Laagerdati - ei looderdatud! Ave Alavainu	See laager, mis augusti eelviimasel nädalal Tahkuna piirivalvekordonis ja meie piirivalvega koostöös toimus, oli minule juba seitsmes. Esimene (ja ka kõik järgnevad viis) olid Kõpus, kohe pärast vene vägede lahkumist. Esimest nimetasime "proovilaagriks" ja "katsejänesteks" olid Tormi tänava suurte majade lapsed Kärdlast. Nii nagu eelmised, oli tänavunegi 1aager töö- ja puhkelaager: väiksemad koristasid randu, suuremad aitasid päris suurtel kokku kerida vene sõjaväest maha jäänud, meie randade "kaitseks" kunagi püstitatud okastraataedu. Mõ1emad tööd olid ligi 30-kraadises kuumas üsna tapvad, nii et kolm last "deserteerus" ja kaks jäid haigeks. 26 alustanust pidas aga siiski 21 võiduka lõpuni vastu. Kolme päeva jooksul koristasime Tahkuna poolsaare randu Mangust kuni Lehtma neemeni. Meie tööd jäi meenutama üle 50ne suure musta kilekotitäie prahti ja rämpsu ning vähemalt viis suurt veoautokoormat aiaposte ja traadikerasid.
	Lapsed koristasid üle 50ne suure musta kilekotitäie prahti ja rämpsu ning vähemalt viis suurt veoautokoormat aiaposte ja traadikerasid.
	Vene armees oli Hiiumaal 300 sõduri ringis ja nendel oli käsk randu läbi käies ka mere toodud sodi üles korjata. Okupantidelt saime üsna puhtad rannad - inimesi randa nagunii ei lastud. Nüüd on Eesti Vabariik ja vallad (+ linn) ning vabadus. Mõnede meelest on see ka vabadus sõita autoga randa, telkida, kus pähe tuleb ja teha lõket seal, kus koht sobilik tundub. Koristamine jääb aga kellegi teise teha! Kärdla linna poolt välja kuulutatud koristuspäevale tuli ainult üks inimene! Valdade koristupäevadest pole siiani kusagilt lugeda olnud. Suuremõisa Põhikooli lapsed koristasid läinud aasta esimesel septembril maanteeveeri, kuid 1apsed ei pea igavesti jääma neid töid tegema siin peavad vallad ja linnavalitsus lahenduse leidma. Lõppude lõpuks on see meie ühine kodu, meie Hiiumaa, mille puhtus ja kord on meie kõigi asi, kui me just ei taha sita sisse ära uppuda. On muidugi ka vallavanemaid, kes agaraid organisaatoreid maha rahustavad, öeldes: "Pole kiiret kuhugi - küll varsti tulevad omanikud ja teevad kõik korda!" Aga seni? On turistidki lohakad, ja siin aitavad vaid trahvid. Kui liikluspolitsei näeb, et keegi, olgu oma või võõras, autost prahti teeveerde heidab, saab reostaja ju kohe kinni pidada ja raha tuleb!
	Selliseid lõkkekohti, nagu fotol Palli ninal, võib kohata mitmes paigas Hiiumaa randades. Et nad maastikku ei kaunista ja tuleohtlikud on, saavad kõik aru. Ehk oleks siiski valdade asi korraldada hädalistele tõelisi laagrikohti?
	Mere toodud rämps on anonüümne - see võib tulla mistahes laevalt. "Kaunistama" jääb see aga meie randa. Me leidsime hästi palju elektripirne, päevavalguslampe, lätikeelseid piimapakke, soomekeelseid pakendeid, mida meil pole poes näha olnud. Isegi kaks tugitooli, ühejalakingadest rääkimata. Oma laevade auks peab ütlema, et eestikeelset kraami oli kõige vähem. Kuigi jah, pirnid-lambid on ju anonüümsed... Meie piiririvalvelve on väikesarvulise koosseisuga, nemad ei trambi randades ringi, vaid töötavad tehnikaga. Eesti Piirivalvel pole mingit kohustust ei mereääri kasida ega lastele laagreid korraldada. (Muuseas, on piirivalve oma abi pakkunud a pakub ka edaspidi kõigile, kes tahavad randasid koristada, nii masinaid kui mehi!). Seda suuremat tänu väärib meie piirivalve eesotsas Mart Saviojaga, kelle süda saare olukorra pärast valutab nii, et ta on neid laagreid teinud ja kavatseb teha septembris veel suurematele poistele, kes juba jaksaksid raskemat tööd teha. Ja kui keegi neist küsiks: "Mis ma selle eest saan?", siis vastus on lihtne: "Kolm korda päevas tasuta süüa, ekskursiooni mööda paiku kodusaarel, millest ehk enne pole kuulnudki ja õhtul lõkke ääres lõbusalt aega veetes ka targemaks saada". On seda vähe? Ja kõige tähtsam - meie kodu on jälle puhtamaks saanud.
	26 lapsest, kes Tahkuna laagris rannakoristamisega alustasid, pidas 21 võiduka lõpuni vastu Fotod Indrek Sammal