Matti Lüsi

Oma olemuselt on Eesti Vabariik ja tema töökorraldus veel väga noor. Sellest tulenevalt on noored tema ametnikud ja välja kujunemata tema sisepoliitika, sest kõik nõuab teadmisi, aega ja jällegi raha. Meiegi jaoks on oluline raha, sh. raha, mida jagab Eesti riik erinevate programmide kaudu. Sealjuures on toimumas olulisi muutusi nii raha jagamise alustes, kui selle korralduses.

Käibele on tulnud uued sõnad programm ja projekt, nende sõnade tähenduski on oluliselt muutunud. Programmi all mõistetakse raha sihtotstarbelist eraldust mingi tegevuse arendamiseks riigis. Näiteks Eesti riigi regionaalpoliitilised programmid, mis määravad rahasumma, raha kasutamise viisi, otstarbe, taotlemise korra ja taotlejate ringi. Programmist saab raha projektiga, mis kujutab mitte ainult enam ehitusprojekti, vaid läbitöötatud tegevuskava, mis annab vastuse küsimustele: miks, kuidas, millal, milliste vahenditega, kelle poolt, kelle vastutusel, missuguste tulemustega antud konkreetseid tegevust tehakse.

Ennevanasti oli vaja tutvusi, "määrimist" ja veel kord tutvusi ning siis raha ning materjalid tulid, ühe või kahe kõrgema ametniku allkirjaga, nende personaalsetest fondidest. Ja peab au andma - hiidlased olid selles edukad. Praegu on raha jagamise kord muutunud, aluseks on saamas programmid ja konkureerivad taotlused või projektid. Raha jagavad komisjonid, sageli määratakse konkreetsed komisjonid kiiresti ja sageli ei tea ametnik ise, et ta kuulub ühte või teise komisjoni enne kui nädal paar komisjoni istungit. Kontroll raha kasutamise üle muutub täpsemaks, põhjalikumaks ja on ulatuslikum.

HIIDLASE JAOKS ON OLULINE

see, kuidas mitte maha jääda vankrist, mille jaoks Eesti riik ise ja tema alamad ei ole veel päris valmis. Kahjuks/õnneks on saamas reaalsuseks fakt, et ainult tutvustest ei piisa - vajatakse korralikult läbitöötatud projekte ja rahataotlusi. Need on saamas rahasaamise sama loomulikuks osaks nagu tutvused ja head suhted.

MAAVALITSUSE JA OMAVALITSUSTE ROLLI

muutumisest praeguses Eesti riigis. Sageli pöördutakse maavalitsuse poole palvega finantseerida või toetada mingit ettevõtmist. Kuid maavalitsuse võimalused, hoolimata soovidest ja tahtmistest aktiivselt osaleda maakonna arengus, on piiratud. Peamiseks piiravaks teguriks on tema rahakott, mille suurus maavalitsusel Hiiumaa-siseste asjade ajamiseks on vaid mõnisada tuhat krooni aastas. Samuti ei saa olla maavalitsus enam raha taotleja: uute raha jagamise kriteeriumite alusel saavad selleks olla omavalitsused, ühiskondlikud ja eraorganisatsioonid. Maavalitsuse roll on siin vaid toetav, sedagi sageli vaid kinnitava kirja näol. Rahataotluste ja projektide koostamise ning läbiviimise põhiraskus asetub omavalitsustele.

"HIIUMAA 2010" KIRJUTAMISE JA LÄBIVIIMISE

üheks kandvaks ideeks oli ja on uute tendentside arvestamine oma eluolu ja toimetuleku korraldamiseks lähtudes arengutest riigis, ja natuke ka maailmas. Meie, "Hiiumaa 2010" tegijate, poole on sageli pöördutud palvega koostada üks või teine projektitaotlus või dokument. Kahjuks on meie võimalused piiratud, seda nii teadmiste, tehniliste vahendite ja oskuste näol. Ka meie õpime, et teada saada: kuidas, miks ja milleks? Hoolimata soovist tegutseda Hiiumaa ja hiidlaste jaoks, saame me oma igapäevaste ülesannete kõrvalt olla pigem nõuandjad ja natuke aidata, kuid me ei suuda praegustes tingimustes kõigile kirjutada valmis vajalikke taotlusi. Hiiumaa toimetulek sõltub palju enam paljude inimeste koostegemise viljadest kui ühe või kahe inimese oskusest vormistada rahataotlusi.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et tuleb valmis olla tegudeks, osata neid kirja panna ja korda saata, ning raha selle jaoks ei ole Eestis ega maailmas lõppenud. Õige koht ja aeg tuleb vaid leida.

Omaette teemaks on välis- ja Europrojektid, kuid juba ette võib öelda, et oma asjade ajamiseks peab endal raha olema. Välisprojektid on nõus meid natuke toetama, aga toetus ei ole sugugi odav. Kuid see on omaette teema.