Ruuben Post

Igal külaperel ja külal, Kõpu otsast Sarveni ja Tahkunast Sõruotsani, on selja taga üks teada minevik. Tänasest tahapoole vaadates leiab sealt head ja halba, kahetsusväärseid rumalusi ja tublit tarkust. Küsimusele miks nii on läinud, leiame enamasti ka vastuse. Aga eespool on palju võimalikke tulevikke ja küsimusele milline neist meie omaks saab me vastust ei tea.

Mõtet tulevikuvaliku võimalikkusest rõhutas oma tänavukevadistes seminarides arhitekt-planeerija Ulf Johansson. Tema kodusaare Gotlandi rahvas on omaks võtnud niisuguse hoiaku, et igatahes saab ja ka peab püüdma asjade käiku mõjutada sellise tuleviku suunas, mis inimestele kõige paremana kätte paistab. Võtsin selle mõtte sissejuhatuseks augustikuisele kohtumisele Kassari rahvaga ja kavatsen selle mõttega alustada ka laupäeval Luidjal. Sedakorda siis sõnastuses: "Luidja kandil on üks minevik ja palju võimalikke tulevikke. See tähendab, et meile on antud võimalus tegutseda niisuguse tuleviku heaks, mis meile kõige rohkem meeldib."

Mõttetalgud Kassari seltsimajas selle aasta 25. augustil: tööd tehti koos ja väiksemates gruppides. Arutelu kestis kaugelt üle "ametliku osa" lõpu.
Pildil vasakult: Vello ja Leo Vann, Lembit Odres, Koit Tikk, Kai Vahtra, Urve Tiidus, Albert Mäns, Maie Jeeser.

Biosfääri Kaitseala tahab abiks olla nõu ja jõuga, pakkuda otsuste tegemise juurde neid teadusi ja tarkusi, mis mujal maailmas tarvilikeks tunnistatud. Maakasutuse planeerimine tõmbab endaga muidugi kaasa teisedki tuleviku kavandamise valdkonnad - majanduse, asustuse, infrastruktuuriks nimetatud teed, trassid, ühiskondlikud rajatised jne. Ühesõnaga, kogu selle mängu, mis maa peal käib ja järjepanu tulevikuvõimalustest ühe kindla mineviku paika sätib.

Sedaviisi pole planeerimine kaugelti ainult paberile joonistamine. Joonistajale peab ette ütlema, mismoodi elada tahetakse. Tänases maailmas kasutatavad planeerimise põhimõtted ja meetodid, eriti mis planeerimisprotsessi avalikustamist ja demokratiseerimist puudutavad, on tegijatele üsna keerulised ja nõuavad õppimist kõigilt - kohapeal elavatelt inimestelt, ametimeestelt kui ka lõplike otsuste tegijatelt volikogudes.

Alles õppijateks loevad end ka Biosfääri Kaitseala keskuse inimesed. Kassari ja Luidja on meie esmasteks koostööpartneriteks sellepärast, et neis kohtades on inimesed kohaliku elu edendamise ühistööga juba algust teinud. Kassari Haridusselts ja ühing Kodukant Luidja toovad rahva kokku ja teevad muu tarviliku kohapealse korraldustöö.

Vallavalitsused ei peaks niisuguse initsiatiivi pärast muret tundma. Nemad saavad ettevalmistatud inimesed ja hulga kasulikku materjali, kui valla planeeringute tegemist kord alustavad. Ja kindlasti kutsutakse ametimehed asja juurde, kui kohapealsed probleemid peaks valla tasandile tõusma. Esialgu on see kõik ikka rohkem õppimisealane ettevõtmine, ehkki igapäevaelu enese näidete peal. Poliitikasse Biosfääri Kaitseala ei kipu. Kui mõistusega ühistele otsustele jõuda ei kannata, eks siis pea selleks valitud kätt tõstma ja hääli kokku lugema.

Esimesel kohtumisel Kassaris selgus mõndagi, mis võib ka laiemat huvi pakkuda. Võib olla et ärgitab kaasagi mõtlema ja oma sõna sekka ütlema. Ei arva ju keegi, et ühe mahaistumisega kohe ropsaki tõed kätte leitakse. Ju siin vaidlemist mõtete teritamiseks ka pruukida tuleb ja vanarahva tarkuse, et mitu pead ikka mitu pead, au sisse peame hoidma.

Kõigepealt oli Kassarisse minnes kahtlus, et kas tänased elumured tulevikule mõtlemist tuhmiks ei varjuta, nii et ettevõtmine võib lihtsalt kirumiseks kippuda. Uurisime asja. Meeldiva üllatusena tõusid tänaseks äratuntud probleeme hinnates esiritta keskkonnaplaneerimisega seotud küsimused.

Järgnevas tabelis on näidatud 32 osavõtnu arvamustest saadud pingerida.

See tuli niimoodi, et ette antud seitsmest probleemist pidi igaüks valima 3 tema arvates kõige olulisemat. Pingerida on koostatud kõigi kohalolijate häälte järgi, sulgudes on toodud Kassaris alaliselt elavate inimeste antud häälte arv. Neid oli osavõtjatest 17, ülejäänud olid suvekassarlastest majaomanikud.

