Ingar Jostein Øieni (imeline) teekond läbi Euroopa Toomas Jüriado	Sellele, kes on lapsepõlves koos Selma Lagerlöfi "Nils Holgerssoni" peakangelasega hanereisi läbi on teinud, tuleb meie loo pealkiri kindlasti tuttav ette. Jah muidugi, just sellelt raamatult ma ta vajalikul määral parafraseerides laenasin. Aga sõna "imeline" sulgudesse seades mõtlesin enne ivakese: kas poleks vaja ta hoopis asendada näiteks sõnaga "kurb" või ehk koguni "masendav"? Aga eks lugeja leia ise, on siis järgnevast saadav üldkogemus läbinisti negatiivne - või mingis suhtes ehk siiski ka lootusi toov. Ingar Jostein Øieni, väga sümpaatse Norra noormehega, tutvusin maailma suurima ja tähtsaima linnukaitseorganisatsiooni BirdLife International tänavusel Euroopa konverentsil Soomes Lappeenrantas. Seal lindistasin temaga intervjuu, mille lühendatud ümberkirjutust teile siinkohal lugeda pakun. Ingar koordineerib Norra Ornitoloogiaühingus Eestiski haruldase läbirändajana esineva väike-laukhane uurimistöid. Just väike-laukhane esitlusest Ingari jutt lahti lähebki.
	Ingar Jostein Øien Toomas Jüriado foto
	I (Ingar Jostein Øien): Väike-laukhani on äravahetamiseni sarnane teise haneliigi, suur-laukhanega. Kui suur-laukhane võib Venemaa avarustel ja Fennoskandia põhjaaladel kohata tuhandete paaridena, siis väike-laukhani, kes on oma sugulasest eristatav väiksema kasvu ja silma ümbritseva kollase rõnga poolest, on väga-väga ohustatud liik. Teda on vaid mõnikümmend paari Põhja-Skandinaavias ja mõnisada Venemaal. Rootsist kadus see liik paarkümmend aastat tagasi, Soome Põhjalas on teda ehk 1-2 pesitsuspaari, Barentsi mere ääres Finnmarki maakonnas Norras 35-40 paari. T (Toomas Jüriado): Küllap on see piirkond range kaitse all? I: Mõned alad tõesti, aga mitte pesitsuspiirkond ise. Küll on väga rangelt kaitstud see maatükk, mida linnud igal kevadel rändepeatuseks kasutavad. Ehk tuleks tõesti kaitsta ka pesitsusala, aga me oleme seal uurimisi teinud juba kümmekond aastat - ja ei ole märganud midagi, mis võiks linde pesitsemisel ohustada. Ometi väheneb nende asurkond aastast aastasse ikka edasi. T: Niisiis tuli teil arvukuslanguse põhjusi otsida kusagilt mujalt? I: Jah, meil ei jäänud midagi muud üle, kui tunda huvi, mis sünnib lindudega nende rände vältel talvitusaladele. Meil oli kahtlusi, et seal peab juhtuma midagi sellist, mis põhjustab asurkonna allakäiku. Aga me ei teadnud isegi seda, kust see rännutee tegelikult kulgeb: kus on sügisrändepeatused või millistest maadest haned üle lendavad. Niiviisi alustasime projekti, mis pidi selle marsruudi selgeks tegema. Kasutasime selleks väikesi seadeldisi, satelliitsaatjaid. Need paigaldatakse linnu seljale ja nad annavad signaale maa tehiskaaslasele ning sealtkaudu uuesti maapealsesse jaama Prantsusmaal, kust info jõuab juba meie arvuteisse. Niiviisi võime me igal hetkel öelda, kus lind parajasti on. Läinud aastal püüdsime viis väike-laukhane, kasutades selleks rakettvõrke. See on üks üsna dramaatiline püügiviis - kõva paugu ja suure jooksmisega võrgupoiste jaoks. Panime kõigile viiele linnule saatjad selga ja jälgisime nende sügisrändeteed. T: Ütlesid mitu korda "meie". Kes on meie? I: "Meie" - see on Norra Ornitoloogiaühingu töörühm. Meie paigaldasime saatjad neljale hanele. Kolleegid Soomest, BirdLife Finlandist ja WWF Finlandist, siis vastavalt maailma linnukaitseühingu ja maailma looduse fondi Soome osakonnast lisasid omalt poolt veel ühe Põhja-Soomes. Tegelikult on väike-laukhane populatsiooni seire BirdLife'i ammune projekt, aga alles mullu jõudsime siis sellise marsruudi määramise eksperimendini. T: Palju inimesi sellesse töösse on hõivatud? I: Ma ei tea seda täpselt, paras ports. Ma ei tea just nimelt soomlaste hulka, neil on väga suur töörühm: rohkem väike-laukhane uurijaid kui väike-laukhanesid endid! Meil Norras on selle ala peal vaid kaks-kolm kõvasti tööd rügavat inimest...
