Inimene ja muutuvad maastikud Toomas Kokovkin	Maastike teemat oleme meie lehes juba varem käsitlenud. Tuletame meelde Toronto ülikooli professori Reiner Jaaksoni artiklit eelmisel aastal, milles arutleti maastike kui vaadete teemal. Tänane artikkel aga heidab pilgu maastikele hoopis teise nurga alt. Maailma teaduste kirevas mitmekesisuses on olemas ka selline, mis kannab maastikuteaduse nime. Tema põhihuviks on uurida miks ja kuidas liigestub maapind eriilmelisteks osadeks. Aru saada, kuidas tekib maapinda kattev "lapitekk" ja millised on tema muutumise seaduspärad. Selgitada, kuidas saab inimene seda kasutada ja millised on maastike taluvuspiirid. Looduslikku maastikku saab vaadata kui inimtegevuse ressursiladu. Koosnevad ju maastikud pinnasest ja pinnavormidest, veekogudest, mullast, taimkattest. Neid kõiki vajab inimene oma tsivilisatsooni ülesehitamiseks. Rajades põlde, raiudes metsa, kaevandanes maavarasid muudetakse loodusmaastikud kultuurmaastikeks. Igale ajastule on iseloomulikud omad kultuurmaastikud: kiviaegsete küttide-kalastajate metsamaastikud, rauaaja alepõllunduse võsad ja põllulapid, keskaegsed ürgmetsad ja kitsasteks siiludeks jagatud heina- ja põllumaad, tööstusliku suurtootmise uudismaad ja metsamassiivid... Mis edasi? Huvitav oleks teada, milliseks kujunevad Hiiumaa maastikud tulevikus. Kiired muutused on ju silmaga näha. Selleks aga saame otsida vastust ka minevikumaastikke uurides. Viimase aasta jooksul on Hiiumaal toimunud huvitavad teaduslikud uurimistööd, millel eelpoolöelduga tihe seos. Kirjeldan nende mõningaid esialgseid tulemusi. Arheoloogilised väljakaevamised Kõpus on heitnud valgust Hiiumaa esimeste asukate seostele oma maastikuga. On ammu teada, et aastatuhandeid tagasi oli Kõpu vaid väike saar, mida kasutasid kevadtalvisteks peatusteks kiviaja hülgekütid. Nad rajasid oma laagrid rannale, üsna mere lähedale, kus sulatasid rasva ja töötlesid nahku. Millest nad toitusid? Kaevamised näitavad, et olulisel kohal olid kiviajakõplaste menüüs ka sarapuupähklid. Pähklid kevadtalvel? Võibolla olid pähklid varutud mujal ja kaasa toodud? Ei ole teada, kuid pole välistatud, et inimesed elasid Kõpus siiski aastaringselt. Sellisel juhul pidi tollane kogukond saare maastikke oluliselt muutma, nii küttepuude varumise kui ka - miks mitte - sarapuude kasvatamisega. Sellele igatahes viitavad Kõivasoo turbast tehtud õietolmuanalüüsid, millest selgub, et lühikest aega on Kõput katnud ka sarapikud. Mere taganedes liikus inimasustus ikka rannaga kaasa. Möödunud suve huvitavamaid avastusi kamm-keraamika asulakoht paiknes kunagises rannas Ülendi külas.
	Venekujuliste kivikirveste leiukohad, arvatavasti maaviljeluse algusaegadest
	Miks paiknesid need nelja tuhande aasta tagused asulad merest kaugel: Tubalal, Tatermal, Kiiveral? Seletus on lihtne - siis olid need kohad rannikul, praegusest merest 10 m kõrgemal. Rannaga seotus on hiidlasel säilinud ju tänaseni ning avaldub selgesti praeguse asustuse paiknemises. Võib arvata, et maaviljeluse algusest alates on hiidlased end sidunud viljakamate põllumaadega. Sõnniku kasutamine väetisena võimaldas aastasadu põldu ühes ja samas kohas harida. Näiteks Kassaris, mille maastikes on Rootsi ajast toimunud mitmesuguseid muutusi, on põllud jäänud ikka enamvähem samale kohale (Vt. jooniseid. Pange tähele, kuidas on Kassari kuju muutunud umbes 300 aastaga).