Jõudsime grupitööna ära teha ka arendustöötajatele hästituntud SWOT-analüüsi (inimesed hindavad paikkonna arendamise tugevusi, nõrkusi, võimalusi ja ohte). Tulemused on küll esialgsed, aga seda väärt, et nad laiema avalikkuse ette tuua. Järgmises tabelis on näidatud analüüsi tugevuste ja nõrkuste osa.

• KASSARI TUGEVAD KÜLJED
• Konkreetne piiritletus looduslikus ja sotsiaalses mõttes.
  
• Kassaris on tugev ja teotahteline kogukond.
  
• Kassari on looduslikult huvitav ja mitmekesine.
  
• Kassaris on üks tuntumaid ja looduslikult paremaid supelrandu Hiiumaal.
  
• Kassari võimaldab mereturismi siduda loodusturismiga.
  
• Kassaris on viis sadamat ja lisaks lautrikohti.
  
• Iga Hiiumaa külaline külastab Kassarit.
  
• Kassaris saab kala püüda.
  
• Aianduse ja põllunduse arendamiseks on Kassari tingimused Hiiumaa parimad.
  Kokkuvõtvalt: looduslikud tingimused, sadamad, teedevõrk, vaatamisväärsused ja puhas keskkond (mis tingib ka puhta toodangu) loovad võrreldes teiste piirkondadega väga soodsad võimalused turismi arendamiseks.
  
  

  KASSARI NÕRGAD KÜLJED

• Töökohtade vähesus, paljud endised kolhoosnikud on töötud.
  
• Põllumajandustootmine ei ole rentaabel ja toodangule on raske turgu leida.
  
• Reisijateveo korraldus on ebarahuldav.
  
• Eraldatusest tingitult on talvised teeolud rasked.
  
• Jäätmemajandus on korraldamata ja puuduvad heitvete puhastusseadmed.
  
• Randade järelevalve ja hooldamine on korraldamata.
  

Arenguvõimalusteks pakuti traditsioonilised turism, kalapüük, aiandus, mesindus, talupidamine, käsitöö. Siit oleks veel palju edasi mõelda: missugune turism?, miks mitte ka aiasaaduste töötlemine?, mis laadi võiks olla Kassari edukas talu? jne.

Arenguohtudeks märgiti "metsiku" turismi, looduse võsastumise ja kohaliku elu hääbumise kõrvale looduskaitse jäikust ja kohalike huvide mittearvestamist. See teeb meid tõsiseks. Kassaris ju ei ole teab mis jäiku piiranguid, tegemist on rohkem maastike säilitamisega, mis kohalikule rahvalegi peaks meelepärane olema. Kas on probleem selles, et vaatame asjadele erinevates ajaskaalades (ohtude hindajad lühemas, meie pikemas perspektiivis) või pole me omi vaateid osanud piisavalt põhjendada? On's tegu eelarvamustega või peaksime tõepoolest veelgi rohkem kompromisse otsima? Maha vaikida seda vastuolu igatahes ei tohi.

Kokkuvõttes tuli analüüs välja asjalik ja andis veendumuse, et Kassaris on piisavalt eneseusku ja küllalt vaimujõudu, et oma tuleviku kavandamine kätte võtta.

Lähiaegade tõsiseks probleemiks tõusis Sääretirbi ja Piibunina küsimus. Lisatud skeemil on näidatud viimase kruntideks jagunemine ja tänase vaate järgi need ka väheste maastikuhoolduse nõudmistega tagastatakse.

Suhteliselt väikestel, aga avalikku huvi pakkuvatel Piibuninal ja Sääretirbil (skeemil) on omanikke palju

Kui omanikud võtaksidki kompensatsiooni ja loobuks maast (mõned on seda ka teinud), poleks ometi veel seegi lahendus, sest keegi peab ikka peremees ka olema, hoolt ja korda pidama, selleks kulusid kandma. Lahenduse välja mõtlema peab, sest tegu on üle Hiiumaa ja vaata et üle Eestigi hinnatud paikadega.

Algatuseks võiks mitmeid variante vaadata: kõigepealt avalikuks kasutamiseks seatav seniste maaomanike ühisomand (mille võib ka välja rentida), teiseks Kassari rahva ühisomand, siis Käina valla ühisomand, annaks ehk välja nuputada hiidlaste ühisomand. Ala seadmist riigi hoole alla (riiklikuks looduskaitsemaaks) täna keegi ei plaani, aga vast päris võimatu see ka ei oleks. Need viimased variandid tekiks ikka sedamoodi, et tänastele maaomanikele pakutakse kompensatsiooni või asendusmaad. Ehk leidub mõni aatemeeste ühing või üksikisik, kes sooviks maatükid kokku osta ja ...?

Variante on palju. Kas pole õiglane loota, et kohalik rahvas ise oma ühise seisukoha välja mõtleb ja ütleb. Võtku aega arutada ja pakkugu julgesti niisugune lahendus, mis nende arvates Kassari kõige parema tulevikuga kokku käib.