Kai Vahtra

Luidja lepik näib igapäevase möödakäija jaoks üsna tavaline sang- ehk mustlepik, mida mujalgi Hiiumaal lodudes ja ojade kallastel näha võib. Tegelikult on aga tegemist ligi sajandipikkuse ajalooga unikaalse luidete kinnistamise eksperimentalaga, mille rajamine sai alguse vajadusest kaitsta Luidja ranna teed ja ümbruskonna põlde-niite tuiskliiva eest.

1893. aastal otsustati tolleaegse Kõrgessaare metskonna metsaülema K. Ahrensi eestvõttel rajada tee ja mere vahele istandus. Juba samal aastal istutati lahtisele liivale aastaseid siberi lehise ja hariliku männi taimi, kuid kevadeks oli kultuur mattunud liiva alla ja taimed kuivanud. Ka järgmiste aastate katsed 2-aastate mändidega ei andnud tulemusi.

Karl Friedrich Vilhelm Ahrens (1855 - 1938) sündis 24. oktoobril 1855.a Saksamaal Rostock-Meclenburg - Schwerinis mõisaülema pojana. Õppis metsaasjandust Rostockis ja Greifsvaldis, töötas metsa-alal Mecklenburgis ja Schönburgis. Oktoobris 1880.a. tuli Ahrens Eestimaale, ning 1884.a. sai krahv Ungern-Sternbergi metsade ülemvalitsejaks Hiiumaal. I ilmasõja ajal saadeti Vene valitsuse poolt kui muulane välja ja elas 1914-1918 Simbirskis. Venemaalt tagasi jõudnud, määrati ta Roela metsaülemaks, kust ka 1929.a. pensionile läks. K.F.V.Ahrens suri 1938.a. Hiiumaale on K.F.V.Ahrens tähtis kui looduse kujundaja. Eelkõige meenub muidugi Luidja lepik, mille ta rajas luiteliivade kinnistamiseks aastatel 1901 - 1903. Veel tõi ta Hiiumaale sisse Kesk- ja Lõuna-Euroopa puid ja põõsaid ning fauna rikastamiseks hirvesid ja halljäneseid.

Kuni 1900-nda aastani ei õnnestunudki elujõulise kultuuri loomine Luidja randa. 1901. aastal julgustas fakt, et liivaluidetest läbijooksvate ojade ääres looduslikult sangleppi kasvab (tänu põhjavee lähedusele ja savikihi olemasolule liivavälja all), katsetada liivade kinnistamisel lepa istutamist. Kolme aasta jookul istutati 23 ha suurusele alale 1-2 aastaseid lepataimi, mis võeti koos mullapalliga ojade äärest ja lääne pool asuvast lepikust. Paremate kasvutingimuste loomiseks kaeti liiv adruga. Võitlus liivaga kestis aastaid, enne kui elujõuline lepik kujunes ja oma ülesannet täitma hakkas.

Alates 1962. aastast on Luidja lepik looduskaitse all. Praegu ootavad kinnitamist uued kaitse-eeskirjad, kus vastavalt Kaitstavate loodusobjektide seadusele saab lepik maastikukaitseala staatuse ja kolmeosalise tsoneeringu.

Lepiku keskosa jääb majandustegevusest välja, kuna ala on heaks näiteks ökosüsteemi arengust lahtisest luiteliivast praeguse viljaka salumetsa liikidega metsatüübini. Edaspidi saab aga siin uurida puuliikide vaheldumise looduslikku protsessi. Lepiku lääneosa on parkmetsailmeline, hooldatav ala, kus puistu uuenemisel kasutatakse ainult looduslikku uuendust. Idaosa aga hooldus- ja valikraietega majandatav ala, kus puistu uuendamisel kasutatakse ka tamme, pärna jne. Kokkulepe Luidja metskonna ja kohaliku vallaga niisuguse kaitse- ja majandamisskeemi kohta toimib juba praegu ja kevadised uuendustööd lepiku Kärdla-poolses osas andsid osalemisvõimaluse ka Luidja-rahvale.