	Satelliitsaatjaid paigaldatakse linnu seljale, kust nad annavad signaale maa tehiskaaslasele ning sealtkaudu uuesti maapealsesse jaama. Norra keskkonnaministeerium on töörühma jätkuvalt toetanud, et neid väga kalleid aparaate soetada.
	T: Ja sellest lindude püügist ja neile saatjate selga kinnitamisest saab siis alguse erutav ja tegelikult ka kurb lugu. I: Lugu, mille satelliitsaatjad meile jutustasid, oli tõepoolest väga põnev. Sel moel märgistatud linnud läksid esmalt pesitsusalale ja tulid hiljem taas oma kevadisele peatuspaigale tagasi, kaasas neli noorlindu. Niisiis oli neil olnud väga edukas pesitsemine. Nad liitusid suure haneparvega, siis aga lendasid ootamatult otsejoones itta, Venemaale, Kanini poolsaarele Valgest merest põhja pool. Kõik viis raadiosaatjaga lindu olid selles salgas. Nähtavasti on tegemist väga tähtsa sügisrände peatuspaigaga. Astusime kontakti Vene kolleegidega ja nemad teadsid meile rääkida, et see ala oli enne, Nõukogude ajal olnud sõjaväe käes, hiljem, pärast impeeriumi lagunemist baas hüljati ja enne seal töötanud inimesed hakkasid elatist hankima hanejahi ja hanemunade kogumisega... Oli üsna loogiline, et esimene viiest saatjaga hanest kadus just selles paigas - signaale temalt enam ei tulnud. Pole mingit alust uskuda, et vaikuse saabumise põhjus võinuks olla miski muu kui jaht ... ülejäänud neli lindu jäid sellesse paika kaheks-kolmeks nädalaks. Seejärel läksid kaks neist teele kagu, teised kaks edela suunas. Arhangelski külje all kadus kontakt veel ühe linnuga. Selle hane huku kohta saime hiljem täpse kinnituse - vene jahimees laskis ta tõesti maha. Me saime selle mehega koguni kõnelda, teda intervjueerida. Niiviisi oli alles veel kolm hane. Soomes pandud saatjaga lind lendas edasi kagu suunas ja jõudis lõpuks Kasahstani. Sellelt linnult lähtunud signaalid vaikisid oktoobris. Võimalik, et ta oli sedaaegu teel Aserbaidzaani, mis on tuntud väike-laukhane Vene asurkonna põhilise talvituspaigana. Kummatigi ei saa me seda enam kunagi teada... Alles oli jäänud veel kaks lindu, kes olid Kanini poolsaarelt lähtunud edelasse. Mõni päeva pärast tulidki signaalid endise Saksa DV tähtsast linnupaigast, Galenbeckeri ja Putzare järvelt. Selle peale helistasime muidugi Saksa kolleegidele, kes läksid kohe mainitud paika ja leidsidki samal päeval linnud üles. Ausalt öeldes ei uskunud nad algul meie juttu, sest selle ajani polnud üldse andmeid väike-laukhane peatumisest Saksamaa territooriumil. Nii küsisid nad üle, kas me oleme ikka kindlad, et need pole hoopis näiteks lühinokk-rabahaned... Kokku oli salgas 13 lindu, kelle hulgas saksa ornitoloogid märkasid tõepoolest ka satelliitsaatjaga isendit. Kaitsealuses piirkonnas olid haned öösel, päeval läksid nad aga koos suur-laukhanedega põldudele toituma ja olid niiviisi jahimeestele kättesaadavad. üks kahest saatjaga hanest lendas lõpuks Saksamaalt edasi, teise kohta meil kindlat selgust pole, kuna viimase signaali temalt saime Saksamaalt. Ta võidi maha lasta teekonnal Saksamaalt järgmisse peatuspaika, mille kohta saime andmeid viimaselt ellujäänud hanelt - Hortobágy rahvusparki Ungaris. Niipea, kui saime selle signaali, informeerisime kohe oma BirdLife'i Ungari kolleege; nad läksid viivitamatult välja ja leidsid