Ja hirm näida rõhutan sõna näida hierarhiates kusagil madalamal seistavat kui seistakse sunnib tegema mõttetuid tegusid. Ja kõige varem kannatab selle läbi loodus. Ma usun, et ühiskond naaseb oma loomulikku tasakaalu.

Kuni see aga toimub, on kaitsealadel lootust säilitav roll. Ma mõtlen siin igasuguseid kaitsealasid: merekaitsealasid, maastikukaitsealasid, jahikeelu alasid ... Biosfääri kaitsealadel on ju iseenesest küll mõneti teistsugune roll. Neil toimub rohkem jälgimine, aga ometi kaitsevad ka nemad siiski mingeid kindlaid alasid. Vähemalt niikaua, kuni ühiskonna müügihullus vaob.

Mulle meeldib, et Lääne-Eesti Saarestiku Biosfääri Kaitseala on oma tegemistes teatava rutiinini jõudnud. See näitab täiskasvanuks saamist, stabiliseerumist. On tegutsemisvõime, mida üha enam organiseerib teadmine. Ma soovin, et me suudaksime seda teadmist rohkem vahendada. Kuidas? Seda veel täpselt ei tea, aga küll me suudame.

Enne lõpetamist peaksin ma metsast siiski kõnelema. Vähemalt stilistiliselt peaks see niimoodi olema. Ma jätaksin metsast mõtlemise aga lugeja hooleks. Soovin teil kogeda laant omaenese mõtetes. Hommikukastes ja ududes, samblalõhnases vaikuses, rahus, märkamatutes radades. Ja kaitstuna. Meie kõigi jaoks.

Nii ei peaks, sõbrad!

Ruuben Post

Mis siis nüüd edasi peab saama? Eks väike klaarimine kulub ka ära. Selleks, et asjad edaspidi paremini läheks. Kui aga tahame hülgeprobleemile tõesti lahendust leida, peame maailmast mõistust juurde nõutama ja seda siis ka kohapeal pruukima. Ühed otsad, mis konkreetselt hülgeid puudutavad, jätsid hiidlastele kätte siin mõned kuud tagasi seoses Euroopa naaritsa projektiga käinud Oxfordi Ülikooli teadlased. Teiseks, Loodusliku Mitmekesisuse Konventsiooni alla uuritakse terves maailmas hoolega, mismoodi ikka peaks seda looduskaitse asja tulemuslikumalt kui seni korraldama. Lisas on toodud tänavu rahvusvahelistel foorumitel kokku lepitud ja sõnastatud printsiipe. Kui need omaks tunnistada, saab paljusid probleeme inimlikult, konflikte tekitamata ära lahendada. Tuletame ka meelde biosfääri kaitsealade Sevilla Strateegiat aastast 1995, kus mõned lõigud näivad otse hülgeprobleemi pihta käivat ja hülgeuurijate töö küündimatuks tunnistavad.

Kuidas lõplik lahendus võiks välja näha? Nüüd on vähemalt selge, et täna ei tea seda keegi, ka hülgeuurijad mitte. Kalapüügi lõpetamine hülgepiirkondades? Võib-olla, aga siis sündigu see ühiskondliku kokkuleppe korras, ja majanduslike ning sotsiaalsete tagajärgede silumisega, nagu tsiviliseeritud ilmale kohane. Vaadata võiks ehk ka laiemalt kogu mereökosüsteemi kontekstis ja pikaajaliste prognooside taustal. Kas ei peaks pöörama tähelepanu kalameeste naljajuttudele, et edaspidi tuleb hakata hüljestele toitu kätte püüdma? Vaenlasi tal ju pole, ja tükati paistab tõesti sedamoodi, et merekiskja degradeerub laisaks koduloomaks. Peale naljajuttude on hülgeid tundvatel kaluritel ka täiesti arvestatavaid ettepanekuid. Kasvõi Theodor Pruuli soovitused üheksakümnendate algusest, kui uurijad ja kalurid hülgeprobleeme veel üheskoos arutasid.

