Kuidas hoida kirjuhahka

Toomas Jüriado

Kõigi nende kaduma kalduvate liikide säilitamiseks on maailma suurimal ja tegusaimal linnukaitseorganisatsioonide ühendusel BirdLife Internationalil koostatud konkreetsed plaanid.

Kirjuhaha kaitsemeetmeid vaeti novembri algul Saaremaal; kõigi asjasse puutuvate riikide linnukaitsjaid haaranud tööseminari aitasid BirdLife Internationalil korraldada Vilsandi Rahvuspark ja Eesti Ornitoloogiaühing (EOÜ).

Palusin arupidamisel räägitust lugejaile kõnelema EOÜ juhatuse esimehe Andres Kuresoo.

Kirjuhaha üldise arvukuse kohta päris selgeid andmeid veel pole. Kaugel põhjas, Põhja-Jäämere rannikualadel nii Venemaal kui ka Alaskas paiknevail pesitsusaladel, on loendusi teha ääretult raske, sest lind asustab hajusalt suuri piirkondi. Lihtsam on kirjuhaha asurkonna suurust hinnata talvel, sest siis koondub ta suurtesse tihedatesse seltsingutesse. Igal juhul idapoolne, Alaska asurkond on küll väga kiiresti kahanenud. Seevastu läänepoolse asurkonna kohta, millesse kuuluvad ka Eestis talvitavad linnud, on andmeid hoopis vähem. Pole isegi täpselt teada, kus meile tulevad hahad pesitsevad. Talvituspaikadest on kõige olulisem Koola poolsaarel; Lääne-Saaremaa on Põhja-Norra järel talvitusseltsingute suuruselt kolmandal kohal. Mingil määral talvitab kirjuhahk ka Leedus.

Muide, Koola poolsaare ranniku talvituspaigas suudeti esimene korralik helikopteriloendus läbi viia alles 1993. aasta talvel. Norralaste abiga saadi teada, et seal on talvekorteris oma paarkümmendtuhat lindu. Kuni selle ajani arvati, et maailmas on kokku üldse vaid 15 tuhat kirjuhahka... Praegu hinnatakse populatsiooni 40-le tuhandele. Üldiselt on selle linnu bioloogiagi veel üsna uurimata maa, väga raske on näiteks praegu öelda, miks üldse see muidu arktiline lind talveks nii kaugele lõunasse tulema on hakanud.

Saaremaa seminaril selgus, et Venemaa tundra-aladel käib praegu väga palju uurimisekspeditsioone lääneriikidest; Venemaalgi on kitsastele oludele vaatamata küllalt entusiaste, kes neid paiku uurivad. Aga nagu enne juba öeldud, pesitseb kirjuhahk tundras väga hajusalt, kasvõi ühegi pesa leidmine on üsna õnnelik juhus. Suhteliselt läbiuuritud erandina võib mainida Leena jõe delta-ala, - see on Saksamaa suurune piirkond... Seal vapralt töötavad bioloogid teavad kinnitada, et vahel on kirjuhahk küllalt arvukas pesitseja. Ometi ei juhtu seda kaugeltki igal aastal: linnud üritavad kodu luua muidugi igal vähegi sobilikul kevadel, õnnestub aga vaid iga kolme-nelja aasta tagant. Leitud on kummaline seos lemmingute arvukuse ja kirjuhaha pesitsusedukuse vahel, mis nähtavasti on vahendatud ännide, suurte röövkajakate, hulgast. Nimelt on änn lemmingurohketel aastatel samuti arvukas ning kirjuhahad saavad nende kolooniate "katuse" all suhteliselt turvaliselt pesitseda. Samas tuleb mainida, et väljaspool pesakolooniat on kirjuhahk ännile saakobjekt!

Eestis varitseb kirjuhahka põhiliselt kaks hädaohtu. Üks neist on kalapüük, eriti rannakalapüük: sukelduvad pardid võivad sattuda võrkudesse ja seal uppuda. Sellised kurvad juhud olidki paarkümmend aastat tagasi esimesteks viideteks kirjuhaha ilmumise kohta meie vetesse. Et talvitusseltsingud on nii tihedad, et meenutavad kohati lausa mesilassülemit, siis võib korraga hukkuda kümneid või sadugi linde.

Kaugelt ohtlikum on muidugi kõiki Läänemere linde, eriti talvitajaid ohustav õlikatk. Meie transiidile orienteeruv majandus peab ülimalt tähtsaks Venemaa nafta reeksporti Läänemere sadamaist, sellega kasvab aga olulisel määral naftasaaste oht. Veelindudele võib ohtlikuks osutuda ka väga tühine naftakogus; mõne kütuseliigi puhul mõjub tilgakegi kui kummikusse torgatud nael: linnu sulestik vettib läbi, soojusisolatsioon on kadunud ja lind ise määratud hukkumisele. Kõik katsed sulestikku puhastada võivad aidata küll inimesel südametunnistuse piinadest vabaneda, linnule neist tegelikult enam abi ei ole.

Kõigist neist asjadest - ja paljust muust - kõnelesid Saaremaal USA, Venemaa, Põhjamaade ja teistegi riikide linnukaitsjad. Juba paari kuu pärast peaks kaante vahele saama tegevusplaan kirjuhaha uurimiseks ja päästmiseks.