	Kassari põllud 1700-te aastate alguses, 1900-te aastate alguses ja aastal 1990
	Ökoloogia instituudi ja biosfääri kaitseala keskuse koostööna on uuritud erinevate maastikutüüpide muutusi käesoleva sajandi jooksul. Metsamaastikes (Tahkunas, Kappastos) on metsasus kasvanud. Sajandi algusest on kasutatud mitmesuguseid meetmeid metsade majandamisel - liivade kinnistamist, hoiumetsade eraldamist, metsakultuuride rajamist, mis kõik sai eelduseks metsade laienemisele. Samas on toimunud metsakülade kadumine ja kunagiste heinamaade kinnikasvamine, nagu näiteks Määvlis. Metsad on laienenud ka Kõpus, just kunagiste põllu ja rohumaade arvelt. Kõpu on üks ere näide sellest, kuidas poliitilised muutused võivad kardinaalselt muuta maastikku. Sajandi keskpaiku toimunud sündmused - talude likvideerimine ja inimeste lahkumine - on tinginud metsade laienemise.
	Suurmajandite aegne põllundusmaastik lõuna-Hiiumaal, Veskimetsas
	Mõnevõrra teistsugused on olnud maastikumuutused põllumajanduseks sobivamatel aladel. Iseloomulik on Emmaste kant. Metsa oli siin vähe. Sajandi algul koondusid põllumaad külade ja mõisa lähedusse, kõrgematele aladele. Ümbritsev tasane maa aga jäi niitude ja puisniitude alla. Kui 20-tel aastatel arenes karjakasvatus, mõjus see ka maastikule. Rohumaad laienesid, ja seda kuni 60-te aastateni. Siis aga käivitusid ulatuslikumad maaparanduslikud tööd ja põllud rajati ka madalamatele niisketele aladele. Reigi kandis oli sajandi alguses ulatuslikke rannakarjamaid, põllud asusid väikeste lappidena küladetalude ümbruses. Suurmajandite tekkega kadusid väikesed põllulapid, rohumaad hakkasid võsastuma. Metsastumisprotsessi on kiirendanud ulatuslike männikultuuride rajamine. Kadunud on suurem osa loode-Hiiumaa avatud rannamaastikust. Käesoleva sajandi jooksul on maastikuliste muutuste iseloomulikud tendentsid Hiiumaal tugevasti seotud sotsiaalmajanduslike muutustega. Iseloomulikud on olnud järgmised suunad: poollooduslikud rohumaad muutusid lehtmetsadeks või suurpõldudeks, ulatuslik majandamine muutis metsad vähem vaheldusrikkaks, paljud metsad muudeti suurpõldudeks, väikepõllud aga metsastusid.
	Karjäär Kappasto metsas Autori fotod
	Inimtegevuse intensiivistumine muudab maastikulappide suurust ja kuju. Piirjooned muutuvad sirgjoonelisemaks, lähenevad geomeetrilistele kujunditele - ruut, ristkülik jne. Üha vähem on piirid seotud loodusliku taustaga, mitmekesisus väheneb. Küll aga võib tasakaalukas, väikesemõõduline majandustegevus muuta maastiku mitmekesisemaks. See toimub siis, kui majandustegevuses arvestatakse looduse poolt seatud piiride ja kogustega. Artiklis on kasutatud Kõpu arheoloogiaekspeditsiooni (juht A. Kriiska) ning BKA Hiiumaa Keskuse ja Ökoloogia instituudi Hiiumaa-uurimuse (juht U. Ratas) seisukohti.