Läänemere hüljeste arv väheneb pidevalt

TALLINN, 16. detsember (ETA). Vastupidiselt kalurite arvamusele, et hüljeste arv Läänemeres pidevalt suureneb, selgub Eesti Looduse Fondi uuringust, et Läänemere hüljeste arvukus on sajandivahetusest alates langenud.

Eesti Looduse Fondi hülgetööde projektijuht Mart Jüssi ütles ETAle, et kuna sel sajandil on Läänemere hüljeste arv pidevalt vähenenud, tuleb kehtestada neile kaitsealad.

Kaitsealade moodustamise kava on tekitanud palju vääritimõistmist kalameeste ja looduskaitsjate vahel. Hülged on palju pahameelt tekitanud just kalameestele, olles neile kalapüügil tugevaks konkurendiks. Iga hüljes sööb päevas umbes 2 kilogrammi vääriskala, tuhande hülge kohta teeb see ligi kaks tonni.

Kalameeste elu teevad kibedaks ka katkised kalavõrgud, mis on puruks rebitud sinna kinni jäänud hüljeste poolt. Jüssi sõnul on kalurite konflikt looduskaitsjatega tekkinud seetõttu, et kalurid on vähe informeeritud või ei mõista looduslikke protsesse.

See, et kalurid süüdistavad hüljest nende saagi ärasöömises, on väär, kuna kalad ja hülged on aastatuhandeid koos elanud ja looduses on täiesti välistatud, et üks kiskja sööb ära kõik oma saakloomad, lisas Jüssi.

Hiiumaa kalamehed ja rannarahvas pöördus kohalike omavalitsuste poole avaldusega peatada hüljeste kaitsealade rajamise projekt seniks, kuni on täiendavalt uuritud, millist mõju avaldab see kalavarudele ja kaluritele. Hiiumaa rannameres on vääriskalade varud katastroofiliselt vähenenud. Seega on tasakaalust välja viidud kalavarude suurenemise ja vähenemise tegurid.

Kalurite arvates on üks kalavarude vähenemise põhjus hüljeste järjest suurenev arvukus Hiiumaa rannameres ning kaitsealade rajamine suurendab veelgi nende arvukust.

Jüssi sõnul otsivad kalurid praegusel kalavarude vähenemise ajal vaid süüdlast. Sealkandis, kus kala ei ole või ei jätku kaluritele, ei jätku seda ka hüljestele. Hüljes ja kalur saavad kokku seal, kus parajasti kala on ning seal tekibki nendevaheline konkurents ja konflikt.

Läänemere hüljeste arv ulatus sajandivahetusel sadadesse tuhandetesse, kuid praegu asub Läänemeres kõigest 7 000 hallhüljest ja 5 500 viigerhüljest.

17. detsembril tehakse Rahvusraamatukogu kuppelsaalis toimuval konverentsil kokkuvõte Läänemere hüljeste olukorrast Eesti vetes. Samuti tehakse kokkuvõte kümme aastat kestnud Eesti rahvuslikust hülgeuurimisest ning kolm aastat Rootsi Looduse Fondiga kestnud koostöö tulemustest.

Ökosüsteemse (ka bioregionaalse) käsitluse põhiprintsiibid

1. Korralduslikud eesmärgid (management objectives) on ühiskondliku valiku küsimus. Ühiskonna erinevad grupid näevad loodust vastavalt oma majanduslikele, kultuurilistele ja sotsiaalsetele vajadustele. Lõppkokkuvõttes korraldatakse asju inimeste heaks ükskõik kas saadav tulu on materiaalne ja tarbitav või mittemateriaalne.

2. Looduskaitseline korraldus peab taotlema säilitamise (conservation) ja kasutuse sobivat tasakaalu. Senimaani on domineerinud jaotus: kaitstud alad ja mittekaitstud alad. Tegelikult on vaja hoopis paindlikumat käsitlust, kus nii kaitset kui ka kasutust vaadatakse laiemas majanduslikus ning sotsiaalses kontekstis ja võimaluste taustal, mida saab kasutada täiel skaalal puutumatuna hoitavast loodusest kuni inimese loodud ökosüsteemideni.