linnud kohe üles, kokku 44 isendit, kes pidasid rändepeatust Ungari pustas. Muidugi olid nad koos suurema haneparve, suur-laukhanedega. Aga seal oli, jah, 44 väike-laukhane ühes parves. See on nähtavasti kogu populatsioon, mis Kanini poolsaarelt edelakaarde lendab... Me olime viiest hanest neli kaotanud, seepärast tahtsime veel kahele linnule saatjad selga panna, et oleks võimalik jälgida lisaks sügisrändeteele ka hanede kevadist lennumarsruuti. Sestap sõitsime meiegi Ungarisse. Kui aga kohale jõudsime, oli seal ootamatult külm ilm, mis peletas linnud Hortobágyst minema. Mitu päeva ei kuulnud me mingeid signaale - ja kui need lõpuks tulid, siis Kerkini järvelt Kreekast. Ja taas järgnes kiire telefonikõne, nüüd Kreeka kolleegidele. Nemadki ruttasid kohe välja ja juba tunni aja möödudes saime neilt teate 43-st väike-laukhanest Kerkini järvel. Ka kreeklased leidsid salgast üles saatjaga hane, kes näis olevat igati heas vormis. Linnud jäid sellesse paika vaid veidi rohkem kui nädalaks ja suundusid siis uuesti põhja poole, tehes tiiru Bulgaarias - just sealt tulid järgmised signaalid. Kõik toimus jälle harjumuspärases korras - telefonikõne Bulgaaria kolleegidele, kes ka kohe välja sõitsid, - ainult et nemad ei leidnud kedagi - ju tegid haned Bulgaaria kohal lihtsalt õhurännaku. Seejärel tuli salk taas Kreekasse, aga mitte esialgsesse kohta, vaid teise tähtsasse linnupaika - Evrose deltasse Kreeka ja Türgi piiril. Ja sellega oli talveks kõik. Veebruaris lakkasid signaalid ka sellelt viimaselt linnult ning me olime kindlad, et seegi hani lasti maha... Arvasime nii tänavu maini, - siis ilmus sama lind ootamatult välja kauges Põhja-Norras, samas paigas, kus ta mullu püüdsime, - aga ilma saatjata... Mingil moel oli tal õnnestunud talve vältel aparaadist vabaneda! Saadud info oli tõesti huvitav ja me saame seda nüüd kasutada selleks, et üritada neid väljaselgitatud alasid paremini kaitsta. Vähemalt üks asi on küll kindlalt selge - esmalt lendavad väike-laukhaned Venemaale. Mis edasi saab, see pole enam sama klaar, vaja oleks rohkem satelliitsaatjaid, et täpsemat vastust saada; eriti selles suhtes, mis puudutab kevadrände teid. T: Aga kuuldud jutt võimaldab teha ka teisi järeldusi, näiteks BirdLife'i koostöövõrku puudutavad: saab päris kindlalt öelda, et see on väga efektiivselt talitlev organ. I: Jah, see on tõesti efektiivne ühendus. Meie projekt näitab seda otse praktikas: kõik BirdLife'iga seotud linnukaitseühingud Euroopas saavad vajadusel välitööle minna samal päeval, isegi samal tunnil, kui me neile helistame. Pealegi on kõigil oma sisemaised hästi funktsioneerivad koostöövõrgud, et minna autoga välja, kaasas kogu vajalik varustus. Sellised kohalikud linnuvaatlusgrupid on võimelised hankima kohest teavet. Ja rööbiti sellega, et meie kogemus näitab BirdLife Internationali koostöövõrgu tõhusust, demonstreerib ta ühtaegu ka BirdLife'i poolt inspekteeritavate tähtsate linnupaikade võrgu olulisust. Kõik kõneks olnud hanede peatuspaigad peale Kanini poolsaare on juba BirdLife'i süsteemis arvel kui tähtsad linnupaigad. Ja põhjus, miks Kanini poolsaar seda pole, on lihtsalt see, et see paik oli meile teadmata! Küllap on järgmisel korral ka see juba IBA - important bird area (tähtis linnupaik)!