Luidja liivad aga, lisaks oma meelitavatele rannamõnudele, on peitnud endas tõelist haruldust. Siit on teada I kategooria kaitsealuse taimeliigi pisilina leiukoht, mille ainus praegu Eestis teadaolev kasvukoht asub Selja külas. Viimastel aastakümnetel pole teda küll Luidjalt leitud, aga mine tea ... .

Luidjalt Kõpu poole Rattagu käänuliste metsateedeni jõudes meenuvad legendid "seajooksu rajast" ja mandrimeestelt ostetud teest, aga siinsamas on ju siitkandi "oma jugapuumets". Jugapuu on II kategooria kaitsealune liik, mis pärineb varasemast, soojast ja niiskest kliimaperioodist ja asub siin oma areaali kirdepiiril. Tänu kaitsvatele, kuni 150 aasta vanustele mustika-kuusikutele, mis madalamatel aladel sookaasikuteks üle lähevad, on jugapuu siin säilinud elujõulisena. Enamus paarikümnest jugapuust on põõsakujulised, kuid esineb ka puukujulisi isendeid.

Siinsed vanad kuusikud on põlismetsa väärtusega, bioloogilise mitmekesisuse poolest rikkaimad metsatüübid. Rattagu jugapuu-ala koos ümbritseva metsaga on samuti planeeritav maastikukaitseala, kus majandustegevuse piirangute osas on kokkulepped sõlmitud ning sellesuvise metsakorralduse poolt aktsepteeritud.

Teede servades, kõrgematel männialadel aga võib jaanipäeva aegu näha tihedalt õieküünlaid, mis lähemal vaatlemisel osutuvad ööviiuliteks. Hiiumaa jaoks küll üsna tavalised käpalised, ametliku nimega kahelehised käokeeled, on samuti kaitsealused taimed. Eelistavad nad kasvada küll rohkem puisniitudel, kadastikes ja loodudel - seda märkimisväärsem on siinne männikualune kasvukoht.

Hiiumaad uurinud botaanikud on tihti imestanud, kui palju üllatusi ja taimesüstemaatikasse mittemahtuvaid erandeid võib saarelt leida. Üheks mõistatuseks ja täiesti unikaalseks näiteks on Poama samblikukuusikud. Nõmmemetsade, kuivemates osades samblikumännikute esinemine vanadel luitevallidel on tavaline, kuid Eesti metsatüpoloogias ei esine samblikukuusikuid.

Ka Paope karjatatavas kadastikus peidab end Eesti jaoks väga haruldane taimeliik, tagasihoidliku pruunikasrohelise värvusega II kategooria kaitsealune orhidee rohekas õõskeel. Siinne leiukoht on teada juba ammustest aegadest ja on praeguse ajani säilinud tugeva populatsioonina. Alates 1994. aastast asub siin ka Eesti riikliku seireprogrammi kaitsealuste taimeliikide roheka õõskeele püsi-prooviruut, kus toimuvad iga-aastased vaatlused liigi elujõu, paljunemise ja kasvukoha kohta.

Samas kadastikus võib leida ka II kategooria kaitsealust taimeliiki läikivat kurereha. Üheks haruldaste taimede väljasuremise põhjuseks on kasvukohtade võsastumine. Siinne karjamaa on tänu just inimtegevusele olnud soodsaks paigaks haruldustele.

Koht, kus on nii sügavaid metsi kui ka oma rand koos siin elava ja töötava inimesega, on rikas. Väikesed niidud, karjamaad ja põllulapid mitmekesistavad maastikku. Tasakaaluka majandamise ja loodusväärtuste hoidmisega saab siin kasvatada metsa, harida põldu, püüda kala. Asukoht "Kõpu kaelas" avab soodsaimad võimalused turismiks.

Kai Vahtra