3. Korraldus peab arvesse võtma, et teatud muutused looduses on paratamatud. Meie teadmiste piiratuse tõttu tuleb olla valmis ootamatusteks nii inimese, looduse kui ka väljastpoolt tingitud keskkonna poolt. Sellepärast peab korraldus olema paindlik ja tähelepanelik, ning mitte tegema otsuseid, mis võivad piirata edaspidise valikuvõimalusi.

4. Korraldus tuleb detsentraliseerida võimalikult madalamale tasandile. Sellega saavutatakse suurem efektiivsus nii tulemuse (effectivity/effectiveness) kui ka vajaliku panuse (efficiency) mõttes. Mida lähemal käsitletavatele objektidele ja protsessidele otsuseid vastu võetakse, seda suurem on motiveeritus ja vastutus, edukam osalemine ja kohalike teadmiste rakendamine.

5. Korraldus peab kaasama kõik asjasse puutuvad ühiskonna grupid. Loodusliku mitmekesisuse säilitamise probleemid on komplekssed, paljude seoste ja kohalike eripärade ning mõjudega. Täiuslikum info lahenduste otsimiseks saadakse kokku siis, kui korralduse juurde kutsutakse kõik asjaosalised, keda see vähegi puudutab (stakeholder, asjaline).

Report of the Workshop on the Ecosystem Approach. Lilongwe, Malawi, 26-28 January 1998. UNEP/CBD/COP/4/Inf.9, 20 March 1998 järgi. Vaata ka Report of the Workshop on the Ecosystem Approach to the Management and Protection of the North Sea. Oslo, Norway, 15-17 June 1998.

Väljavõtteid biosfääri kaitsealade Sevilla Strateegiast

II EESMÄRK KASUTADA BIOSFÄÄRI KAITSEALASID SÄÄSTVA MAAKASUTUSE JA TUGIVA ARENDAMISE NÄIDISALADENA

Ülesanne 2.1 Kindlustada kohalike elanike osalus ja toetus

5. Selgitada välja erinevate asjaliste (stakeholders) huvid ja kaasata nad täieõiguslikult kaitseala planeerimisse ja otsuste tegemise protsessi, kui need puudutavad korraldusküsimusi ning looduskasutust ja -kaitset.

8. Luua ja arendada stiimuleid loodusressursside säilitamiseks ja säästvaks kasutamiseks. Kui tekib vajadus seniseid tegevusi piirata või keelata, leida ja arendada uusi ja alternatiivseid võimalusi, kindlustamaks kohalike elanike sissetulekud.

Kolmest asjast on küll heameel

Kai Vahtra

Heameelt teeb osalemine Uurimiskeskus Arhipelaag tegevuses, kus olen leidnud huvitavat tööd, vajalikke kogemusi ja mõttekaaslust. Juba aasta tegutsenud Uurimiskeskuse Arhipelaag projekti Lääne Eesti rohumaad all tehtud Hiiumaa kaguranniku rohumaade hindamine, milles ma osalesin, saab aluseks sellesse piirkonda jäävate kaitsealade kaitsekorralduskavade koostamisel. Suviste välitööde käigus hindasime koos Taavi Tuulikuga rohumaade seisundit, praegust maakasutust, looduskaitselist väärtust ja ohustatust. Andsime soovitusi, kuidas rohumaid säilitada ja eesmärgipäraselt majandada. Samamoodi hinnati rohumaid Vormsi lõunaosas ja Matsalu Looduskaitseala laidudel.

Esmakordselt saime toetada talunikke poollooduslike koosluste hooldamisel. Me räägime palju looduskaitselistest väärtustest ja nende kaitse vajadusest. Samas on ju teada, et puisniidud, rannaniidud ja loopealsed säilivad vaid pideva karjatamise, raie või niitmise korral. Seda on võimalik korraldada ainult koostöös kohaliku talunikuga. Otste puisniidu, Käina lahe ja Vaemla lahe äärsete rannarohumaade niitmise ja karjatamise eest makstud tasud on toetuseks tööle, tänu millele säilivad meie avatud kooslused, mitmed taimeliigid, lindude elu- ja toitumispaigad. Peamist osa kandis siin Rootsi Looduse Fondi poolt finantseeritud rohumaade projekt, toetusi tuli ka Eesti Keskkonnafondilt.

