Muljeid
arupidamistelt
Brüsselis ja
Gdanskis

Ruuben Post

Oktoobrikuus jõudis Ruuben Post osaleda kahel esinduslikul rahvusvahelisel konverentsil (vt. kroonika).

Küllap on kolleegidele ja hiidlastele üht-teist edasi öelda?

Brüsselist vast seda, et ega Eestimaa veel Euroopa Liitu astumiseks küll valmis ei ole, kõmistagu meie poliitikud omale vastu rinda kuitahes kõvasti. Meile rääkinud Europarlamendi saadikud ja Euroopa Komisjoni direktoraatide juhid käsitlesid elu korraldamise küsimusi hoopis teiste nurkade alt, kui meie Riigikogu liikmed ja ministrid seda teevad. Sõnavaragi on teine, prioriteetidest rääkimata. Kui näiteks pöörata tähelepanu sellele, et Euroopa Liit uuendab ennast subsidiaarsuse põhimõttel, aga meie liigume otse vastupidi, tsentraliseerituse suunas tsiviilühiskonna võimaluste üle isegi avalikult diskuteerimata, siis ikka ei usu küll, et Euroopa meid omaks tunnistab. Muutused Eestimaal on paratamatud. Mulle mõjus kogu see Brüsseli õhkkond väga julgustavalt. Ehkki jõudsin Europarlamendi majas ühelt teemaarutelult teisele tõtates üsna lootusetult ära eksida, ei pea ma seda ilmutuseks ja soovitan kolleegidelgi Euroopa mõtteviisist meelekindlust ammutada.

Brüsselis Euroopa Komisjoni Peasekretäri pidulikul õhtusöögil lubas lauanaabriks seatud Phare eriprogrammide manager pärast minu kahtluste ja kriitika ärakuulamist muutusi, mis juba idanevat. Gdanskis aga oleks ma seda meeldivat noorukest hapravõitu madam'i vist kaitsma hakanud, sest eriti poolakate kriitika konverentsi kõnetoolist Phare ülima tsentraliseerituse ja bürokraatia kohta oli hävitav. Aga üldine mulje Euroopa Komisjoni ettekannetest Gdanskis lubab kinnitada, et edaspidi toetatakse mitmesuguste fondide kaudu senisest hoopis enam just kohaliku tasandi koostööprojekte - maakond maakonnaga, saar saarega jne. Ka alalisi koostöövõrke. See on vesi meiesuguste veskile.

Sõidukulud? Maksumaksjate raha ja ... mis seal muud kui üks mõnu maailmas ringi kolada?

Meil pole eelarves välisreisideks sentigi. Käime, kui kutsujad välja teevad, teinekord norime ministeeriumist. Kui kutsutakse ettekandega, siis reeglina kaetakse nii sõidu- kui ka hotellikulud, vahel on toidukorrad ka priid. Huvitav on muidugi, aga Brüsselis näiteks töötasime varahommikust õhtul kella üheksani. Nii et ikkagi mõnu tööst.

Kuidas ettekannetega läks?

Peab muidugi ütlema, et programm Inimene ja Biosfäär on oma lähenemise ja meetoditega ikka üks nii võimas asi, et selle vastu tuntakse järjest suuremat huvi terves maailmas ja minul vist pole enam pensionini jututeema otsimise muret.

Ega ma oma ettekandeid perfektse inglise keele kõrvale sättida ei julge, aga muus läksid nad normaalselt. Mõlemal korral olid selge suunitlusega teemad ja Hiiumaad kui saart on ju imehea väga konkreetsena ja tajutavana serveerida. Gdanskis sekundeeris teema avamisel varasematest ühistegemistest tuttav Jannik Stenberg Bornholmilt. Brüsselis oli kaksikettekanne, pärast minu tõstatatud probleeme käsitles neid Suurbritannia väga mõjuvõimsa kultuuri- ja looduspärandi säilitamisega tegeleva valitsusvälise organisatsiooni The National Trust Cornwall'i piirkonna juht Brian Muelaner. Tutvusime suvel Hiiumaal Urmas Seliranna vahendusel. Ühine töö ettekannete koostamisel käis arvutiside kaudu ja tänu selle operatiivsusele saime mõtted viimseni kokku käima lihvida. Sellist kogemust mul ka varem ei olnud.

Vahel annab sellistelt kogunemistelt ideede kõrval ka üsna praktilisi asju "ära tõmmata"?

Seda ikka. Näiteks multimeedia kasutamise valdkonnas oleme Brüsselis kuuldu-nähtu põhjal endi lähema aja eesmärke juba täpsustanud ja talvel kavatseme ühe Hollandi organisatsiooni eeskujul nende marketingistrateegiat aluseks võttes meie keskuse töö- ja suhtekorraldust analüüsida ja planeerida. Kummalisel kombel on sellistel kogunemistel vahel väga produktiivne ka Eestimaa asjade ajamine. Sain tuttavaks Muinsuskaitseameti peadirektori Jaan Tammega ja tema pani ette Hiiumaa kultuuri- ja looduspärandi säilitamise küsimused kevadepoole ühel laiemal avalikul arutelul ette võtta. Projekti Hiiumaa 2010 toel, ehk isegi spetsiaalse teemarühma kokku kutsudes, saaksime sellega hakkama küll.