	Väga haruldane foto väga haruldasest linnust väike-laukhanest (Anser erythrópus) on tehtud Norra Ornitoloogiaühingu ja vahendatud Birdlife International poolt
	T: Veel üks järeldus, mille teie loost võime teha, on palju-palju kurvem. See puudutab jahti. I: See on tõesti väga komplitseeritud olukord. Jahimeestel, kes rändeteede ääres, eriti Põhja-Venemaa avarustel elavad, pole mingit võimalust näha erinevusi ütleme väike-laukhane ja suur-laukhane vahel. Aga viimane on neis maades tavaline jahiobjekt... Niisiis pole mingit alust süüdistada üksikjahimehi, ehkki probleem on tõsine: väike-laukhane jääb iga aastaga aina vähemaks ja vähemaks. Nii et midagi tuleks kindlasti ette võtta! Esmane prioriteet peaks siin olema nende linnupaikade kaitse, mida väike-laukhaned kasutavad. Tihedat koostööd tuleb teha maadega, kellega me selle haruldase linnu asurkonda jagame. Jahimeeste teavitamine võiks samuti pakkuda teatud võimalusi. T: Äkki saab teie uurimuse üht kurba tulemust - viiest märgistatud hanest tervelt neli jäi nähtavasti püssi ette - seletada hoopis sellega, et satelliitsaatjaga linnud langevad mingil põhjusel kergem ini jahimeeste saagiks? I: Päris välistada ei saa, et 30 grammi kaaluv saatja halvendab sedavõrd linnu konditsiooni, et see mõjub näiteks lennuvõimele. Me läheme siin tõesti teatud riskile. Oleme mõelnud, et vast on see risk siiski põhjendatud. Küllap on kolme-nelja linnu ohverdamine õigustatud, kui ainult sel moel on võimalik teada saada, mis rändeteil tegelikult juhtub. Ehk tuleb selleks, et suunata väike-laukhane kui liigi kaitse kõige õigematele rööbastele, eelnevalt mõni isend kaotada... T: On teil ehk siiski ka muid andmeid väike-laukhanede küttimisest? I: On küll - ja need andmed ei luba kuidagi kinnitada, et just satelliitsaatjad on hanede püssi ette jäämise põhjus. Nimelt said kaheksa lindu jalga tavalised linnurõngad. Neli hane neist kaheksast on teadaolevalt langenud küttimise ohvriks - Kasahstanis ja Lõuna-Venemaal Aasovi mere ääres. See on ilmne tõend selle kohta, et väga suur protsent väike-laukhanedest langeb jahimeeste saagiks. T: Seda enam, et kui raadiosaatjaga linnu kadumine on tõesti kohe märgata, siis lihtsalt rõngastatud linnu suhtes võime kindla info saada alles tema huku või taaspüügi järel. I: Just nii. Nii et kuigi meil on teated nelja hane tapmisest, võidi neid lasta ju ka rohkem - ja jäeti sellest meile lihtsalt teatamata. Igal juhul on selle liigi kütituse protsent hirmuäratavalt kõrge! ********************* Tahtsin enne selle kirjatöö trükivalmis seadmist nõutada Norrast andmeid väike-laukhane projekti tänavuse kulu kohta. Maikuine info kinnitas, et ilm Põhja-Norras oli niru ja ornitoloogid polnud seetõttu suutnud veel ühtegi lindu püüda. Ingar oli kummatigi optimistlik: Norra keskkonnaministeerium on töörühma jätkuvalt toetanud, et neid väga kalleid aparaate soetada. Ja hiljem on Ingari Trondheimi-telefonil ikka kõnelnud vaid automaatvastaja: "Sorry, oleme välitöödel!"... Ju pole tibude-lugemise-sügis Norra väike-laukhanede uurijaile veel kätte jõudnud!
	Toomas Jüriado BirdLife Internationali Eesti koostööpartneri Eesti Ornitoloogiaühingu projektijuht