Koostöö looduskaitsjate, talunike, erinevate fondide ja teiste asjaosaliste vahel annavad tulemuse, kus kasu on mitmepoolne väärtuslikud alad saavad kaitstud, talunike tulu ja huvi kasvab, fondid on rahul raha sihtotstarbelisest kasutamisest ja Hiiumaa säilitab oma näo.

Aitäh avatuse ja koostöövalmiduse eest.

Rahulikku Jõuluaega ja Head Uut Aastat!

Hulk lootustandvaid algatusi

Reet Kokovkin

Hiiumaal turismiga tegelejad peaks mäletama talviseid seminare koos ekspertidega Kõrgessaares ja Salinõmmes. Nende peamine mõte oli julgustada kohalikku rahvast turismi arendamisel kaasa lööma, otsima ja leidma viise, kuidas muuta turism tulutoovaks just kohapeal. Hiiumaa eri paigad on muutumas enam ja enam huvipakkuvaks mandrilt tulevale külastajale, juba praegu on teeninduses, kaubanduses, transpordis suvekuudel teenistust mitu korda enam kui aastas keskmiselt. Kuid kahetsusväärselt palju võimalusi on jäänud kasutamata, vallavalitsused ja külaelanikud pole siiani eriti teadvustanud enda võimalusi turismimajanduses.

Mida me siis õppisime sellest projektist ja euroekspertidelt?

Esiteks, ükski ekspert ei tule meie eest tööd ära tegema. Nad rääkisid oma kogemustest, sellest, kuidas tehakse mujal maailmas. Kas meie oskame seda eeskujuks võtta? Nii Kõpus kui Salinõmmes rõhutasid nad kohalike elanike osaluse tähtsust. Oma kodukandis on inimestel õigus ja lausa kohustus aktiivselt kaasa rääkida nii turismimajanduse arendamise kui ka keskkonna- ja looduskaitse küsimustes.

Teiseks, maailmas levinud arusaama järgi peab kohalik omavalitsus olema see keskus, kus leitakse lahendused turismitööstuse ja elanike vahel üles kerkida võivatele probleemidele. Kui kipub niimoodi minema, et mujalt tulnud ärimeestele jääb tulu ja kohalikele inimestele ainult mured, siis on midagi väga valesti. Töötama peaks aegsasti koostatud tegevuskava järgi, mida siis kohalik omavalitsus koostöös elanikega ja teiste asjaosalistega ellu viib.

Kolmandaks, turismialased koostöövõrgud ja vabatahtlikud ühendused on turismi edendamisel loomulikud. Kas ekspertide poolt soovitatud ja paberil paika sätitud Lääne-Eesti turismiühendus ka tööle ja kasu tooma hakkab, oleneb ennekõike kolme maakonna turismitegijatest. Hiiumaa ettevõtjaid turismiühendusega liita on proovitud mitu korda - ju ei ole aeg küps olnud.

Eksperdid tuuakse projekti poolt kohale, meie asi on neid võimalikult tõhusalt kasutada. See omakorda nõuab kõigi kohapealsete asjast huvitatud poolte kaasamist. Kui hästi või halvasti see antud projekti puhul õnnestus, tuleb meil edaspidi veel läbi arutada.

Omalt poolt tahan aastalõpul tänada kõiki, kes leidsid projekti vajaliku olevat ja selles aktiivselt osalesid: Rohelise Märgi turismiteenindajaid, eriti Helle Tikkat projektijuhina; Kõpu otsa ja Salinõmme inimesi, kes oma kodukoha tulevikule kaasa elavad; Kõrgessaare, Pühalepa ja Käina vallavalitsusi; Laidude Kaitseala Keskust ja Andres Millerit; Tuuru Keskust ja Tiia Johanssoni meeldiva tõlgitöö eest. Ja muidugi Biosfääri Kaitseala koos Matti Lüsi, Jüri Kuusemetsa ja teiste partneritega projekti koordineerimise ja läbiviimise eest.

Rahulikke Jõulupühi ja tulutoovat uut aastat!

Reet Kokovkin
Hiiu Maavalitsuse arendusosakonna juhataja

*Reet Kokovkin oli Biosfääri Kaitseala keskuses töötades
Kaitseala Teataja algataja ja toimetaja (1994-1996)

Ruuben Post

Kammitsetud ja loominguline ilmavaade

Kustkohast võiks leida kõikide mõõtmiste, hindamiste ja analüüside nullpunkti, kui ettepoole kavandamine nõuab tagapool tehtu ülevaatamist. Maailma mõtteuuendajad on hakanud väitma, et meie tänaste tegemiste mõõdupuud peab otsima tulevikust, et ei loodusest ega ka jumalikust algest tuletatud kanoonilised tõed ei suuda inimkonnale jätkuvat eksistentsi pakkuda. Veel üsna ähmasena kumavale vaatele on siiski juba ka nime pakutud evolutsiooniline humanism. Tundugu pealegi naljakas, aga kes julgeb väita, et just selle või sarnase nime all liberaalhedonistlikult, üksikinimese elunautlemist mõõdupuuna kasutavalt, tupikteelt kõrvale ei keerata. Sotsioloogilise uuringu järgi hiidlaste tänasele põlvkonnale see sobiks.

Tulevikunägemusest

Kuningas Saalomon oli üks nendest tarkadest meestest, kelle mõtted ristiusu pühakirja Piibli Vanasse Testamenti sisse võeti. Tänapäevase tõlke järgi saame sealt lugeda: Kui inimestel puudub tulevikunägemus, siis rahvas hukkub (Õpetussõnad 29:18; umbes 950 aastat e. Kr.). Käimasoleva sajandi kuuekümnendatel tõestasid Ameerika sotsioloogid, et riikide majanduslik edukus on otseses sõltuvuses peentest sotsiokultuurilistest mõjuritest ja psühholoogilistest erijoontest, nende hulgas ka vaadetest oma tulevikule. Personaalse tasandi tulevikunägemused on põhimõtteliselt olulised, sest võimalike arenguvariantide teadmine mõjutab inimeste täna tehtavaid valikuid kõige otsesemalt (James Fowles, 1967). Arendustöö on oma olemuselt väga praktiline tegevus - tulevikunägemuse elluviimine. Kas me oleme pööranud piisavalt tähelepanu sellele, et see tulevikunägemus oleks ka olemas, igal hiidlasel oma ja kõigil koos ühine?

Head hiidlased, väärikad eestlased ja imetlusväärsed maailmakodanikud.

Umbes sedamoodi sai tulevikku otsitud kümme aastat tagasi ( Kaugelt näen kodu kasvamas . Nõukogude Hiiumaa, 10. november 1988). Oi, oi, oi mis kõik on muutunud selle ajaga. Arenguvariandist söögi, peavarju ja ajaviite piires, nurka pugedes ja lootes, et meid rahule jäetakse oleme nüüd küll suutnud üle olla. Ahvatlusena sai siis ette pandud: tuleb midagi luua, midagi korda saata, mis väljaspool Hiiumaadki, Eestimaa piires, veidike aga kaugemalgi, juba Eestimaa nimel, rahva eneseteostusest teataks. Kokkuvõtteid teha on vast veel varavõitu. Kui oleme nõus jätma selle püüdluse edaspidigi arutluse alla, siis võiksime rahul olla. Siis oleme vastu pidanud, siis jätkame.

Tuleva aastatuhande ilmavaade sünnib uue identiteedi otsimise vaevades. Seejuures mitte suurte rahvaste ja riikide kaupa, vaid paikkonniti. Seal, kus iga inimene tunnetab veel jalgu maa küljes olevat ja leiab kaaslased, kellega saab rääkida iseenda nimel. Kõige võimsam identiteedi looja on igale uuele põlvkonnale eelmiste pärand. Loodus- ja kultuuriväärtused. Uued vaated ja uus elu sünnivad seda pärandit lahti ja ümber mõtestades.

Osata oma kodusaare rikkust mõista ja hinnata, mõelda ja luua siia niisugune elukorraldus, mis seda rikkust hoiaks-kaitseks ja säilitaks, avada ta uurimiseks asjatundjatele ja nautimiseks huvilistele ja seda kõike ajaga kaasas käival või isegi pisut ette jõudval viisil see oleks rohkemgi, kui ühe rahvakillu eneseteostuseks vaja. Kui me veel tabaksime siia juurde kokku kasvatada oma rebenenud minevikusooned ja loobuda sellest neetud tehnokraatlikust maksimalismist pingutada ainult arvudega mõõdetavate väärtuste järele kas poleks me siis head hiidlased, väärikad eestlased ja imetlusväärsed maailmakodanikud. Eestimaa heaks asutakse ehitama väravaid maailma, see on värav, mida palutakse ehitada meil. See on šanss, see võiks olla meie missioon, üliülesanne, mõttedominant, kõigi vaatamiste vaatenurk. Keegi ei võtaks meilt kõige magusamaid inimlikke eksimusi, aga me saaksime piiri, kuhumaani võime leida enese mõtet ja lunastust, ja see ei laseks meil soostuda ei eneste ega ka teiste hukutavate otsustega.

Millised tulevad teod - nüüd on selles küsimus. Ju need tulevad majandusseaduste järgi: huvid ees ja pingutused taga. Ka risti vastu üksteisele, kui kuu taevast kadunud ja igamees oma tähe poole sirutub.

Nõukogude Hiiumaa, 10. november 1988

 

16. novembril tutvustas Tiit Maran Hiiumaa jahimeestele lähemalt Euroopa naaritsa projekti ja leppis kokku 1. detsembril algava mingi väljapüüdmise aktsiooni üksikasjades.

16. 20. novembrini osales Kai Vahtra Taanis ekskursioon-seminaril, kus tutvustati märgalade taastamisi Kesk-Jüütimaal ning saadi õpet rannikute majanduskavade koostamiseks. Eestist osales veel Kaarel Kaisel Matsalust.

30. novembril korraldas keskus koos ettevõtja Paap Kõlariga ja Tuuruga ning Phare projekti Maaettevõtluse arendamine Hiiumaal ja Saaremaal toel arvuka osavõtjaskonnaga seminari Aktiivturism Hiiumaal . Ettekannetega esinesid Raivo Tõnissaar, Aivar Pere, Ruuben Post ja Paap Kõlar. Seminari tulemustest valmib põhjalik aruanne.

25. 28. novembrini osales Ruuben Post Saksamaa Föderaalse Looduskaitseagentuuri poolt Vilmi saarel korraldatud rahvusvahelisel seminaril Ökosüsteemse lähenemise tähendus Euroopa kontekstis . Töö toimus Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) Ökosüsteemide majandamise komisjoni esimehe Edward Maltby juhtimisel, arutluse all oli biosfääri kaitsealade praktika kasutamine ökosüsteemse käsitluse mudelina.

4. detsembril toimus Haapsalus Biosfääri Kaitseala keskuste ühisnõupidamine, kus konstateeriti keskuste töövõime olulist kasvu ja muuhulgas otsustati alustada metodoloogiliste aluste väljatöötamist kaitseala programmi koostamiseks.

14. detsembril osales Ruuben Post Loodusliku Mitmekesisuse Strateegia ja Tegevuskava väljatöötamise turismi töögrupi töönõupidamisel.

17. detsembril tutvustati Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskuses Phare toetusel valminud Eesti looduse mitmekesisuse seireprogrammi koos GIS il baseeruva andmebaasiga. Hiiumaa keskus on sellesse sisse kirjutatud oma kaitsealuste taimede seire programmiga, suurt huvi pakub keskuse GIS i tööde aspektist loodud andmebaasi kasutajaliides.